Täiesti tavaline perekond. Mattias Edvardsson

      Istusin täiesti liikumatult ja vaatasin talle otsa. Olime mõlemad murest lausa haiged. Peagi kõlas läbi maja pikk helisignaal.

      „Kodutelefon?“ ütles Ulrika ja tõusis püsti.

      Keegi ei helista meile kunagi kodutelefonile.

      8

      Stella polnud planeeritud laps. Soovitud ja teretulnud laps, igatsetud ja armastatud kaua enne seda, kui ta iseseisvalt hingas, seda küll. Aga planeeritud ta polnud.

      Ulrika oli just teinud juristieksami ja pidi alustama kohtupraktikat, kui ta istus ühel õhtul minu ette, pani oma käed minu omadele ja vaatas mulle sügavalt silma. Tehtud naeratusega teatas ta mulle fantastilise, kuid jalustrabava uudise.

      Mul oli veel aasta õpinguid ees ja seejärel ootas veel üks aasta abivaimulikuna. Me pesitsesime ühetoalises korteris Põhja-Fäladenis, elasime laenatud rahast ja laste saamise eeldused olid kaugel optimaalsetest. Muidugi sain ma aru, et Ulrika kahtles, esimese kiheleva rõõmu tagant paistis peagi murelik kõhklus, aga läks terve nädal, enne kui nimetati sõna abort.

      Ulrika muretses täie õigusega asja praktilise külje pärast. Majandamise, eluaseme, meie koolituse ja karjääride eest. Me võisime alati pere loomisega mõne aasta oodata, kiiret ei olnud.

      „Armastus aitab kõigest jagu saada,“ ütlesin ma ja musitasin ta kõhtu.

      Ulrika tegi majanduslikke arvutusi ja mina ostsin imepisikesed sipupüksid kirjaga My dad rocks.

      „Sa pole ometi abordi vastu?“ küsis ta juba esimestel armumispäevadel viis aastat tagasi, kui olime vaevu lahkunud Wermlandi organisatsiooni koridorist.

      „Sul on väga kummaline arusaam sellest, mida tähendab olla kristlane,“ vastasin ma.

      Nüüd tean, et ta ei teinud nalja. Minu usk Jumalasse täitis ta kõhkluste ja hirmuga. See oli ühtlasi suurim oht meie vastsündinud väga haprale suhtele.

      „Ma ei unistanud kunagi preestrist,“ ütles ta vahel. Sugugi mitte selleks, et mind haavata. See oli lihtsalt irooniline kommentaar Issanda mõistatuslike teede kohta.

      „Ole rahulik,“ oli mul kombeks öelda. „Mina ka ei unistanud advokaadist.“

      Ma ei kaalunud kordagi tõsiselt last mitte alles jätta. Samamoodi jäin ma kahtlevaks vestlustes Ulrikaga, avatuna kõigile võimalustele. Siiski ei läinud kaua, kuni olime oma otsuses üksmeelel.

      Enne sünnitust käisime kursusel ja harjutasime koos hingamist. Ulrikal oli hommikuti süda paha ja ma masseerisin tema paistes jalgu.

      Kui tähtajani oli nädal aega, äratas Ulrika mind kell neli hommikul. Ta seisis voodi jalutsis, tekk ümber seotud.

      „Adam, Adam. Veed tulid ära!“

      Sõitsime taksoga haiglasse ning kui Ulrika lamas minu ees voodis ja väänles valude käes ning ämmaemand tõmbas kätte pikad kummikindad, sain lõpuks aru, mis tulemas oli, mis kõik mängus oli ja mis kõik valesti võis minna. Tundus, nagu oleksin kogu hirmu ja närvilisuse enda sisse peidupaika kogunud ja nüüd pääses kõik ühekorraga valla.

      „Te peate midagi tegema!“

      „Isa võib maha istuda,“ ütles õde ja osutas Ulrika kõrval olevale toolile. Jõudsin just toolile maanduda, kui kargasin jälle püsti.

      „Nüüd võtame rahulikult,“ lausus ämmaemand.

      Ulrika ahmis õhku ja vandus. Niipea kui uus valuhoog saabus, tõmbas ta ennast pingule, karjus ja rabeles kätega enda ümber. Haarasin tema käest ja sosistasin läbi hammaste visasid palveid. Personal kõneles meiega endiselt rahulikult. Muretsemiseks polnud mingit põhjust. Samas paljastasid nende silmad, et miski oli muutunud. Nende liigutused muutusid kiiremaks, ämmaemanda juhtnöörid karmimaks ja peagi tundus, et õhurõhk ruumis tõusis. Kohale kutsuti soome aktsendiga rootsi keelt kõnelev arst ja kuulsin nimetatavat akuutset keisrilõiget.

