Krimmi vang. Ukraina aeg. I. Mihkel Tiks

vaksaliesisel platsil käis igapäevane melu. Kassaluukide ees looklesid pikad sabad. Busside ümber saalisid närvilised suvitajad, keda juhendasid toored bussijuhid. Õhus püsis tubaka- ja bensuhaisu segune leitsak. Kohvrirataste kõrin, laste nutt ja vanemate sõim, agressiivsed taksojuhid klientide kallal, pinkidel pirukaid nosivad ootajad, ümber tuvide parv ja näljased koerad. Valitses suvine meeleolu. Iga veerandtunni tagant lõi vaksali tornikell, just kui tahtes valitsevas kaoses korda luua. Aegajalt kõlas reibas puhkpillimuusika, millega võeti vastu või saadeti teele Moskva ja Kiievi ronge.

      „Мой Симферополь… ворота Крыма…“ kostis mahe bariton, kui фирменный поезд uued puhkajate massid kohale toimetas.

      Simferoopoli raudteejaam oli Krimmi süda, kust suundusid arterid ja veenid igasse ilmakaarde. Kohalikke liine teenindavaid busse kutsuti maršrutkadeks, mida leidus kahte sorti. Ühed olid kolmekümne kaheksa istekohaga „Bogdanid“, teised väikesed ja kiired „Mercedes-Benzid“. Konditsioneere polnud kummaski, kuid bogdantšikutel oli katuseluuk ja aknad käisid lahti. Vanamees mõtles, et ülikitsa istmevahega mikrobussid olid valmistatud jaapanlaste jaoks ja eksikombel Krimmi sattunud, aga üks bussijuht seletas talle asja ära. Algselt oli tegemist olnud kaubikutega, mis reisijateveoks ümber kohaldati ja istmeid täis pikiti. Vanamees eelistas mersudele aeglasi bogdantšikuid, kus oli rohkem õhku ega pidanud istuma jalad lõua all konksus.

      Pilet oli targem osta kassast. Sabad liikusid küll aeglaselt, kuid pärast ei tulnud võidelda bussi peale saamise, vaid üksnes istekoha pärast. Ehkki koha number oli piletile märgitud, oli inimestel kombeks istuda sinna, kuhu meeldis. Bussijuhtidele oli segadus istekohtadega meeltmööda, sest siis said nad sokutada istuma ilma piletita reisijaid, kes maksid otse neile. Igas linnas oli bussijaama lähedal kindel ootekoht selliste klientide jaoks. Ehkki sõit ei tulnud niimoodi odavam, eelistasid paljud ajada asju otse juhiga. Bussijaama vastutav töötaja passadtšik kontrollis enne väljumist reisijate pileteid, andis siis juhile sõidulehe, sai vastu rahanutsaku ja teekond võis alata.

      Kui Vanamees kassast pileti kätte sai, käis tema maršrutka juures juba passadka. Osa reisijaid istus palavas bussis, teised seisid troppis ukse kõrval, mõni tegi veel viimast suitsu. Vanamees reisis spordikotiga, mis tõstis ta mobiilsust ja hoidis ära pagasiprobleemid. Ta võttis pileti näppu, pistis rahakoti kotti tagasi ning astus bussi.

      Samal hetkel otsustas keegi noormees väljuda ning pressis Vanamehele rinnaga peale, nii et see suruti bussist õue tagasi. Jõhker surve tuli nii ootamatult, et ta maandus kellegi varvastele, kes sedamaid valjusti kisama pistis. Vanamees pööras end ringi ja pomises vabandust, kuigi polnud milleski süüdi, ning astus siis piinlikkust tundes uuesti bussi. Tema piletil märgitud istekoht oli õnneks vaba.

      Trügimine, vali õiendamine ja bussijuhtide ebaviisakused oli tavaline asi. Kuid nii jõhkrat käitumist ei olnud ta seni kohanud. Seda enam pooltühjas bussis, mis ei kavatsenudki veel paigast liikuda. Häbematul nolgil polnud mingit vajadust ennast jõuga välja pressida. Asi tundus imelik. Vanamees pistis käe kotti ja taipas. Rahakotti ei olnud. Raha, pass, pangakaardid, kõik oli läinud.

      Bussi ümbruses polnud näha ei ründajat ega ka villis varvastega kannatanut. Suitsu kiskuv bussijuht tegi suured silmad. Osavasti tegutsenud vargapaar (või kolmik) oli teinud puhta töö. Ühtegi mundrimeest kuskil ei paistnud. Vanamees ei teadnud sedagi, kuidas mobiilinumbrilt miilitsasse helistada.

      Ta tormas tagasi kassade poole, kust paistis telefoniputka. Valis 02 ja saigi ühenduse. Püüdis ähmiga seletada, mis juhtus, ise tundes, kui kehvasti ta tegelikult vene keelt valdab.

      Sireenid ei hakanudki huilgama ega kollased sidrunid vilkurite välkudes jaamahoone ette saabuma. Euroopa Liidu kodanikku röövitakse päise päeva ajal. Ta polnud sellist reaktsiooni oodanudki. Kuid täielik ükskõiksus, millega miilitsakorrapidaja ta seletusi kuulas, unise häälega paar küsimust esitas ning lõpuks kedagi saata lubas (kui auto saab), pani siiski nördima.

