Krimmi vang. Ukraina aeg. I. Mihkel Tiks

oli saabunud Krimmi omal vabal tahtel. Enne seda maksnud ära pangalaenu ja autoliisingu. Ega olnud siin ilmas enam kellelegi võlgu. Kõik ta ettevõtmised olid jooksnud karile. Nii ühiskondlik-poliitilised kui perekondlikud. Aga ta oli sõdinud kõigest jõust vabaduse vastu. Kuni kõik kohtuastmed, nii avalikud kui kodused, ta lindpriiks tunnistasid.

      „Oli aeg, mil ma jõin solo ära pudeli šampust ega jäänud purju,“ kiitles Tšehhov. „Pärast jõin konjakit ja samuti ei jäänud purju.“

      Jutuajamine meenutas dialoogi ta näidendites, kus iga tegelane ajas oma joru. Just nagu räägiksid vanadusest kurdiks jäänud teener Firsiga.

      „Ma olen pinnasest lahti rebitud,“ jätkas Tšehhov oma monoloogi. „Ei ela täielikku elu, ei joo, kuigi armastan juua, ma armastan seltskonnamelu, aga ei kuule seda, ühesõnaga, ma olen nüüd ümberistutatud puu seisundis, kes mõtleb, kas võtta juured alla või kuivada ära.“

      Vanamees oli kümme aastat Tšehhovist kauem elanud. Ja kavatses veel kaua elu nautida. Kes teab, võib-olla annetab temagi elu lõpus midagi. Kui äri peaks hästi minema. Vähemasti oma lastele oli tal jätta. Aga esialgu ei tahtnud ta muud kui minevikutaagast vabaks.

      „Kui tulete Gurzuffi, teatage mulle telefoni teel,“ ütles Anton Pavlovitš lõpetuseks. „Mul on kodus oma telefon. Olen ju tähtis inimene.“

      Maad võttis vaikus. Tuulehoog kandis kohale „Katjuša“ helisid, mis tulid rannapromenaadilt. Veel kaks nädalat enne lõppu oli Tšehhov kavatsenud Badenweilerist Itaalia kaudu Jaltasse naasta. Kuid rong tõi ta hoopis kauaigatsetud Moskvasse. Ei söönud ta enam „Ermitaažis“ sterletit ega joonud veini. Ei kõndinud Petrovkat mööda uues kasukas, nagu ta Krimmist – oma „soojast Siberist“ – saadetud kirjades oli teha igatsenud. Vagunile, milles reisis kirst Anton Pavlovitši surnukehaga, oli kirjutatud „Värsked austrid“.

      „Mina ja Jelpatijevski elame oma datšades nagu magnaadid,“ viskas Tšehhov enne lahkumist nalja. „Meie majad on kõrgele näha, ja kui Jaltale peaks lähenema Inglise laevastik, siis kõmmutavad kõigepealt meie datšade pihta.“

      Krimmi sõjast oli siis vähem aega möödas kui nüüd Suurest Isamaasõjast. Vanamees jättis valvur Rudikuga hüvasti. See küsis kümme grivnat õlle jaoks. Aga Tšehhovi külastamine ta koduaias oli väärt rohkemgi.

      Linn nägi välja veelgi räpasem kui tavaliselt, kuid Vanamees ei pannud seda peaaegu tähelegi. Võidupüha oli tähtis päev nii Venemaal kui Ukrainas. Krimmi pärast löödi ägedaid lahinguid nagu ikka. Aga Valge Datša oli jäänud puruks kõmmutamata.

      Õhtul lamas Vanamees madratsil oma merevaatega vangikongis. Saluut kaldapealsel oli lõppenud. Akna taga valitses kottpime lõunamaa öö. Koerte haukumine kajas üle vaikseks jäänud linna. Hea une soovid olid saadetud, tagasi sõnumeid ei saabunud. Tšehhov oli kirjutanud Krimmist üle tuhande kirja ja pahandas, kui vastused hilinesid. Nüüd käis korrespondents välgukiirusel, aga suhelda polnud kellegagi. Äkki tuli Vanamehel meelde, et ta oli leidnud Tšehhovi aiast õnne. Viie lehega sireliõie.

      7

      Maikuus ärkas Jevpatoria talveunest. Ilmad läksid soojaks ja tänavatele ilmusid inimesed. Rongidest astusid perroonile kohvritega suvitajad. Taksojuhid panid masinatele hääled sisse. Sanatooriumides alustasid tööd esimesed vahetused. Rand täitus päevitajate ja kaldapealne jalutajatega. Juuli keskpaigast kuni augusti lõpuni meenutas rannapromenaad kahte vastassuunas liikuvat rongkäiku, mis püüdsid teineteisest läbi pressida. Eriti tülikas oli ratastoolis lapsi lükkavatel emadel. Tasasel maal asuv Jevpatoria jätkas nõukogudeaegseid traditsioone liikumispuuetega laste ravikuurordina.

