Hooletult antud lubadus. Kolmas raamat. Кейси Майклс

lordi külalised vastu võtma, et vaadata, kuhu nad panna, ja et teid tuleb külalistuppa kutsuda alles siis, kui ta on…”

      „Tompkins, ma ei saa selles muidugi kindel olla, aga kui ma viimane kord kontrollisin, olin veel oma ülemteenrist kõrgemal astmel. Tee. Uks. Lahti.”

      Tompkins punastas juuksejuurteni välja. „Otsekohe, milord.”

      „Ma pean ilmselgelt teenijaskonda pisut rohkem ohjama,” ütles Darby endale, asetades kübara, kindad ja ratsapiitsa tagasi suurele ümmargusele lauale, olles valmis oma ootamatu sealviibimisega külalist üllatama. Või äkki peetakse teda Camfordiks, kes on kutsumata külalisele vastu tulnud, et vaadata „kuhu nad panna”.”

      Vaimusilma ette kerkinud pilt tüsedast ülemteenrist ratsutamisriietes tõi Darby huultele kerge naeratuse, samal ajal kui Tompkins avas ukse ja seisis otse ava ees, varjates külalise. Camford ei olnud ilmselt jõudnud poisi teenriks koolitamist veel lõpule viia.

      „Kes iganes seal on, lase ta palun sisse,” ütles ta poisile, kuid tundus, et tarbetult, sest Tompkinsi lükati üsna varmalt kõrvale, kui pikk, keepi mähitud, kapuutsi kandev isik inimtakistusest mööda tungides peasissekäigust sisse astus ja kivipõrandale vett tilgutas.

      Millal vihma oli hakanud sadama? Kas Norton põlastas nii siiralt maal olemist, et ei kiiganud isegi aknast välja, veendumaks, et tema isand paneb õiged riided selga? Darby jättis mõttes hüvasti mõttega uue täkuga ratsutada.

      Ta vaatas inimkuju terasemalt. Talle tulid pähe sõnad „uppunud rott”.

      „Kui te ei ole veel märganud, noormees, siis ukse eest puudub portikus. Kui kaua te tavaliselt lasete kõrgeaulise lordi külalistel varjuta tulvavee käes seista?”

      Naine? See oli kahtlemata naisehääl. Ta oli naise kohta pikk, võimeline kandma meeste keepi nii, et see ei olnud talle kuus numbrit suur. Darby hinnangul ainult neli, kui ta kihilist keepi uuesti silmitses. Ta oli kamandav, eriti naise kohta, kes oli saabunud kutsumata, saatjata ja nähtavasti jalgsi.

      „Tompkins, paku end daamilt keepi võtma, enne kui ta sellesse upub, nii otseses mõttes kui piltlikult.”

      „Jah, Tompkins, tehke seda. Ja kui keep on kuiv, kaaluge selle põletamist. Mul on tunne, et pärast viiepäevast teekonda postitõllas võib see iseseisvalt püsti seista. Ja palun teatage siis kõrgeaulisele lordile, et tema eestkostealune on saabunud.”

      „Oh pagan võtaks,” pomises Darby endamisi, tundes, et kõige hullem tema paljudest oletustest on äsja uksest sisse pladistanud. Enam mitte esimeses nooruses, käitumisoskuseta, pikk nagu ritv ja selgelt… „Noh, terekest.”

      Naine oli viimaks ometi oma tilkuva, lontis kapuutsi tagasi lükanud ja paljastas pea, millel ei olnud ainult niisked blondid juuksed, vaid ka silmad, mis võisid olla mis iganes värvi, sinisest rohelise ja isegi hallini, tõenäoliselt sõltuvalt tema meeleolust.

      Hetkel, kui naine talle otse silma vaatas, olid need selgelt tormiselt halliks muutumas.

      Tema nina oli sirge, huuled täidlased – ülahuul põnevalt pruntis –, tema nahk oli kahvatu ja veatu, lõual oli õrn lohk. Tema peenikest kaela võis vaid kuninglikuks pidada.

Lisaks oli ta piisavalt pikk, et kõrguda noore Tompkinsi kohal, ja tal jäid vaid mõned tollid puudu, et Darbyle otse silma vaadata, mis tähendas, et ta oli peaaegu kuus jalga³ pikk.

      Hämmastav. Võib vaid arvata, kui suure osa temast jalad moodustavad.

      „Ja teie olete…?” küsis naine temalt selgelt kõrgilt, ilma et tema hääles oleks kübetki maa-aktsenti kuulda olnud. Tegelikult oli tema inglise keel ilmselt korrektsem kui Darby enda oma, sest mees kippus lõbustatuna sõnu venitama ja ta oli sageli lõbustatud. Nüüd oleks parem võimalikult täpse hääldusega lagedale tulla.

      Ta peab ilmselt ka naeratamise lõpetama.

