Hooletult antud lubadus. Kolmas raamat. Кейси Майклс

siis kas teil on tõendeid selle kohta, et teie ja laps olete need, kes te end väidate olevat?”

      Kui juba rottidest juttu tuli, siis kas Darby jättis uppuvalt laevalt põgeneva isendi mulje? Jah, tõenäoliselt. Aga naine ei olnud see, mida ta ootas, ja kuni ta saab selgeks, miks see teda häirib, ei ole ta ootamatult umbuskliku loomuse pärast enda vastu väga karm.

      Proua Camford oli äsja trepihalli tuisanud, kaks teenijannat kannul, ning naksutas juba keelt ja jagas korraldusi, et puhtad linad ja vannid valmis pandaks ja nii ühes magamistoas kui ka lastetoas kaminasse tuli tehtaks.

      „Kõrgeauline lord, kas sellega annab oodata, kuni ma selle väikese kullakese eest hoolitsen?” katkestas majapidajanna Darbyt poolelt sõnalt. Ta tundis Darbyt sellest ajast peale, kui ta alles mudilane oli, ja oli selgelt juba pooleldi armunud sellesse silmanähtavalt blondi nukukesse, kelle hiigelsuured silmad südant sulatavatest pisaratest läikisid. „Oi, no te vaadake seda väikest kullakest. Tule Camy juurde, armsake. Camy teeb kõik heaks.”

      Darby tõstis käe laubale ja hõõrus seda peavalu peletamiseks, mida ta lähenemas tundis. „Kas te noomite mind, proua Camford? Ja põhjusega. Ma ei mõista, mis mulle pähe lõi. Viige nad minu kiituse saatel minema. Olen oma kabinetis, kui keegi peaks mind vajama.”

      „Jah, kõrgeauline lord, tehke seda. Teist ei ole siin ilmselgelt kasu.”

      Lõpuks ometi proua Boxer naeratas. Loomulikult. Ükski naine ei suuda hõiskamist alla suruda, kui mõni mees on kindlalt paika pandud.

      „Ma siis lähen, Camy, enne kui mind putru saamata magama saadetakse.”

      Sadie Grace Boxer pööras end ja järgnes majapidajannale. „Kui helde teist, kõrgeauline lord. Tule, Marley,” hüüdis ta üle õla.

      Selle asemel sammus Marley otsejoones Darby juurde ja jäi tema ees seisma. „Sa oled paha,” teatas ta. „Sa ei meeldi mulle ja ma loodan, et sa sured ära.”

      „Milline võluv lapsuke sa oled,” lausus mees ja kallutas pea tema poole.

      Võluv lapsuke virutas talle jalaga kogu jõust otse vastu säärt.

      „Väsinud ja näljane,” lausus proua Boxer, võimalik, et vabanduseks – aga võib-olla mitte –, kiirustades tagasi, et Marleyl õlgadest kinni võtta ja ta trepist üles viia.

      Tompkins surus kiiresti naeru alla ja isegi proua Camford naeratas külalistest möödudes, et neid ülakorrusele juhatada.

      „Ta on alles laps, kõrgeauline lord,” ütles härra Camford tema selja tagant. „Proua Camford võtab ta varsti käsile. Ta ei lasknud meie neljal poisil ninakad olla ega ka teil, andestage. Nägin paratamatult, et te hõõrusite pead. Kas toon teile oopiumitinktuuri, härra?”

      „Ei, aitäh, see ei ole vajalik. Kui tohib, siis ma jätan teid ja teie tubli naise olukorraga tegelema ja lähen oma kabinetti haavu lakkuma. Palun laske proua Boxer minu juurde tuua, kui see talle sobib.”

      Proua Boxer. Kui ta nägi nii hea välja märja, külmetava ja räsituna, milline ta siis on sametkleidis ja teemantidega? Proua. Mis paganat oli tal pistmist mingi prouaga?

      Ja miks oli naise olek muutunud ärritunust (tõeliselt ärritunust) kartlikuks, kui ta oli temalt väidetele tõestust küsinud? Nii seaduslikul tütrel kui petisel oleks dokumendid varuks võtta olnud. Miks oli see küsimus naist siis niimoodi endast välja viinud?

      Ta ei olnud ju eelpoolnimetatud tõendeid näha nõudnud ega ähvardanud, et vastasel juhul viskab Tompkins tema ja lapse tagasi vihma kätte. Süütuid lapsi ei loobita lihtsalt niisama edasi-tagasi, nagu neil poleks tundeid.

      Peavalu oli tugevamaks muutunud ja mõtelda oli valus, nii et ta tegi sellele lõpu.

