Täiesti tavaline perekond. Mattias Edvardsson

Stella nägu enda ees. Hambutut naeru, väikeseid lohke tema pehmetes põskedes. Ja mõtlesin kõigele, mida olen talle soovinud ja mis pole täide läinud.

      10

      Inimesed olid meid beebiaja eest hoiatanud. Et kumbki meist ei saa magada, laps karjub, sööb ja kakab, meie suguelu on rikutud, me läheme tülli ja vihkame teineteist. Paljude meelest olime liiga noored. Osa paistis arvavat, et me rikkusime oma elu ära. Mõnikord tundus mulle, et on täielik ime, et inimesed jätkuvalt lapsi saavad.

      Stella oli näidisbeebi. Ei läinud kaua, kui ta magas juba terve öö, ta võis magada kus tahes ja kui ta ärkas, oli ta vaikne ja rahulik, kogu aeg rahulolev, mis muidugi paljudele silma torkas. Oodake ainult, ütlesid nad. Teie aeg tuleb. Sõbrad ja kolleegid, tuttavad ja sugulased, kõik avaldasid oma arvamust.

      Tunda teise inimese südamelööke oma rinna vastas põksumas on sama, mis tunda Jumalat. Stella lamas minu peal ja mu sõrmeotsad ei saanud küllalt tema siidpehmest nahast. Tema keha vormus nagu sulaklaas mu ettevaatlike käte all. Me hingasime otse teineteisesse.

      Nii lihtne on arvata, et parim on alles ees. Ma kahtlustan, et see on sügavalt inimlik puudus. Isegi Jumal õpetab meile igatsust.

      Miks ei mõelda kunagi sellele, kui kiiresti aeg kulub?

      Stella esimene sõna oli „abba“. Ta kasutas seda nii minu kui ka Ulrika kohta. Praegusel ajal seostab enamik rootslasi seda sissetehtud heeringa või popmuusikaga, aga Jeesuse keeles, aramea keeles, tähendab see isa.

      Olin neli kaunist sügiskuud Stellaga isapuhkusel ja nägin, kuidas tema isiksus iga päevaga ühe rohkem välja kujunes. Kogudusemaja avatud lasteringides oli teistel vanematel kombeks öelda, et Stella oli enneolematu issi tüdruk. Arvan, et ma ei mõistnud selle väljendi tähendust enne, kui oli liiga hilja. Teatud määral on kogu mu elu olnud üks tagantjärele tarkus. Mul pole õnnestunud kinni püüda ühtegi hetke. Hetk on mind alati põlanud.

      Ma olen määratud igatsema.

      11

      Me seisime eeskojas. Minu käsi ukselingil. Ulrika värises üle kogu keha.

      Miks Michael Blomberg helistas? Mida Stella politseis teeb?

      „Räägi mulle,“ palusin ma.

      „Ma tean ainult seda, mida Michael ütles.“

      Michael Blomberg. Ma polnud ta nime mitu aastat kuulnud. Blomberg oli tuntud mitte ainult juuraringkondades. Ta oli teinud karjääri riigi ühe juhtiva kaitseadvokaadina ja esindanud süüdistatavaid hulgalistes tähelepanu pälvinud kohtuasjades. Teda võis näha õhtulehtedes ja ta oli esinenud televisioonis eksperdina. Tema oli ka see, kes kunagi võttis Ulrika oma tiiva alla, rajades talle teed eduka kaitseadvokaadina. Ta polnud mulle kunagi meeldinud. Tahumatu ja üleolev.

      Ulrika hingeldas. Ta silmad ekslesid nagu lendu hirmutatud linnud.

      Ta proovis ennast minust mööda, uksest välja suruda, aga ma püüdsin ta kinni, hoidsin teda oma käte vahel.

      „Politsei on Stella vahi alla võtnud.“

      Kuulsin, mida ta ütles, sõnad jõudsid kohale, aga neist oli võimatu aru saada.

      „See peab olema viga.“

      Ulrika raputas pead. Järgmisel hetkel vajus ta mu rinnale kokku ja tema mobiil kukkus põrandale.

      „Teda kahtlustatakse mõrvas.“

      Ma kangestusin.

      Esimese asjana mõtlesin ma Stella plekilisele pluusile.

      Kui tee poole kiirustasime, kutsus Ulrika takso. Prügimaja juures lasi ta mul käest lahti.

      „Oota veidi,“ ütles ta, pugedes tünnide ja konteinerite vahele.

