Täiesti tavaline perekond. Mattias Edvardsson

sööki ulatas Ulrika Stellale Josef Franki motiiviga ümbriku.

      „Kaart?“

      Ma naeratasin kavalalt meie idee peale.

      Läksime koos Stellaga restoranist välja nurga taha. Olin pärastlõunal tema kingituse sinna viinud.

      „Aga isa, ma ju ütlesin ... See on liiga kallis!“

      Ta pani käed põskedele ja ajas suu ammuli.

      See oli roosa Vespa Piaggio. Me olime sellist internetist nädal varem vaadanud ja muidugi oli see kallis, aga lõpuks õnnestus mul Ulrika pehmeks rääkida.

      Stella raputas pead ja ohkas.

      „Miks sa mind ei kuula, isa?“

      Tõstsin käe üles ja naeratasin.

      „Tänust piisab.“

      Ma teadsin, et kõige rohkem oleks Stella raha tahtnud, aga raha kinkimine tundus nii igav. Vespaga oleks ta saanud kiiresti ja hõlpsalt linna, tööle või sõprade juurde. Itaalias sõidavad kõik teismelised Vespaga.

      Stella kallistas ja tänas meid mitu korda, enne kui tagasi restorani läksime, aga millegipärast tundsin ma pettumust.

      Ettekandja tõi lauda meie kompensatsioonitiramisu ja me kõik nentisime, et ei suuda enam raasukestki süüa. Ja siis sõime me ikkagi kõik oma magustoidu ära.

      Jõin kohvi juurde limoncello’t.

      „Ma pean nüüd minema,“ ütles Stella ja hakkas nihelema.

      „Mitte ometi juba?“

      Ma vaatasin kella. Pool kümme.

      Stella surus huuled kokku ja jätkas toolil nihelemist.

      „Natukene veel,“ ütles ta. „Umbes kümme minutit.“

      „Täna on sinu sünnipäev,“ ütlesin ma. „Te ei tee ju poodi nagunii homme lahti enne, kui alles kell kümme?“

      Stella ohkas.

      „Ma ei lähe homme tööle.“

      Ei lähegi? Ta töötas igal laupäeval. Nii ta jala H&M-i ukse vahele saigi. Laupäevased tööd, mis läksid üle suvetööks ja ületundideks.

      „Mul pea valutas kogu pärastlõuna,“ ütles ta puiklevalt. „Migreen.“

      „Nii et sa ütlesid, et oled haige?“

      Stella noogutas. See polnud tegelikult mingi probleem, andis ta mulle mõista. Üks teine tüdruk tuli hea meelega tema asemele.

      „Nii me küll sind kasvatanud pole,“ laususin, kui Stella püsti tõusis ja toolileenilt oma jaki võttis.

      „Adam,“ ütles Ulrika.

      „Aga miks sul nii kiire on?“

      Stella kehitas õlgu.

      „Mul on Aminaga kohtumine kokku lepitud.“

      Ma noogutasin ja neelasin oma rahulolematuse alla. Nii nende üheksateistaastastega ilmselt on.

      Stella kallistas Ulrikalt pikalt ja südamlikult. Ise jõudsin ma vaevu pooleldi püsti tõusta, kui ta võttis mu ümbert kinni, nii et meie embus oli kohmakas ja kange.

      „Aga Vespa?“ küsisin ma.

      Stella vaatas Ulrikat.

      „Küll me selle koju saame,“ lubas mu naine.

      Kui Stella oli uksest väljunud, pühkis Ulrika salvrätiga aeglaselt oma suud ja naeratas mulle.

      „Üheksateist,“ ütles ta. „Mõtle, kuidas aeg lendab.“

      Olime Ulrikaga sel õhtul koju jõudes mõlemad täiesti omadega läbi. Istusime kumbki oma diivaninurgas ja lugesime, Cohen taustal laulmas.

      „Minu arust oleks ta võinud siiski rohkem tänulikkust üles näidata,“ ütlesin ma. „Eriti pärast seda autointsidenti.“

      Autointsident, sellest oli juba mõiste saanud.

      Ulrika mõmises ükskõikselt raamatult pilku tõstmata. Väljas ulus tuul, nii et seinad naksusid. See oli suvi, mis seal ohkas ja õhku ahmis, august oli kurnatud, aga mul polnud sellest midagi. Sügis oli mind alati kõnetanud, uue alguse tunne, nagu sissejuhatus armumisele.