      „Mis toimub?“ küsisin üha uuesti ja uuesti.

      Nad ei kuulnud mind enam. Ämmaemand kummardus Ulrika kohale ning tema hääl oli asjalik ja järeleandmatu.

      „Laps on õlgadest kinni jäänud. Kui järgmised tuhud tulevad, punnitad kogu jõust. Laps peab kohe välja saama.“

      Hoidsin Ulrikal käest. Kogu ta keha värises.

      „Sa saad hakkama, kallis.“

      Ta kangestus ja pingutas. Ruumis jäi vaikseks ja ma peaaegu tundsin valulainet, mis läbis ta keha, kui ta surus, puusad õhus.

      „Aita mind nüüd, armas Jumal!“

      Ämmaemand tõmbas ja tiris ja Ulrika möirgas pikkade vaevarikaste tõugete ajal. Hoidsin teda kõvasti ja vandusin Jumalale, et ma ei anna talle iial andeks, kui see asi siin hästi ei lõpe.

      Vaikus langes me üle nagu tekk. Sel silmapilgul oleks võinud kuulda Jumalat sõrmi nipsutamas. Elu pikim sekund. Kõik, mis midagi tähendas ja millel oli kaalu. Mu peas polnud ühtki mõtet, kuid teadsin siiski, et kõik otsustati sellel hetkel seal. Vaikuses.

      Kui ma ettepoole vaatasin, nägin ma seda. Sinist verist klompi käterätikul. Alguses ei saanud ma aru, mis see on. Hetk hiljem täitus ruum kõige ilusama lapsekisaga, mida olen kunagi kuulnud.

      9

      Stella nägu libises minust mööda, kui Ulrika järel kööki tormasin. Kuigi meie tüdruk oli nüüd üheksateist, nägin ma vaimusilmas alati lapsenägu. Uudishimulikke silmi, tedretähne ja patsikummidega kinnitatud palmikuid.

      Ulrika haaras telefonitoru, mis rippus seinal nagu mingi jäänuk. Kogu kõne vältel ei pööranud ma temalt kordagi pilku.

      „See oli Michael Blomberg,“ ütles ta pärast toru ärapanemist.

      „Kes? Advokaat?“

      „Ta on nimetatud Stellat esindama. Stella on politseis.“

      Mu esimene mõte oli, et Stella oli langenud kuriteo ohvriks. Loodetavasti mitte midagi tõsist. Isegi see oli okei, kui teda oleks röövitud või väärkoheldud. Kõik peale vägistamise.

      Olen rääkinud sellest teiste isadega ja jõudnud tõdemuseni, et ma pole sugugi üksi selle tugeva tundega oma tütre vägistamise suhtes. Arvatavasti võib seda seletada sellega, et me, mehed, ei suuda ette kujutada hullemat teise inimese vastast kuritegu, samal ajal ei suuda me päris lõpuni ette kujutada, kuidas on elada pideva riskiga sellise solvangu ohvriks langeda.

      „Me peame kohe sinna sõitma,“ ütles Ulrika.

      „Mis on juhtunud?“ Mõtlesin kummalisele kõnele ja kuulutusele internetis. „Kas asi on Vespas?“

      Ulrika vaatas mind, nagu poleks ma päris normaalne.

      „Sitta sellest Vespast!“

      Teel eeskotta toetus ta mu õlale.

      „Mida Blomberg ütles?“ küsisin ma, kuid ei saanud mingit vastust.

      Kõik inimesed reageerivad šokiseisundis erinevalt ja keegi ei oska eelnevalt aimatagi, kuidas ta raskes olukorras mõtleb ja käitub. Olen läbinud riskikäsitluskoolituse, tean kõike erinevatest reaktsioonifaasidest ja olen töötanud lugematu hulga inimestega, kes on olnud kriisis ja trauma mõju all. Ühelgi neist asjadest polnud praegu mingit tähendust.

      Ulrika võttis nagist mantli ja oli juba teel ukse poole, kui pööras järsult ringi.

      „Ma teen veel ühe asja ära,“ ütles ta ja läks tagasi majja.

      Ruttasin talle läbi köögi järele. Trepi ees pööras ta ringi ja ajas mu sirgete kätega eemale.

      „Oota siin. Ma tulen kohe!“

      Jäin hämmeldunult lävele seisma ja loendasin sekundeid.