Hooletult antud lubadus. Kolmas raamat. Кейси Майклс

John meeldis meile kõigile ja meil oli kurb tema surmast kuulda.” Lord Nailbourne ei võtnud uuesti istet, vaid otsustas selle asemel mõne jala kaugusel sohvast vanaaegsele nikerdatud kirjutuslauale nõjatuda.

      Mida duellireeglid ette nägid? Kümme sammu, peatuda, ümber pöörata ja tulistada? Sadie tajus ruumis pinget ja imestas, kas see kõik tuleb temast, sest see neetud mees paistis end küll väga muretult tundvat.

      Oli ta terve või valude käes, vikont oli nägus mees, kusjuures silmaklapp tegi ta ehk veel kenamaks, ja tema pikkus oleks enamikele hirmuäratavalt mõjunud. Sadie tänas mõttes kiiresti oma vanemaid, kes olid talle nii võimsa kasvu andnud. Kui ta oleks nääpsuke olnud, oleks ta ehk tundnud, et jääb mehele igati alla. Tegelikult oleks ta ikka veidi hirmunud olnud, kui poleks padjajälgi vikondi paremal põsel, mis teda inimlikumaks muutsid. Ta meenutas pigem peenes riietuses poisikest.

      Sadie ei olnud enam kindel, mida ta oli oodanud, sest John ei olnud talle kunagi vikondi vanust maininud, aga oli selge, et tal oli veel kolmekümnendatest eluaastatest mõned aastad puudu. Nii noor, aga samas üks jõukamaid mehi Inglismaal, kõikide hüvede ja koormaga, mis sedasorti asjaga kaasnes.

      Ja nüüd oli ta mehe kohustuste hulka veelgi suurendanud.

      „Kõrgeauline lord,” alustas ta, otsides õigeid sõnu, näitamaks, et ta on teadlik, millise kohustuse John oli talle peale pannud, aga vikont katkestas ta jutu lihtsalt kätt tõstes.

      „Andestage, et ma ennist teie isikus kahtlesin.”

      See kõlas pigem nõudmise moodi, aga Sadie tundis liialt suurt kergendust, et talle jälle vastu hakata.

      „Ma vaatasin kirja uuesti ja te ei vihjanud selgelt kusagil, et olete Johni heaks tegutsev advokaat. Tegelikult te ei tutvustanud end üldse.”

      See oli selgelt süüdistus. Isegi kui vikont oli tema vabanduse katkestanud, ei kavatsenud ta selgelt kogu süüd enda õlule võtta.

      „Ei, ega vist,” sõnas Sadie. Tal oli kulunud tükk aega ja mitu katset, enne kui ta oli kirjaga rahule jäänud. Kohe kindlasti ei saanud ta mehele saata Johni jäetud kirja. Jah, John. Kahtlemata ohutum jututeema kui kiri. „Kujutan ette, et te soovite minu vennast rohkem teada saada.”

      „Kordan taas, ta oli hea mees.”

      „Jah, aga te inimestate, miks ta palus, et ma paneksin teid kinni pidama lubadusest, mille te andsite nii ammu. See on arusaadav. John sai vangilaagris vigastada pisut enne seda, kui venelased selle leidsid ning seal olevad enda mehed ja britid vabastasid. Teda tulistati kõhtu. Ta…” Sadie kõhkles, sest haav tema südames oli endiselt värske „… ei paranenudki sellest täielikult ja eelmine suvi – kuumus, mõistate – oli tema jaoks piin. Me mõlemad teadsime, et see on vaid aja küsimus. Tema surm oli mitmes mõttes õnnistus.”

      „Te tahate öelda, et ta põhimõtteliselt suri juba selles vangilaagris. Jällegi, mul on siiralt kahju, proua Boxer. Ma püüdsin teda meiega koos lahkuma veenda, aga ta ei tahtnud oma patsiente maha jätta. Teie vend suri kangelasena ja ma ei saa teha vähemat kui talle antud lubadusest kinni pidada.”

      Sadie lasi õlad viimaks rahulikult alla. Ühest takistusest oli kenasti üle saadud. Marley saab endale kodu.

      „Ta ütles, et olete auväärt mees, et te kõik olete vaprad ja auväärt härrasmehed. Aitäh. Tean, et Marley on teie juures kaitstud.”

      Vikont tõukas end kirjutuslauast eemale. „Kaitstud, proua Boxer? See tundub kummaline sõnavalik.”

      Tohutult intelligentne. Ma ei tohi seda unustada, ei tohi mitte kunagi täielikult valvsust kaotada.

      „John jättis endast vähe raha maha ja tal ei olnud kinnisvara. Kõik talle kuuluv oli külarahvas oma lahkusest andnud ja loodetavasti tuleb sinna mõne kuu jooksul uus arst. Meid ei visatud tänavale juba mitu kuud tagasi seetõttu, et ma suutsin tema äraolekul ning jah, ka pärast tema naasmist, ravilat töös hoida.”

      „Tõesti? Tuleb välja, et olete varjatud annetega naine. Külaelanikud olid õnnega koos.”

      Kas vikont pilkas teda? Aplodeeris talle? Kahtles temas? Tema hääletooni ja naeratust võis mitmel viisil tõlgendada.

      „Inimene teeb, mis vaja, eriti kui nii palju arste ja kirurge on sõtta läinud, aga ma ei ole mingi arst. Kui Johni enam tõepoolest ei olnud, tuli leida sobivam asendus. Marley on koduta, peaaegu ühegi pennita ja peale minu ei ole tal kedagi. Kas te ütleksite, et tänapäeva maailmas on ta kaitstud, kõrgeauline lord?”

      Nii, sellest peaks piisama!

      Vikont hõõrus laupa. „Näib, et ma ei suuda kuidagi teie silmis heasse kirja saada, proua Boxer, nii et võin niisama hästi edasi uurida. Kus teie abikaasa on? Kas tohib oletada, et ka tema on surnud?”

      Või jooksis ta karjudes öhe, et teist lahti saada? Mees ei öelnud seda, aga Sadie oli üsna kindel, et nii ta mõtles.

      Aga ta oli selleks küsimuseks valmistunud. „Teil on õigus, kui arvate, et mul ei ole abikaasat, kõrgeauline lord. Maxwell on nüüdseks juba üle kahe aasta meie seast lahkunud olnud.”

      Eraldi võttes peitus selles palju tõde. Alles siis, kui kaks asja kokku panna, võidi tema sõnades tohutut valet näha.

      Vikont paistis neid sõnu pikalt vaagivat, otsekui korrates neid oma peas. Seejärel läks ta kirjutuslaua taha, et seista, selg tema poole, muljet avaldava aknarea ees, kust avanes vaade häärberi taha.

      „Tunnen teile kaotuse puhul kaasa. Aga tuleme tagasi minu vastse eestkostealuse juurde. Mina kasvasin siin maamajas pärast vanemate surma üles,” lausus ta vaikselt, nii et Sadie pidi tema kuulmiseks sohval ettepoole kummarduma. „Meil on midagi ühist, sest ma olin toona umbes sama vana. Lõpuks läksin ma kooli ja veetsin kõik vaheajad Camfordidega siin, kuni jõudsin täisikka. Teie vennatütar on nende juures heades kätes, kui te just ei arva, et mina olen halvasti välja kukkunud.”