Krimmi vang. Ukraina aeg. I. Mihkel Tiks

Vene peaministri Tšernomõrdini ütlus, et tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati. Viinalembesel ja haigel Jeltsinil oli valida kommunistide ja kagebešnikute vahel, kellele võim üle anda. Viimased lubasid ta perekonna rahule jätta. Nii ilmus välja Putin, kes valitses nüüd juba teist vahetust.

      Tatjana Jevgenjevna oli andnud talle huvitava raamatu. Kas nad, kuradid, ei saa siis ühte konditsioneeri siia koridori üles pandud?!

      Siberi metsenaadi auks oli antud ühele Koreizi tänavatest Tokmakovi nimi. Turumutt nuuskas närviliselt nina. Vanamees pühkis käeseljaga otsaesist ja püüdis uuesti raamatusse süveneda. Aga äpardused makromajanduses inspireerisid omaenda äritegevust kriitilise pilguga vaatama. Think global, act local!

      Milles oli tema probleem? Asjad ei liikunud paigast. Mis raskust valmistaks maakorraldajale otsuse projekt valmis kirjutada ja volikogust läbi lasta? Vanamees oli arvanud selleks kaks nädalat aega minevat, et mingi sajaruutmeetrine maakübe saaks ära vormistatud. Maksimaalselt kuu, kui rahvasaadikud varem kokku ei tulnud. Aga nüüd sai pool aastat päevast, mil ta siinsamas majas sekretärile oma esimese avalduse kirjutas. Et see tühine sotka ta pooliku maja ees, mis juba aastaid oli raudaiaga piiratud ja ilmselgelt ainult selle garaaži juurde kuulus, talle müüdaks. Või vähemasti rendilegi antaks, kui seadus ei peaks lubama omavalitsusel maad välismaalasele müüa. Aga midagi ei toimunud. Ta tammus ametnike seatud kammitsais nagu kana takus. Võim üksnes irvitas inimese üle. Tuli imeks panna kohalike elanike kannatlikkust, kes seisid alandlikult päevast päeva ametnike uste taga. Oodates nagu almust seda, mida neil oli õigus nõuda.

      Vaat sellisele heategijale ongi pühendatud mälestusõhtu meie raamatukogus, kostis innustunud hääl „Tulge kõik üritusele!“ agiteeris vana kooliõpetaja maakorraldaja ukse taga seisjaid. Kutsus rahvast üles olema kultuursed, mitte ainult kommertslikud.

      Vanamehe silmad jooksid mööda teksti, aga hing ei saanud enam rahu. Tagatipuks oli garaaži müünud armeenlane hakanud sigatsema. Selle asemel, et täita oma lubadus ning aidata Vanamehel maa-asi kohaliku võimuga korda ajada, oli tüüp nüüd teatanud, et maatükk kuulub hoopis talle. Mistõttu ta kavatseb seal ise ehitama hakata. Sõprusest polnud enam midagi järel. Valetas muidugi, ärples niisama, lootes raha välja pressida. Aga vastik oli suliga tegemist teha. Mitte selleks polnud Vanamees Krimmi tulnud, et siin mingite kahtlaste tegelastega sõdima hakata. Talle piisas ametnikestki.

      Uks paotus ja sulgus uuesti, kedagi välja või sisse laskmata. Kooliõpetaja oli vait jäänud. Vanamees pistis raamatu kotti. Maailmapank ega valuutafond teda ei aidanud.

      Ja ega see paks maakorraldajaplika armeenlasest parem polnud. Iga kord tegi naerunäo pähe ja lubas objektile vaatama tulla. Aga mitte midagi ei muutunud. Alles noor, aga juba ametnikueit valmis. Mitte kurg, vaid rasvahani peaks ta nimi olema. Tolstoil oli lastejutuke rebasest ja kurest, kes teineteist kordamööda võõrustasid. Rebane kostitas kurge lamedal taldrikul ja kurg rebast kitsast vaasist. Külaline pidi alati tühja kõhuga lahkuma.

      Ega seegi võimatu polnud, et vene kureeit armeenia rebasega kokku mängis. Ja Vanamees jääbki maatükist ilma, millele ta villa laienema pidi. Ilma selleta kaotaks ta garaažikökats igasuguse väärtuse. Äkki nii oligi algusest peale mõeldud? Asjad võisid võtta väga halva pöörde. Aga isegi ilma vandenõuta tuli tunnistada, et Vanamees oli omadega puusse pannud. Oli alahinnanud Krimmi bürokraatia jõudu. Ülikeeruliseks aetud seadusandluse ja ametnike huvipuuduse tõttu ei saanud pabereid korda ajada. Ei Jevpatorias ega Koreizis. Aga nii puudus tal nii raha kui ka õigus edasi tegutseda. Elul räämas Jalta korteris ei paistnud lõppu tulevatki.