      Ma jäin kõnniteele ja kuulsin, kuidas Ulrika köhis ja oksendas. Peagi ilmus meie takso.

      „Kuidas sa ennast tunned?“ sosistasin, kui tagaistmel turvavööd peale tõmbasime.

      „Sitasti,“ ütles Ulrika ja köhis pihku.

      Siis klõbistas ta mõlema pöidlaga oma mobiilil, mina aga kerisin akna alla ja loputasin nägu värske õhuga.

      „Kas te võiksite veidi kiiremini sõita?“ ütles Ulrika taksojuhile, kes pomises midagi, enne kui gaasi vajutas.

      Mõtlesin Iiobile. Kas see siin oli minu proovilepanek?

      Ulrika selgitas, et Michael Blomberg ootab politseijaoskonnas.

      „Miks just tema?“ küsisin ma. „Kas pole mitte veider kokkusattumus?“

      „Ta on erakordselt osav advokaat.“

      „Seda küll, aga kui suur tõenäosus võiks olla?“

      „Mõnikord asjad lihtsalt juhtuvad, kallis. Kõike ei saa juhtida.“

      Ma ei tahtnud öelda, et mulle ei meeldi Blomberg. Ma ei armasta teistest inimestest niimoodi halvasti rääkida. Kui keegi ei meeldi mulle nii ebaselgetel põhjustel, ütleb kogemus, et enamasti on põhjus inimeses endas.

      Jätsin taksojuhile jootraha ja pidin siis jooksma kerge sörgiga politseijaoskonna treppidest üles, kus Ulrika juba ust lahti tegi.

      Blomberg tuli meile fuajeesse vastu. Ma olin unustanud, kui suur ta on. Ta tuli nagu karu vantsides meie poole, kuuehõlmad ümber kõhu lehvimas. Päevitunud, seljas sinine triiksärk ja kallis ülikond, tahapoole kammitud juuksed, mis kuklas lokki hoidsid.

      „Ulrika,“ ütles ta, kuid astus siiski otse minu juurde ja andis mulle kätt, enne kui mu naist kallistas.

      „Mis toimub, Michael?“

      „Ole rahulik,“ ütles ta. „Lõpetasime just ülekuulamise ja see õudusunenägu saab peagi läbi. Politsei on teinud väga tõtaka otsuse.“

      Ulrika ohkas raskelt.

      „Üks noor naine on Stella peale kaevanud,“ jätkas Blomberg.

      „Kaevanud?“

      „Olete ehk kuulnud, et Pilegatanil leiti mänguväljakult laip?“

      „Kas Stella on seal olnud? Pilegatanil?“ küsisin ma. „See peab olema eksitus.“

      „Seda see just ongi. Aga see tüdruk elab samas majas, kus mõrvatugi, ja väidab, et nägi Stellat mänguväljakul eile õhtul. Ta usub, et on teda H&M-is näinud. See paistab olevat uurijate ainus niidiots.“

      „See ei kõla mõistlikult. Kas tõesti võib kellegi nii ebakindlatel alustel vahi alla võtta?“

      Mõtlesin läinud õhtule ja proovisin detaile meenutada. Kuidas ma lebasin unetult ja ootasin Stellat ning kuidas ta lõpuks tuli ja duši all käis, enne kui oma tuppa hiilis.

      „Kas ta on vahi alla võetud?“ küsis Ulrika.

      „Mis vahet sel on?“ küsisin mina.

      „Politseil on õigus inimene kinni võtta, aga vabaduse võtmise jätkamiseks peab süüdistaja tegema otsuse vahistamise kohta,“ ütles Blomberg. „Ülekuulaja teeb veel valveprokurörile kokkuvõtte ja siis lastakse Stella vabaks. Ma kinnitan teile. See kõik on üks suur eksitus.“

      Ta tundus endas liiga kindel olevat, täpselt, nagu ma teda mäletasin, ja see valmistas mulle muret. Kui inimesel puudub kahtlus, puudub tal kindlasti ka hoolikus ja pühendumus.

      „Aga miks neil oli tema kinnivõtmisega nii kiire?“ küsisin ma. „Kui neil pole enamat, millele toetuda?“

      „See juhtum on kuum kartul,“ ohkas Blomberg. „Politsei tahab kiiresti tegutseda. Nimelt pole ohver ükskõik kes.“

      Ta pöördus Ulrika poole ja madaldas veidi häält.

      „See on Christopher Olsen. Margaretha poeg.“

      Ulrika