      Kui ma raamatu veidi hiljem käest panin, oli Ulrika juba magama jäänud. Tõstsin ettevaatlikult ta pea üles ja lükkasin padja talle toeks. Ta liigutas ennast rahutult ja korra mõtlesin teda üles äratada, aga siis jätkasin lugemist. Ei läinud kaua, kui tähed raamatus muutusid uduseks ja mu mõtted suundusid rändama. Jäin magama, rinnas suur klomp selle lõhe tõttu, mis minu ja Stella vahele oli tekkinud, nende vahele, kes me kord olime ja kelleks nüüd olime saanud, piltide, mis mul meist olid ja milline oli olukord praegu.

      Kui ma ärkasin, seisis Stella keset tuba. Ta tammus jalalt jalale, kuu pehme valgus langes aknast ta pea ja õlgade peale.

      Ka Ulrika oli ärganud ning hõõrus silmi. Peagi oli tuba näis nuuksatusi ja hingeldamist.

      Ma tõusin istuli.

      „Mis juhtus?“

      Stella raputas pead, suured märjad pisarad veeresid ta põski mööda alla. Ulrika panid oma käed tema ümber ja kui mu silmad olid tasapisi pimedusega harjunud, nägin ma, et Stella värises.

      „Pole midagi.“

      Siis läks ta oma emaga toast välja ja mina jäin istuma, rinnus vastik tühjusetunne.

      1 Saate „Eesti otsib superstaari“ Rootsi vaste. [ ↵ ]

      2

      Me olime täiesti tavaline perekond ja siis muutus kõik.

      Elu ülesehitamine võtab kaua aega, selle hävitamine kestab aga ainult hetke. Läheb aastaid, aastakümneid, võib-olla terve elu, et saada selleks, kes sa tegelikult oled. Teed on pea alati käänulised, ma arvan, et sellel on oma mõte, et elu on ehitatud katse-eksitusmeetodile. Me kujuneme ja sünnime oma katsetuste kaudu.

      Sel suvel meie peret tabanu mõtet on mul raskem mõista. Ma tean, et kõigest ei olegi võimalik aru saada, ka sellel on mingi kõrgem eesmärk, aga viimaste nädalate sündmustes ma veel mingit mõtet ei näe. Ma ei suuda seda seletada, ei endale ega kellelegi teisele.

      Võib-olla on see kõigi inimestega nii, aga ma kujutan ette, et mina kui preester pean tihemini oma maailmavaadet kaitsma. Üldiselt pole inimeste jaoks mingi probleem minu maailmavaadet küsitavaks pidada. Nad tahavad teada, kas ma tõesti usun Aadama ja Eeva loomislugu, seda, et Jeesus kõndis vee peal ja äratas surnuid ellu.

      Oma kristliku elu alguses ei olnud harvad juhud, kui asusin ennast kaitsma ja vaidlesin kahtleja maailmapildi üle. Vahel juhtus, et väitsin teaduse olevat lihtsalt ühe religiooni paljude teiste seas. Ja loomulikult tärkas minus palju kahtlusi, aeg-ajalt lõi mu veendumus kõikuma. Praegusel ajal olen ma oma usus kindlam. Olen võtnud vastu Jumala õnnistuse ja lasknud tema palel minu peale paista. Jumal on armastus. Jumal on igatsus ja lootus. Jumal on minu varjupaik ja trööst.

      Mul on kombeks öelda, et ma olen usklik, mitte teadja. Kui inimene usub, et ta teab, peab ta kõrvad pead ligi tõmbama. Ma suhtun ellu kui pidevasse õppimisse.

      Sarnaselt enamusega pean ka mina ennast heaks inimeseks. Loomulikult kõlab see jultunult, et mitte öelda ülbelt või üleolevalt.

      Aga ma ei mõtle seda nii. Olen arvukate puudustega inimene, kes on teinud lõputult vigu ja eksimusi. Sellest olen ma äärmiselt teadlik ja valmis seda esimesena tunnistama. Tahan öelda seda, et olen alati tegutsenud heade kavatsustega, armastusest ja hoolivusest. Olen alati tahtnud teha õigesti.

      Stella üheksateistkümnendale sünnipäevale järgnenud nädal ei erinenud nimetamisväärselt teistest. Laupäeval läksime