Hooletult antud lubadus. Kolmas raamat. Кейси Майклс

üles kasvada, ümberringi nii palju ilu ja sundimatust. Marley oli väike ja kohanes juba oma uue keskkonnaga, nähes majapidajannas ja Peggys oma uusi sõpru.

      Samas kui Sadie tundis, et ei kuulu sinna, on sissetungija. Petis.

      Kõige parem oli potentsiaalselt ohtlikest vetest võimalikult kiiresti ja valutult üle saada ning see tähendas, et ta ei saa anda rohkem aega kõrgeaulisele lordile vastuväidete või ebamugavate küsimuste väljamõtlemiseks ega endale, et hakata kahtlema oma võimes neile küsimustele veenvaid vastuseid anda.

      Vennatütar vajas teda: nii lihtne asi oligi. Nii keeruline asi oligi. Ta ei tohtinud läbi kukkuda.

      „Aga see oli nii tobe laul,” nurises Marley suurt koogiampsu süües. „See laul on kenast karjusepiigast, kel lambad väljal koos,” laulis ta lapselikul häälel. Süütul häälel. „Kuid mööda ratsutas rüütel William, kes veinist üsna hoos.”

      „Marley Katherine – hoia end vaos.”

      „Titiliti tilulilulii. See on kõik, mis mulle meelde jäi, enne kui sa mulle käed kõrvadele panid.”

      „Ja jumal tänatud selle eest,” lausus Peggy, murdes sõrmede abil koogist tüki ja toppides selle peaaegu oma uuele hoolealusele suhu.

      „Mul on väga kahju, Peggy. Ta… talle jääb kõik kuuldu väga hõlpsasti meelde. Ja tal pole mingit probleemi kõike sõna-sõnalt korrata. Olen sind hoiatanud,” ütles Sadie, võttes veel hetke aega, et oma lihtsat kahvatusinist kleiti siluda, enne kui ta trepi poole teele asus.

      „Proua Camford palus teile edasi öelda, et ta ootab teid trepihallis, et teid kõrgeaulise lordi kabinetti juhatada ja teie saatja olla,” hüüdis Peggy talle järele.

      „Oi, imetore. See on temast väga lahke,” sõnas Sadie ja tänas teenijannat.

      Seejärel pobises ta pööningul asuvast lastetoast trepihalli minnes esimesel kahel trepivahel omaette. Kas vikondil oli kombeks oma naissoost külalistele füüsiliselt kaela karata… või muretses mees, et tema soovimatu külaline on ehk tema mehelikust veetlusest niivõrd lummatud, et ründab teda?

      Sadie soovis, et ta ei tunneks end nii ebakindlalt. Alles mõni tund tagasi ei olnud talle hetkekski pähe tulnud, et võib-olla teda ei usuta. Kõik tundsid teda: kõik teadsid, et ta on aus ja räägib tõtt. Kahju, et need kõik olid külla maha jäänud.

      „Proua Boxer,” lausus majapidajanna, kui viimane trepivahe lõppes trepihalli kiviplaatidega põrandal.

      „Proua Camford,” vastas Sadie pead noogutades. Vaid rumal inimene ei oleks mõistnud, et nad mõõtsid teineteist pilguga, püüdes otsustada, kuidas jätkata. „Tänan teid veelkord lahke ja helde vastuvõtu eest. Ma luban, et preili Marley käitub tavaliselt palju paremini. Ta kardab, mõistate, sest ta kaotas alles äsja nii oma papa kui ka kodu.”

      „Ja teie, proua Boxer, kui tohib küsida?” lausus majapidajanna, andes Sadiele märku, et too talle maja tagumisse ossa järgneks. „Kas teie olete samuti kodu kaotanud?”

      Kodu kaotanud? Jah, ütleme nii, sest seda on nähtavasti kerge uskuda, kuna naisi peetakse nii habrasteks ja kaitset vajavateks, et keegi ei arva kunagi, et nad ka iseseisvalt hakkama saavad.

      Kuna Marley oli talle äsja tema reetlikku harjumust meelde tuletanud, püüdis Sadie mesiselt venivat kõnepruuki alla suruda, sest naise uudishimu ajas ta turri ja plahvatamine ei oleks sobilik. Aga ta kavatses siiski jääda tõe juurde või siis sellele nii lähedale kui võimalik.

      „Kuna ma elasin koos vennaga majas, mille talle andsid patsiendid, siis jah, preili Marleyl ega mul ei võimaldatud enam seal elada. Aga ma ei ole siin sellepärast. Olen siin, et tuua oma vennatütar mehe juurde, kes lubas tema eest mu venna surma puhul hoolitseda. Kui mul palutakse lahkuda, siis teen seda kohe, kui tunnen, et mu vennatütar on heades kätes.”

      Ta ei suutnud naeratust ja magusat häält tagasi hoida ning lausus lõpetuseks: „Loodan siiralt, et see informatsioon on teile abiks, proua Camford, aga kui teil on tunne, et peate veel midagi teadma, palun ärge kõhelge küsimast.”