      Kurat võtaks! Ta tuli omast heast tahtest siia riiki investeerima. Nagu Siberi kaupmees Tokmakov oli ta valmis oma valuutat võõrale maale paigutama. Kohalikele ehitusmeestele ja maamõõtjatele tööd andma. Poodidesse ja turule raha jätma. Majanduse hoorattale väikest lisatõuget andma. Aga selle asemel, et rõõmustada välisinvestori üle ja metseenile rohelist tuld näidata, tõmbasid need lollid kured ta ärile pidurit.

      Miks nad oma kodukanti arendada ei tahtnud? Kui palju selliseid takerdunud ärisid võis olla terves Krimmis? Ja kogu Ukrainas? Kuidas see riik ära ei lämbunud, keda ta enda bürokraatiahüdra päevast päeva kägistas?

      Hohollidemaa Tokmakovidest olid saanud oligarhid. Kanjoninõlvale oli kerkinud kaks uhket villat, üks koguni kellatorniga. Samas kõrval seisis Koreizi koolimaja pragunenult avariiolukorras. Nagu püüton järas Ukraina riik omaenda saba. Maailmapank ja valuutafond võisid siia tampida kui palju miljardeid tahes. Kaval-Mikola kaabu oli ilma põhjata.

      „Kui Stalin elaks, siis sellist bardakki ei oleks!“ karjatas turumutt äkki üle koridori. Vanamees polnud ainuke, kelle närvid vastu ei pidanud. Läks lahti Ukraina kirumine ja nõukaaja kiitmine.

      Heakene küll, aga kus on siis väljapääs? Kui ka seekord mingit tegu ei järgne, siis rohkem Vanamees kure lollitamist taluda ei kavatse. Siis tema igatahes… Teeb mida? Mida sai inimene võimu vastu teha? Riigis, kus seadused polnud tehtud mitte kodanike, vaid ametnike huvides?

      Koridori lõpus avanes isatoa uks, millel seisis silt „Поселковая Голова. Потипак Владимир Фeдорович“. Nähtavale ilmus väikest kasvu vanem meesterahvas helesinises triiksärgis ja hallides viigipükstes. Mees liipas ootajate rivi eest läbi, tervitas kedagi kättpidi ja kadus uksest välja. Vanamees oli seda kavala näoga mehikest varemgi näinud. Pisikesed rebasesilmad ninajuurel lähestikku nagu Vene presidendil. Hallikas juuksepärg kandilisevõitu kolba ümber. Sõitis ringi päevinäinud „Žiguliga“ (rahvamees!), lonkas pahemat jalga (vaeseke!) ja vastu tulles pööras pilgu maha (ei jaksa üksinda, kuigi püüab kõigest väest). Kohaliku täitevvõimu juht. Rahva poolt valitud isik, kes ei pidanud kedagi kartma. Selle vana rebase jutule tulebki minna!

      Vanamees jättis kultuurse kooliõpetaja ja kommertsliku turumuti kure ukse taha ootama. Kirjutas südamerahustuseks sekretäri juures veel ühe avalduse, et ta eelmised avaldused läbi vaadataks. Ja pääseski värske õhu kätte. Pool päeva oli ära raisatud. Nüüd suutis ainult merevesi kogunenud sapi minema uhtuda.

      Õnneks jätkus Krimmis suvi ka oktoobris. Rand oli päevavarastest tühjaks jäänud. Krevetimüüjad olid kadunud. Töötas mõni üksik suveniiriputka. Aga päike paistis alles kuumalt ja suve jooksul soojaks köetud meri ei mõtelnudki veel jahtuda. Lainetust peaaegu polnud, põhjani läbipaistev vesi oli ilma meduusideta.

      Vanamees ujus nii kaugele, et kõhe hakkas, pööras siis selili ja laskis lainetel ennast hällitada. Valge nukulinnake roheluse keskel paistis mägede rüpes puhta ja õnnelikuna. Oli tunne, just nagu pikutaksid laevalael, mis triivib piki rannikut. Krimm oli jumalik paik. Kui ei pidanud inimestega kokku puutuma.