Krimmi vang. Ukraina aeg. I. Mihkel Tiks

akna tagant maha saagida, mis avaks vaate veelgi täielikumalt.

      Ta lobistas ettevaatlikult nõusid pesta, et mitte naabreid uputada, kui helises telefon.

      „Üldiselt sa võiksid koju tulla,“ kostis tuttav hääl. „Krõõt nutab kogu aeg ja on õnnetu.“

      Vanamees vastas, et tal on endiselt kaks tingimust, ja sai kuulda, et tema tingimused kedagi ei huvita. Ta lülitas telefoni välja. Midagi ei olnud muutunud. Aga kojusõit seisis ees nagunii.

      Nõud said pestud, kuid hääl telefonis oli teinud oma töö. Vanamees ei leidnud enam endale asu. Räämas elamine hakkas pinda käima. Ta sammus treppidest alla linna, kus asus Ukrtelekomi internetipunkt. Pärast istus mitu tundi Leena juures hotellis. Imelik, et võõras naine suutis teda paremini mõista.

      Tagasiteel kohtas Vanamees kodu juures naabri-Mašat, kes küpsetas alõtšapuude all šašlõkki. Maša oli lopsakas brünett, kellest õhkus küllaga füüsilist jõudu ja elurõõmu. Pärit oli ta Aserbaidžaanist, aga elas juba palju aastaid Krimmis. Maša sitkete käte alt oli läbi käinud NSV Liidu kõrgem sõjaväejuhtkond. Nüüd töötas ta koduses massaažisalongis, mis asus Vanamehe korteri kohal. Naabrinaises nägi ta potentsiaalset liitlast, kui peaks minema villa restaureerimiseks.

      Naljamaias Maša jutustas lõkerdades, et sanatoorium oli kõige täiega maha müüdud. Uue omaniku plaanidest ei teadnud keegi. Vanamehe korteriost oli seotud suure riskiga. Notariaalne leping ei tähendavat midagi. Maša teadis juhtumeid, kus ühte ja sama objekti oli müüdud mitmele inimesele. Jaltas oli kõik võimalik.

      Õhtu läbi ladistas vihm vastu auklikku katuseplekki. Vanamees luges peatüki Stalini elulugu ja teise Švejki juhtumusi. Need olid nagu ühe kepi kaks otsa. Kuid mõte jooksis eksistentsiaalsetele teemadele. Enamik teadlasi oli veendunud, et kõik algas suure pauguga. Kuidas aga saabub maailma lõpp, selle kohta nii suurt selgust ei olnud. Kõige levinuma arusaama kohaselt pidi universum paisuma jäämagi. Galaktikad kaugenevad üksteisest, tähed kustuvad, planeedid jahtuvad, midagi erilist enam ei toimu ja kõik käib ajapikku alla. Õnneks saab Vanamees siit enne minema. Enne seda aga teeb endal olemise nii mõnusaks kui võimalik. Ega löö iga naabrimuti hirmujuttude peale verest välja.

      Järgmisel päeval avasid sanatooriumi katlakütjate saed imelise merevaate. Noorema töömehe silm nägi kõige kaugema kaljunuki otsas koguni Pääsukese pesa. See mere kohal kõrguv loss oli Krimmi sümbol. Vanamees otsustas kirbuturult binokli osta. Üks papi müütas neid Jalta blošinkal koos muu Vene sõjaväest mahajäänud kraamiga. See väljaminek tuleb teha. Kohe, kui ta Krimmis tagasi on.

      Simferoopoli lennuvälja ümbrus lõõmas punaste moonide tulekahjus. Vanamees jalutas lähema põllu serva ja korjas sületäie, mis ei ületanud lubatud käsipagasi mõõtusid. Reisi vastu pidanud osa mahtus parajasti kõige suuremasse kristallvaasi, mille ta oli kunagi spordivõistlusel eriauhinnaks saanud.

      Varakevadised moonid furoori ei tekitanud. Marika oli Vanamehe saabumise puhuks külalistetuppa kolinud. Laura suhtles viisaka jahedusega. Krõõta polnud üldse näha. Õhtuti ei kippunud ta enam koju tulema. Jäi bussist maha, ei saanud õpitud ega hommikul õigel ajal kooli. Marika sõnul oli laps omadega sassis. Vanamees riputas külavahele talgukuulutused üles ja sõitis last otsima. See ei andnud ennast kätte, vaid põgenes kuhugi sõbranna juurde.

      Järgmisel hommikul võttis Vanamees Kusti, kes peremehe kojujõudmise üle ainsana rõõmu ilmutas, ja läks metsa jalutama. Kevade õrn rohelus tundus Krimmi lopsakuse järel nii neitsilik ja habras. Läbi linnulaulu kostis kauget traktorimürinat. Karjamaal sõid tuttavad mustavalgekirjud lehmad.

      Talgud läksid korda, küla sai endale kiige. See jääb ta viimaseks mittetulunduslikuks projektiks. Vanamees pani oli oma ühiskondlik-poliitilisele tegevusele punkti. See töö ei toitnud.