      Vanamees seisis abituna keset platsi. Aeglased bogdantšikud ja kiired mersud lahkusid ja saabusid üksteise järel. Pardal õnnelike suvitajate massid. Kõigil raha kindlas kohas tallel ja dokumendid alles. Kuhu ta üldse ilma passita läheb? Kiievisse Eesti saatkonda? Kas pätid ta pangakaarte saavad kasutada? Jumal tänatud, et vähemasti dollaripakk olid eraldi ümbrikuga lukustatud kotivahes. Elu tundus korraga nii närune. Ja Krimm vastik koht.

      Äkki kargas kuskilt põõsast (ehkki seal polnud ühtki põõsast) välja keegi noormees, pistis jooksu pealt midagi talle pihku ja kadus teises suunas. Vanamehel hoidis peos oma vana head rahakotti. Pea alles juhtunust uimane, tegi ta selle lahti. Sees oli pass, ID-kaart, juhiload ja isegi pangakaardid. Kõik oli alles, välja arvatud grivnad. Süda läks õilsate vargapoiste vastu soojaks. Või polnud pättidel tahtmist, et miilits neid taga otsima hakkaks. Kui too just neljas kaasosaline polnud. Aga nüüd oli see ükstaskõik. Kogu intsident oli toimunud nii kähku, et Vanamees jõudis veel napilt bussi peale.

      Õhtul kõndis ta aias küpsete viljade keskel, suu virsikumahlast tilkumas. Ja mõtles, milline õnneseen ta oli. Oleks võinud ühe hetkega kõigest ilma jääda. Olgu see talle õpetuseks. Ei tohi hetkekski valvsust kaotada. See oli Ukraina.

      9

      Jevpatoria osutus märksa tsiviliseeritumaks linnaks kui Jalta. Viimane elas oma looduslikust rasvast ja vanadest legendidest. Linnaelu kulges seal kolmnurgas uhkeldava rannapromenaadi ja kahe räpase turu vahel. Igat masti pristrojetškad, sarajetškad, balkontšikud ja muu ehitusalane isetegevus oli muutnud vanalinna maotuks kurjatnikuks. Rannarajooni püstitatud kõrghooned varjasid vaate merele. Varisemisohus teatrihoone, mis kandis Tšehhovi nime, seisis juba kümme aastat suletuna. Lesja Ukrainka majamuuseumi õrnade puupitsidega maja kisendas samuti kapitaalremondi järele. Kultuurne Jalta piirdus Tšehhovi belõi domiku ja koduloomuuseumiga, kus leidus antiikajast, sküütidelt ja teistelt Krimmis elanud vanadelt rahvastelt pärit muinsusi. Kaasaegne Jalta oli üdini kommertslik. Plakatitel kuulutas linnavõim „Ялта – город счастья“ ja nende jaoks see õnnelinn kindlasti oligi. Aga õigluse nimel oleks Ялта tulnud ümber ristida nimega Свалка.

      Seevastu üksluisesse steppi rajatud Jevpatorias oli tunda planeeringut ja isegi taotlust linna ajaloolist nägu säilitada. Keskaegse Közlevi südames elanud karaiimide kvartalit püüti koguni taastada. Ka linna peaväljaku ääres asetses mitu huvitava arhitektuuriga valitsushoonet, vana teatrimaja, Anna Ahmatovale pühendatud kirjanduskohvik, kuurordi rajanud linnapea Duvani büst ja isegi elus jõulukuusk. Sealtsamast algas lilleklumpidega palistatud ja jalakäijatele mõeldud Duvanovskaja allee, mis viis mere äärde rannapromenaadile. Jevpatorias võis ennast suvel hästi tunda.

      Aga suvi hakkas otsa saama. Päevad olid palavad, kuid koos päikesega kadus ka kuumus. Õhtuses jaheduses oli saabuva sügise aimdust. Meri püsis soe, aga suvepuhkuste aeg oli läbi. Augustikuisest iluduste paraadist promenaadil polnud enam midagi järel. Ka Leena Bogdanikese ravituusik oli lõppenud. Punapäine Nataša oma seitsmeaastase Polinaga loksus rongis tagasi Irkutski poole. Jevpatoria oli muutunud paksude vanamuttide puhkekoduks. Varasügist kutsutigi бабье лето. Vananaistesuvel tekkis kergesti tunne, et oled ka ise vana ja mitte kellelegi vajalik. Sügis oli Jaltas huvitavam.

      Kuid Vanamees istus juba mitmendat õhtut oma olematus datšas. Riknevate tomatite ja paprikate keskel, mida eelmine omanik oli aia täis istutanud. Vanameest hoidis Jevpatorias kinni Ukraina tervishoiuministri asetäitja. Ilma sanitaar-epidemioloogiajaama heakskiiduta ei saanud Vanamehe datša sündida. Aga sanepidjaama ülem oli hõivatud sellega, et käis puhkusele saabunud aseministrile turult puuvilja hankimas.

      Sedasorti tööülesanded kedagi ei üllatanud. Kui ülemraada saadik müüs mereäärset maatükki, siis pidi autoinspektsiooni ülem vedama potentsiaalseid ostjaid objektile. Õnneks mitte oma vabast ajast. Vaevalt leidus Kiievis sellist riigitegelast oranžide või siniste hulgas, kellel Krimmis mõnd kõrge müüriga piiratud lossi poleks olnud. Kõigis endistes liiduvabariikides oli privatizatsija