      Donetski pangatöötaja Leena ei suutnud otsustada, kas nõustuda operatsiooniga või mitte. Tema seitsmeaastane Bogdan ei suutnud seljaaju halvatuse tõttu sammugi astuda. Mitte kõigil lastel, kes viimases hädas Jevpatoriasse toodi, ei läinud lõikus edukalt. Ratastooli aheldatud poisi kõrval tundusid Vanamehe mured naeruväärselt tühised. Ta sai kõhklustest jagu ning astus aianduskooperatiivi „Burevestnik“ liikmeks. Viiekümne kuue tuhande tingühiku eest.

      Kooperatiivi esimeheks oli tumedat verd mehemürakas oma parimates aastates. Valeri Pavlovitš oli linnanõukogu saadik, maamõõdubüroo „Krõmgintis“ direktor ja mingi ehitusettevõtte kaasomanik. Tema kolmekorruselist häärberit ümbritses maalahmakas, mille kaugemas otsas asus linnufarm hanede ja faasanitega. Külalise saabudes lappis peremees kiviplaaditükkidest kokku mosaiiki, millest pidi saama garaaži põrand.

      Vanamees võeti lahkesti vastu. Valeri Pavlovitš jutustas oma hiljutisest Praha reisist, mis oli kulgenud erinevaid õllemarke maitstes ja maksnud kõigest viissada dollarit. Tal külas käinud sakslased olid jäänud saunaleilist oimetuks. Kooperatiivi esimehe kerisekivideks olid elektripostidel traate hoidvad fajansist vigurid, mis Valeri Pavlovitš oli parajateks tükkideks lõhkunud. Vanamees oli oma pead murdnud, kustkohast stepis raudkive leida. Kooperatiivi esimehe töid ja tegemisi nähes meenusid Gogol ja Babel, kes olid kirjutanud lustakaid lugusid hohollide elust.

      Majaostust kuulda saades jäi Valeri Pavlovitš ebalevaks. Kuid kraamis lauasahtlist käsitsi joonitud vihiku välja, tõmbas lahtrist nr 16 maha Tšegumbarovi nime ja kirjutas asemele Vanamehe oma, mida ta värske kooperatiiviliikme passist hoolega tähthaaval veeris. Vanamehest oli saanud Krimmi majaomanik.

      Erinevalt Jalta tarastatud randadest oli Jevpatorias võimalik mere ääres jalutada. Tuli kulgeda ühelt traataiaga eraldatud liivaribalt teisele, kuid väravad sanatooriumiplaažide vahel olid lahti ja valvuriputkad tühjad. Sesoon ei olnud veel alanud.

      Pühapäeva hommikul olid nii linn kui rand mõnusalt tühjad. Kerge merebriis lahjendas kuuma päikesepaistet. Lained sõudsid vaikse sahinaga kaldale otsekui järveranda. Vanamees laskis jalgadel käia ja mõtetel uidata.

      „Kas leidus ilmas teist sellist lolli, kes ostaks maja, mida pole olemas?“ küsis ta sandaali seest liiva välja raputades. Eestlaste hulgas kindlasti mitte. Tal oli küll majavalduse üleminekut tõendav allkirjastatud leping. Koos müüja kinnitusega raha kättesaamise ning pretensioonide puudumise kohta. Aga mis siis, kui ühel päeval on majauks kinni, lukud ära vahetatud, tatarlane kadunud ja kooperatiivi esimees annab Vanamehele jalaga tagumikku? Mis ta siis nende käsitsi kirjutatud paberitega peale hakkab? Peale selle ei olnud tal aimugi, kas seda de facto maja üldse kuidagi de jureks muuta andiski. Oli ta ikka tõesti viiskümmend kolm aastat vana?

      Vanamees kiskus sandaalid jalast. Soe liiv paitas päkkasid. Krimmi kevadest sai kiiresti suvi.

      Aga teisest küljest. Maja tegelik väärtus oli kaks või isegi kolm miljonit krooni. Kui dokumentide vormistamine ka mõned kuud aega võtab, siis paberitega kinnistu müüb ta igal juhul kasudega maha. Tuli lihtsalt uskuda oma ärivaistu ja mitte põdeda. Oleks ta siis pidanud raha neile laristada jätma? Naised ja lapsed ei oska rahaga ümber käia. Regulaarne toimetulekutoetus oli siin ainuõigeks lahenduseks. Raha peab tegema raha. Olgu Eestis või Krimmis. Vanamees oli niigi neid neliteist aastat tasuta orjanud. Autojuhina, transamehena, majahoidjana, aiatöölisena, perekonna toitjana ja katjana. Aga oli ikka egoistlik siga, sest julges esitada kaks tingimust: et naine oleks naine ja lapsed oleksid lapsed!

      „Куда вы идёте?“

      Nõudlik hääl peatas ta jalad ja lõikas läbi mõttelõnga. Vanamees oli väljumas лечебный пляж´i väravast, kui vahiputkas istunud laigulises vormiriides punapõskne noormees ta kõrvale ilmus. Kuhu ta läheb? Kui ta seda isegi teaks… Vanamees osutas käega värava suunas. Kavatseb niisama randa mööda edasi vantsida. Kuid kohusetundlikku ohrannikut see vastus ei rahuldanud.

      „Kust te siia saite?“ pinnis too edasi.

      „Attuuda,“ osutas Vanamees oma tuleku suunas.

       „Siis lähete sealt ka välja.“

      Vanamehel