      Kodus korjas ta põrandalt kokku mooniõied, mis olid lennureisi vastu pidanud, kuid kaevuvees kohe ära närtsisid. Vanamehe tingimustega ei arvestanud nemadki. Ajas siis katuselt alla okkamassi, mida maja kohale kaarduv lehis igal sügisel puistas, tegi mõned maksekorraldused, täiendas tingühikute varu ja lendas tagasi Krimmi. Eestit oligi parem armastada natuke kaugemalt.

      Kust võis Vanamees teada, et hakkab pendeldama edasi-tagasi nagu Ukraina suursaadik? Ainult ta süstikdiplomaatia viljad jäävad kord korralt kesisemaks. Kuni kuivavad sootuks.

      6

      Võidupühal mürtsus linn reipast marsimuusikast. Patriootlikud laulud kajasid mägedest vastu, just nagu alustaks geriljasalk Jaltale tormijooksu. Keskealiste meeste vägi liikus ringi kõrgendatud meeleolus, enamikul ordenid rinnas. Aga Tšehhovi juures oli vaikne. Lameda katusega kahekordne maja meenutas Siinmaa funktsionalistlikke villasid Pärnus.

      Majauks oli lukus, kuid valvur laskis Vanamehe õue jalutama. Anton Pavlovitš oli aia oma kätega rajanud, kuid mitte seda küpses ilus näinud. Kui arstid tal Moskvas talvitumise ära keelasid, kolis Tšehhov Krimmi ja ostis Autka külla endale ehituskrundi. Kuus aastat enne surma.

      „Mitte vaade, vaid rahat-lukum,“ kirjutas ta õele vaimustusega.

      Liiliad, tulbid ja hüatsindid olid vahepeal palju kordi uuendatud. Aga üks lopsakas roosipõõsas majaseina ääres pidi olema veel Tšehhovi istutatud. Kolm luitunud purret üle mägioja, mis lookles läbi krundi alla mere suunas, tundusid samuti ehtsad. Jalgraja serva varjulistesse nurkadesse oli Anton Pavlovitš paigutanud kolm istepinki.

      „Mitte paraadlikud, malmist jalgadega, vaid puust, mis ma ise roheliseks võõpan,“ kirjutas ta oma näitlejannast naisele Moskvasse.

      Vanamees võttis istet Gorki pingil, kus kaks kirjanikku olid kunagi jalgu puhanud. Valges Datšas hakkas liikuma palju külalisi, kes käisid peremehele närvidele ja segasid teda töötamast. Tšehhov varjus nende eest lõpuks Gursuffi tatarlase hütti.

      Saja aastaga oli Jalta roninud järjest kõrgemale ja vallutanud ka Autka küla. Õnneks olid pärnad, akaatsiad, mandli- ja mooruspuud suureks kasvanud ja varjasid vaate. Praegune rahat-lukum nõukogude mnogoetažkade ja ukraina kurjatnikuga vaevalt Anton Pavlovitši vaimustanud oleks.

      Vanamehel tuli tahtmine ka oma koduaiaga midagi ette võtta. Puid istutada, hekke rajada, jalgradu… Aga vist ei sobinud. Teeks maakividest sillutatud teerajagi väravast majani? Maitsetu! Silmade ette kerkis Marika põlastav ilme. Minimalismi naispreester. Kõiges. Ka armastuses.

      „Välimuselt on ta paljasjalgne,“ kuulis Vanamees enda lähedal kedagi ütlevat. „Aga sisemiselt küllaltki peen inimene.“

      Valvur Rudik oli kadunud, aias polnud näha ühtki hingelist.

       „Tahan teda tutvustada naistega, see oleks talle kasulik, aga ta ajab karva turri.“

      Vanamees polnud Tšehhovit kunagi kõnelemas kuulnud. Aga jutt käis ilmselt Gorkist.

      „Tuttavaid on mul palju,“ kostis kergelt irooniline hääl. „Aga mu varjupaigaks on tütarlaste gümnaasium, kus ma sageli lõunatan juhataja juures koos klassidaamide ja õpetajannadega.“

      Anton Pavlovitš oli valitud kooli hoolekogusse. Nagu Vanamees oma laste omasse, mis ei töötanud.

      „Tantsu ja võimlemise õpetaja on nii noor, et mängib salaja nukkudega.“ Tšehhovil ei olnud lapsi. Need ei olnud probleemiks ka ta näidendites. Anton Pavlovitš annetas nii koolimaja kui tiisikusehaigla ehitamiseks. Laenas raha paremale ja pahemale nagu ta kangelanna „Kirsiaias“. Täiesti üle mõistuse tundus Tšehhovi laevareis Kamtšatkale. Selleks, et kirjutada ülipõhjalik raport sealsete vangide halva olukorra kohta. Ise lootusetult tiisikusehaige.

      „Mu tervis on ilmselt nii palju paranenud,“ ütles Anton Pavlovitš rõõmsal toonil. „Et järgmise sügise ja talve alguse ma otsustasin veeta Moskvas.“

      Vaat kust pärines see kolme