      1 1 toll = 2,54 cm

      2 1 aaker = 4046 m²

      3 1 jalg = 30 cm

      4 1 miil = 1609 m

      Teine peatükk

      „Ma juba palusin vabandust. Tervelt kolm korda,” vingus Marley, alahuul ennast kaitsvalt pruntis. „Aga ta oli meie vastu kuri. Ma sain aru, sest sa kasutasid seda häält, mida sa kasutad alati siis, kui kohe plahvatad. Papa ütles nii. Ta rääkis, et sa muutud armsaks ja siirupiseks ja siis plahvatad.”

      „Ma ei olnud valmis plahvatama,” ütles Sadie oma vennatütrele, kui nad lastetoas kamina ees vaibal istusid, lõpuks ometi kuivad ja soojas, ja Sadie endiselt vennatütre pakse blonde juukseid harjas.

      „Olid küll. Pauhh!”

      „Hea küll, võib-olla olin. Aga kõrgeauline lord on vist kõige väljakannatamatum… ei, ma ei öelnud seda. Ta on nüüd sinu eestkostja, Marley. See tähendab, et sa oled viisakas, käitud hästi, oled kuulekas, kui ta sinuga räägib, ega viruta talle enam kunagi jalaga vastu säärt. Mida su papa oleks öelnud, kui ta oleks nii üleannetut käitumist näinud?”

      „Papa on surnud,” vastas Marley järsult, kallistades kaltsunukku, mis oli tema kõige armsam ese.

      Jah, John oli surnud. Seda tõde oli raske unustada. Tema vend oli surnud ja Marley maailm oli silmapilkselt pahupidi pööratud.

      „Ma tean, kullake,” lausus ta, tõmmates lapse endale lähemale. „Me oleme sellest palju kordi rääkinud. Ta ei olnud sõjast naastes enam terve, eks ole? Nüüd on ta inglite juures ja me oleme tänulikud, et ta on rahu leidnud, sinu emaga taas koos. Eks ole nii?”

      Marley pööras oma hiigelsuured rohelised silmad tädile. „Sina ei ole ju haige, ega, Sadie? Sa ei lähe ju papa ja mamma juurde?”

      Jälle see hirm, mida Marley endaga kaasas kandis, seesama, mida Sadie ei suutnud kuidagi minema peletada.

      „Ei, ma ei kavatse seda teha. Ma ju lubasin, mäletad? Ma hoian sulle nii lähedale, et ühel päeval oled sunnitud ukse lukku keerama, et mind eemale hoida.”

      Surm oli nagunii keeruline teema, aga selle lõplikkuse selgitamine lapsele võis inimese südame murda.

      Ja nüüd näis Marleyl uus mure olevat.

      „Nii sa ütled. Ta ei saa ju sind minema saata, ega?”

      „Sa pead teda nimetama kõrgeauliseks lordiks, noor daam, mitte „temaks”.” Sadie koputas sõrmega vennatütre väikest nöbinina. „Kui see nüüd selge on, siis ei, ta ei tee seda. Ainult üks tundetu jõhkard lahutaks sind su ainsast veresugulasest ja su papa ütles, et vikont on hea ja auväärt mees.”

      Kas ta oli veenev olnud? Marley kallistas teda kiiresti ja tõusis püsti, paistes kergendunult hingamas. Kui tema papa nii ütles, siis oli see ilmselt tõsi.

      Kui mina saaksin vaid niisama kindel olla, ütles Sadie endale. Sest siin me oleme, peaaegu rahast lagedad, ja meil ei ole teisi valikuid.

      „Ahaa, siit tuleb Peggy su piima ja koogiga, täpselt nagu lubatud. Asu nende kallale, kuni ma lähen kõrgeaulise lordi juurde ja tänan teda kena vastuvõtu eest. Peggy?”

      „Ma valvan teda, provva,” lausus noor teenijanna kniksu tehes. „Mul endal on kah kaks pisiõde. Äkki laulame laule, mis, noor peilna?”

      „Võib küll,” vastas Marley, istudes toa keskel oleva lastelaua taha ja asetades oma kaltsunuku kõrvaltoolile. Oma uue luksusliku keskkonnaga oli laps vähemalt silmapilkselt harjunud. „Ma tean palju laule. Hästi palju.”

      „Aga mitte seda laulu, mida sa eile üht reisikaaslast laulmas kuulsid,” hoiatas Sadie, astudes väikese peegli ette, et oma välimust üle vaadata. Tema juuksed olid piisavalt viisakad, rangelt üle pea kammitud ja kuklas kaheksat meenutavaks krunniks keeratud. Krunn