      „Rabatud,” lausus Darby kummardades. „Hämmeldunud. Pahviks löödud. Ah jaa, kuiv ka. Ja teie?”

      „Teie olete Nailbourne’i vikont,” vastas naine, samal ajal kui Tompkins mõistis viimaks, et ta peaks ukse kinni panema. „John rääkis mulle teie silmast. Kas saite mu kirja kätte? Ma saatsin ühe igale aadressile, mis John andis. Esimeses teid ei olnud ja ma olin sunnitud otsingut jätkama.”

      Tüüpiline naine. Kuidagi on kõik nüüd minu süü.

      „See on selgelt minu viga. Tuhat vabandust,” lausus mees taas kummardades. „Kas sooviksite vestlust ülakorrusel jätkata või tunnete end mugavamalt trepihallides? Minule sobivad mõlemad ja ma olen kindel, et Tompkinsil siin ei oleks midagi selle vastu, kui ta saaks seda väikest farssi pealt vaadata.”

      „Ma tunnen end mugavamalt kuivana. Meie reisikirst lebab hetkel hüljatuna teie värava juures. Oleksin tänulik, kui keegi tooks selle ära ja viiks ruumidesse, mille te olete mulle määranud. Kui ma olen teie eestkostealuse sisse seadnud, siis sobiks mulle igati teiega vestlust jätkata.”

      „Te… teie ei olegi mu eestkostealune?”

      Kes kurat te siis olete?

      Naine vaatas talle otsa sellise pilguga, nagu talle oleks äsja teine pea kasvanud. „Kindlasti mitte. Ma ei ole enam nii vana, et vajaksin hoidjat. Marley? Sa võid nüüd välja tulla, palun, ja luba, et ma tutvustan sulle sinu vastset eestkostjat.”

      Noor naine tõmbas liiga suure keebi ühe hõlma eest, et tuua nähtavale mitte rohkem kui kuue- või seitsmeaastase lapse. Laps klammerdus mõlema käega oma kaitsja külge, tema nägu oli niiskete musliinist seelikukihtide sisse peidetud.

      Jah, tema jalad olidki nii pikad…

      „Marley,” utsitas naine, „kui sa oled nuivähi mängimise lõpetanud, tee kõrgeaulisele lordile kniksu, nagu sind on tegema õpetatud.”

      „Ei tee.” Need sõnad olid üsna summutatud, aga selgesti arusaadavad.

      Ma ei pane seda sulle pahaks, mõtles Darby.

      „Ta on tohutult väsinud, vaene nukuke,” pressis naine läbi ainult veidi kokku surutud hammaste, mida ta ei suutnud endiselt külmast plagisemast hoida. „Tõlla juht ei nõustunud meid kaugemale viima, kui ma talle vaskmünti ei andnud. Olime sunnitud värava juurest siia kõndima. Ja siis hakkas vihma sadama.”

      Jälle see põrnitsev pilk. Vihm on nähtavasti ka minu süü.

Arvestades seda, et värava ja peamaja vahele jäi peaaegu miilipikkune⁴ kruusatee, hakkas Darbyl lapsest veidi kahju. „Mõistan. Ja tema on ilmselt veidi häbelik, oled ju, Marley? Tompkins, kutsu kohe proua Camford ja käsi tal meie külaliste eest hoolitseda. Aga kõigepealt – te olete endiselt eelisseisus, madam, enam kui ühes mõttes. Kas ma võiksin palun teie nime küsida?”

      „Andestage, kõrgeauline lord. Mina olen proua Boxer. Proua Sadie Grace Boxer, kadunud John Hamiltoni õde ja Marley isapoolne tädi.”

      Aina huvitavamaks läheb… aga see ehk selgitas tema ebatavalist pikkust. Darbyle meenus, et John oli ka paras ritv olnud. Näis, et ka blondid juuksed olid neil ühine joon.

      „Boxer? S. G. Boxer? Teie kirjutasite kirjad, mis ma eelmisel nädalal sain? Mulle jäi mulje, et minuga võttis ühendust Johni advokaat.”

      „Sel juhul te järeldasite valesti. Ma ei väitnud kordagi midagi sellist.”

      „Ei? Noh, te vihjasite sellele kohe kindlasti, proua. Kas te kirjutasite kirja, härra Johnsoni leksikon küünarnuki juures?”

      „Kas te tahate öelda, et äkki ei ole Marley ja mina need, kelleks mina meid nimetasin? Kas te kahtlete selles, et Marley on tõepoolest Johni laps ja nüüdsest teie eestkostealune?”

      Sadie Grace Boxer oli sammukese ette astunud, tema lohukesega lõug oli üles tõstetud. Kõneledes oli tema hääles kuulda pisut venitamist, nagu ta püüaks nii oma karmust peita. Kummaline, et neil on mõlemal sama häda, aga erineval