Hooletult antud lubadus. Kolmas raamat. Кейси Майклс

sa arvad Hispaaniast, Norton? Olen kuulnud põnevaid asju Alhambra kohta, mida kunagi nimetati naudingute paleeks. Aga ei, sina ei ole ju naudingutest huvitatud, ega?”

      „Ma tunnen suurt naudingut oma kohustuste täitmisest, kõrgeauline lord,” vastas toapoiss oma tavapäraselt monotoonse häälega. „Veelgi enam siis, kui kõrgeauline lord ei kõnele, kui ma parasjagu tema habet ajan.”

      Nailbourne’i vikont Darby Travers ihkas küsida, kas mehe sõnu võib ähvardusena võtta, kuid heitis selle mõtte kiiresti kõrvale. Seni, kuni sirge tera polnud kaelalt liikunud, keeldus ta mõistlikult isegi neelatamast.

      „Ja ongi kõik, kõrgeauline lord,” lausus Norton mõningase rahuloluga, astudes isandale sooja, niisket rätikut ulatades eemale. „See tähendab, tänase õhtuni. Ma palun teil veel kord kaaluda korralikult pügatud habeme eeliseid.”

      Darby pühkis nägu, viskas seejärel püsti tõustes rätiku Nortoni poole ja kõndis kõrge kummuti juurde, mille peal oli ovaalne peegel. „Mitte siis, kui sa jätkuvalt oma habemeajamisoskusi mulle peale surud. Mul on kurb seda öelda, Norton, aga sinu vuntse oleks nagu näritud ja ma olen kindel, et sa kasutad seda traatharja meenutavat asja oma lõua otsas minu ratsasaabastelt kuivanud sopa pühkimiseks. Tõsiasi, et mõlemad on süsimustad, aga su juuksed on leekivpunased, paneb mind imestama, millega sa tegeled siis, kui ma sind üksinda jätan.”

Vähemalt neljakümmet suve näinud Norton silus juukseid, mis olid kenasti keskelt lahku kammitud ja vähemalt kuue tolli¹ pikkuseks patsiks kinni seotud, ning sikutas seejärel oma kitsehabet. „Punased näokarvad ei ole ilusad, kõrgeauline lord.”

      Darby oleks tahtnud oma uuelt toapoisilt küsida, miks ta siis oma peas olevaid karvu ei värvi, aga mees oleks talle ka ehk vastanud. Norton oli tema kolmas toapoiss niisama paljude kuude jooksul ning ainuke, kes ei surunud pidevalt võpatust alla, kui ta oma tööandjat silmaklapita nägi. Pelgalt selle väikese halastuse nimel oleks vikondil tegelikult ükskõik olnud ka sellest, kui talle meeldiks pükse peas kanda.

      Darby võttis oma harjad ja tõmbas nendega läbi enda süsimustade juuste. „Ma vist ei hakka selle kohta midagi ütlema, Norton. Aga tulles tagasi Hispaania teema juurde. Mul on äärmiselt kahju sulle teatada, et me ei saa sinna minna, kuigi tahaksin väga oma saatuse eest pageda. Esiteks olen lubanud kuu lõpus sünnipäevapidustustele minna. Kas sinna või matustele. Keegi ei tea seda veel kindlalt. Minu kuub, palun.”

      „Jah, kõrgeauline lord. Kas me naaseme täna Londonisse?”

      „Kas sulle ei meeldi mu maamaja, Norton?” küsis vikont oma kena lõikega helepruuni ratsakuube selga pannes, sest ta lootis hommikul veel ratsutama jõuda. „Ma tean, et see on vanamoodne, aga arvan, et siin on kõik eluks vajalik olemas.”

Nailbourne’ide talu ehk „maamaja”, nagu Darby seda nimetas, oli suur valdus Wimbeldoni külje all ja vaid tunnipikkuse sõidu kaugusel Londonist. Lisaks suurtele tõuaretuseks mõeldud tallidele ja kolmesajale aakrile² Capability Browni suure vaevaga kujundatud maastikule uhkeldasid valdused ka ainulaadse suure kivist ja puidust häärberiga. Seal oli kuusteist magamistuba, söögisaal, kuhu mahtus vabalt ära viiskümmend inimest, ja tosinkond muud ruumi, mis kõik asusid omapärase rookatuse all, mis neljale rookatusemeistrile aastaringselt täiskohaga tööd pakkus. Häärberis asus isegi kuninglik magamiskamber, milles oli ööbinud ei rohkem ega vähem kui kaks Inglise monarhi.

      See oli väikseim poolest tosinast Nailbourne’ide valdustest.

      „Noh, Norton? Oled sa nõus?”

      „See on… kasutatav, kõrgeauline lord.”

      „Milline kergendus. Ma ei tahaks üldse seda maha lammutada ja häärberit sinu tingimustele vastavalt uuesti üles ehitada.”

      Darby teadis, et põgeneva linnuna liikuvale Nortonile jäi sarkasm täiesti märkamatuks, aga vähemalt lõbustas vikont iseennast. Ta vajas hetkel naeratamist.