      Puna naise näol ütles Sadiele, et ta oli end selgeks teinud – ta teab, et teda küsitletakse, hinnatakse, võib-olla isegi kritiseeritakse. Teenijaskond paistis vikonti väga kaitsvat. Kummaline, sest ta ei jätnud küll sellist muljet, et ta vajab kaitsmist.

      „See oli minust ebaviisakas ja seda poleks olnud vaja öelda. Andestage, proua Camford. Ma olen kõrgeaulise lordiga kohtumise suhtes kohutavalt närvis. Ma tean, milline kohustus see talle on. Ei ole palju härrasmehi, kes oleksid nõus endale väikest naissoost eestkostealust võtma.”

      „Ta saab kenasti hakkama, provva. Hoopis teid ta ei osanud oodata, vähemalt nii ma arvan. Ja olemegi kohal,” sõnas proua Camford, asetades käe tumeda tammepuust ukse käepidemele. „Ma vaatan, kas kõrgeauline lord võtab teid vastu.”

      Sadie noogutas, taibates, et nad olid möödunud mitmest toast, mida ta oleks muidu suurima hea meelega näha tahtnud, kuid ta ei olnud ümbrust üldse tähele pannud. „Eks ma olin jah üsna suur üllatus.”

      „Pigem vapustus, provva, kui aus olla, ja nii ma ütlesin ka härra Camfordile.” Majapidajanna koputas kiiresti uksele ning seejärel astus sisse, hoides seda peaaegu enda taga kinni, kui ta ütles: „Kõrgeauline lord, proua Boxer on ilma....”

      „Ilma milleta, Camy? Loodetavasti mitte millegi elutähtsata,” kuulis Sadie meest naeruse häälega küsimas. „Ja mis ajast me oleme siin, maamajas, nii ametlikuks hakanud? Ma saan seda piisavalt igal pool mujal tunda. Lase ta sisse ja siis pane enda järel uks kinni. Palun.”

      Sadie andis tuppa astudes endast parima, et tema näolt peegelduks vähemalt mingisugune rahu… kuid taipas siis, et ta siseneb ehk vabatahtlikult lõvikoopasse.

      Uks sulgus tema taga samal ajal, kui vikont ajas end püsti musta värvi nahksohvalt, millel ta oli istunud. Lamanud, parandas Sadie end mõttes, märgates mehe põsel padjajälge, mille oli sinna teinud tepitud satiinkattega padi. Nähtavasti oli ta piisavalt lõõgastunud, et teda oodates uinakut teha. Kui armas.

      „Nii, et sina jääd teisele poole ust, Camy, palun. Ma arvan, et ta ei hammusta.”

      Sadie pööras end ringi, nägi majapidajannat otse enda taga, kinkis talle kaastundliku pilgu ja kehitas õlgu.

      Uks avanes ja sulgus taas ning Sadie jäi kahekesi Darby Traversiga, mehega, kelle käes oli Marley saatus, isegi kui ta seda veel ei teadnud ega saagi teada enne, kui Sadie oli veendunud, et mees ei püüa oma uuest kohustusest välja vingerdada.

      Ta otsustas tõestada oma seost Johniga enne, kui mees jõudis korrata oma varasemaid kahtlusi, mida ta oli nende esimesel, õnnetul kohtumisel naljatledes avaldanud.

      „John rääkis mulle palju teist, kõrgeauline lord, ja päevadest selles kohutavas vangilaagris. Teie, teie sõbrad ja veel paljud teised tublid inglise sõdurid olite kõik kehva juhtimise ohvrid. Kuidas teistel läheb, kui tohib küsida? Kaptenitel Sinclairil, Rigbyl ja Cooper Townsendil, kellest viimane sai vigastada samas lahingus, kus kõrgeauline lord. Johni sõnul olite te nagu kokku laulatatud ja alati valmis seiklusteks. Ta tundus suurt uhkust tundvat selle üle, et ta teid tundis. Kas ma tohin istet võtta?”

      Sedapsi. Nüüd võis ta vaid loota, et sõprade nimede mainimine tõestab mehele, et ta on see, kelleks ta end nimetab. Või oli tema eesmärk liiga ilmne olnud?

      Sadie istus maha, enne kui mees jõudis vastata, tõstes tepitud padja eest ära. Satiin oli endiselt soe ja lõhnas nõrgalt sellesama habemeajamisseebi järele, mida ta vend oli eelistanud. Ta surus alla tungi patja kaitsvalt enda rinnale suruda.

      Ta oli juba märganud, et mees ei paistnud end hästi tundvat, kohe kindlasti ei ilmutanud ta niisama suurt tarmukust kui varem. Tema jume oli nüüd terve päevituse all üsna kahvatu, juuksed veidi sassis, nagu oleks ta sõrmedega neist läbi tõmmanud või ehk pead masseerinud.

      Äkki valutas tal pea? Kas vigastus tuletas ennast endiselt