      „Andestage, härra, aga tunnen, et pean teile meelde tuletama, et võtsin selle ajutise koha vastu teadmisega, et me veedame väikese hooaja Londonis.”

      Darby kohendas veel viimast korda musta värvi silmaklappi, mille toapoiss oli talle pea külge sidunud, ja pööras end ringi, et mehele kergelt kummardada. „Ja kahjuks olen ma teid alt vedanud. Mul on nii häbi ja pean kiiresti selle heastama. Kuna ma lähen täna õhtul ühe asjaajamise pärast Londonisse, saate loa minuga kaasa sõita. Lasen teid teie lemmikkõrtsi juures maha panna, see on teil ju kindlasti olemas, ja võtan teid peale, enne kui siia, metsiku looduse rüppe tagasi tulen. Loodan siiralt, et kiidate selle plaani heaks.”

      „Jah, kõrgeauline lord!” hüüatas Norton sügavalt kummardades, väljendades ehk esimest korda oma isanda juuresolekul tundeid. „Crown & Cock, härra, Piccadilly juures. Ja kõrgeauline lord, kui tohib, te näete täna erakordselt hea välja. See uus kuub sobib teile nagu valatult.”

      „Ah, jää vait,” sõnas Darby sõbralikult, trügides toapoisist mööda, et trepi juurde minna, naeratades alles nägemisulatusest välja jõudes. „Arvasin hetkeks, et ta palub luba mu sõrmust suudelda,” pomises ta endamisi.

      Tema tuju oli ehk ajutiselt parem, kuid teadmine, et Nortonil on õigus, lõi selle taas nulli. Ta oli peaaegu nädal aega maamajas viibinud ja oodanud John Hamiltonile antud unustatud lubaduse tagajärje kohale ilmumist. Jah, ta oli kaks korda Londonisse õhtustele pidudele pagenud, aga päevad olid peaaegu lõputud, kui ta soovis vaid sõpradega koos olla, enne kui kõik kevadhooajani oma maahäärberitesse sõidavad.

      Darby mõtles, et ta oleks pidanud tublile tohtrile antud lubadusele mõned tingimused lisama, enne kui ta nõustus enda hoole alla võtma tema tütart, kui mees peaks surema. Ta oli arvanud, et jutt käis sellest, kui John peaks laagris hukkuma, enne kui see vabastatakse. Ta ei olnud mõelnud, et lubadus kehtib ka poolteist aastat hiljem, kui arst oli varbad välja sirutanud.

      Aga seal ta oli, kohe pidi ta saama eestkostealuse. Naissoost eestkostealuse. Kui üldse oli olemas inimene, kes selleks ametiks veel vähem sobis, siis Darby arvas, et teda tuleb tikutulega otsida. Tema sõbrad olid kõik naerdes sellega nõustunud ja ootasid mõningase lustiga, millal nad näevad teda tegelemas selle ootamatu komistuskiviga tema muidu kenasti sujuvas elus.

      Marley Hamilton. Vanus teadmata. Kas ta saab tüdruku mõnda noorte daamide akadeemiasse saata ja ta vähemalt mõneks aastaks unustada või peab teda hooajaks ette valmistama? Kas tal olid kõrvatagused alles märjad või oli ta ehk juba minetanud oma esimese nooruse?

      John oli maatohter. Loodetavasti heast perest pärit, aga kas tema tütar oleks hooajaks valmis või saabub ta maahäärberisse, hein veel juustes ja sopp poolsaabaste küljes, ning kõneleb tugeva maa-aktsendiga?

      Kas Darby on sunnitud ta põhimõtteliselt ümber kasvatama, et temast lahti saada?

      Kas neiu meelest on vajalik teda onu Nailbourne’iks nimetada?

      Oh, jumal küll.

      „Coopil on õigus,” ütles ta endale trepist alla jõudes. „Mina kohe satun igasugustesse täbaratesse olukordadesse. Johni advokaat võiks juba tulla, et ootamine lõpeks, enne kui ma end hulluks ajan.”

      „Milord?” küsis teener, ulatades oma tööandjale kübara, kindad ja lühikese ratsapiitsa. „Kas te rääkisivat jälle endaga, nagu enda sõnul ka eila tegite?”

      „Just nii, Tompkins,” vastas Darby, võttes esemed vastu. „Ja täpselt nagu eile ja tõenäoliselt veel mõnda aega, võid sa mind vabalt eirata.”

      „Jah, milord. Härra Rivers tõi uue täku ette. Ta on ikka õite suur, milord. Olge peris ettevaatlik.”

      „Kuna see sind kurvastaks, siis annan endast parima, et mitte kaela murda,” lubas Darby noorele poisile ning katkestas kinnaste kätte tõmbamise, kui koputiga kolm korda valjusti vastu ust löödi.

      Kogu tema keha muutus hoobilt ärevaks.

      „Ahaa, võib-olla