Täiesti tavaline perekond. Mattias Edvardsson

juurest koju väntasime, olid politseiautod ikka veel kooli juures. See tundus vastik, liiga lähedal. Ilmselt oli laiba leidnud mänguväljakult keegi varajane emme, kes oli oma lastega sinna mängima läinud. Paljas mõte ajas mulle judinad peale.

      Ulrika hüppas sissesõiduteel rattalt maha ja kiirustas ukse poole.

      „Kas sa ratast lukku ei panegi?“ hüüdsin ma.

      „Pissihäda,“ pomises ta ja otsis oma käekotist võtmeid.

      Ma veeretasin ta ratta üle kivisillutise ja parkisin selle enda oma kõrvale plekk-katuse alla. Avastasin, et olin unustanud grilli ära katta ning tõin kuurist kaitsekatte.

      Kui ma majja tulin, seisis Ulrika trepi peal.

      „Stella pole ikka veel kodus. Ma helistasin, aga ta ei vasta.“

      „Ta teeb kindlasti ületunde,“ ütlesin ma. „Sa ju tead, et nad ei tohi mobiile kaasas kanda.“

      „Aga täna on laupäev. Pood pandi juba mitu tundi tagasi kinni.“

      Sellele polnud ma mõelnud.

      „Küllap läks mõne kolleegiga kuhugi. Me peame temaga täna õhtul uuesti rääkima. Ta peab õppima endast märku andma.“

      Võtsin Ulrika ümbert kinni.

      „Mul tuli nii vastik tunne,“ ütles ta. „Kui me nägime kõiki neid politseinikke. Mõrv? Siin?“

      „Saan aru. Mulle on see ka ebameeldiv.“

      Istusime diivanile ja ma otsisin mobiilis üles viimased uudised ning lugesin talle ette. Mõrvatud mees oli kolmekümnendates meie linna elanik. Politsei oli juhtunu osas väga napisõnaline, aga ühes õhtulehes rääkis mõrvapaiga läheduses elav naine, et kuulis öösel tülitsemist ja karjeid.

      „Selliseid asju ei juhtu ükskõik kellega,“ ütlesin ma, nagu oleksin mina ja mitte Ulrika selle valdkonna ekspert. „Arvatavasti oli tegu alkohoolikute või narkomaanidega. Või kambakuritegevusega.“

      Ulrika hingas mu õla vastas rahulikult.

      Aga ma ei öelnud neid sõnu tema rahustamiseks. Ma olin veendunud, et just nii see oli.

      „Ma mõtlesin teha pasta carbonara’t.“

      Tõusin püsti ja andsin talle põsemusi.

      „Juba? Mul ei lähe praegu alla vist rohkem kui üks rukolaleht.“

      „Slow food,“ naersin ma. „Päris toidu tegemine võtab aega, kallis.“

      Kui ribiliha pannil minu hoolikalt välja valitud Campaniast pärit oliiviõlis särises, tuli Ulrika kobinal trepist alla.

      „Stella on oma mobiili maha unustanud.“

      „Mida?“

      Ta kõndis rahutult köögisaare ja akna vahel edasi-tagasi.

      „See oli tema kirjutuslaual.“

      „Oi.“ Cabonara oli sellises kriitilises faasis, et ma ei saanud sellelt pilku tõsta. „Kas ta unustas selle maha?“

      „Jah, ma ju ütlesin. See oli kirjutuslaual!“

      Ulrika peaaegu karjus.

      Muidugi oli äärmiselt kummaline, et Stella oli oma telefoni maha unustanud, aga polnud põhjust üle pingutada. Segasin ägedalt carbonara’t ja lülitasin pliidi sisse.

      „Suva sellest pastast praegu,“ ütles Ulrika ja tiris mind käest. „Ma olen tõsiselt mures. Ma helistasin just Aminale, aga tema ka ei vasta.“

      „Ta on ju haige,” ütlesin ma ja mõistsin samal hetkel, et carbonara läheb aia taha.

      Heitsin pannilabida köögi tööpinna äärele ja tõmbasin panni pliidiplaadilt.

      „Võib-olla jättis ta mobiili meelega koju,“ ütlesin ma ja võitlesin rinnus pulbitseva tundega. „Sa ju tead, et ülemus on teda selle pärast noominud.“

      Ulrika raputas pead.

      „Ülemus ei ole teda noominud. Tal oli üldine manitsusvestlus mobiili kasutamise teemal. Sa ei arva ju, et Stella jätaks vabatahtlikult telefoni koju?“

      Ei, see ei kõlanud muidugi usutavana.

      „Küllap ta unustas selle maha. Tal oli hommikul kindlasti kiire.“

      „Ma helistan ta sõpradele,“ ütles Ulrika. „See pole tema moodi.“

      „Äkki ootaksid veidi?“

      Ma seletasin midagi selle kohta, et nüüdisaegne tehnika ja pidev kättesaadavus on meid ära hellitanud, et peame alati teadma, kus meie tütar viibib. Tegelikult pole mingit põhjust ennast üles ässitada.

      „Ta tuiskab kindlasti varsti uksest sisse.“

      Ent samal ajal kasvas mu sees õõnes tunne. Lapsevanemaks olemine tähendab, et kunagi ei saa lõdvestuda.

      Kui Ulrika nagisevast trepist üles läks, kasutasin juhust ja hiilisin pesutuppa. Tavaliselt tegeleb pesuga Ulrika, võib-olla kõlab see ajast ja arust majapidamistööde jaotusena, aga me pole seda kunagi otsustanud ega lähemalt arutanud, nii on lihtsalt läinud. Köök oli minu pärusmaa ja pesutuba Ulrika oma.

      Sellest hoolimata läksin sinna. See polnud ju lihtsalt juhus? Avasin pesumasina luugi ja tõmbasin niisked riideesemed välja. Tumedad teksad, mis pidin kõigepealt õigetpidi pöörama, et aru saada, et need on Stella omad. Must topp, mis kuulus samuti Stellale, ja siis valge pluus lillelise rinnataskuga. Tema lemmikriideese sellel suvel. Ma hoidsin pluusi ühe käega ja otsisin teise käega riidepuud. Siis ma seda nägingi.

      Stella lemmikpluus. Parem varrukas ja rinnaesine olid kaetud tumedate plekkidega.

      Ma vaatasin lakke ja lugesin vaikse palve. Samas teadsin, et Jumalal pole sellega vähimatki pistmist.

      6

      Aastate jooksul olen palju kordi kohanud väärarusaama, et minu usk Jumalasse kuulub loomulikul viisil kokku teatud laadi determinismiga, nagu mu enda vaba tahe oleks Jumala poolt piiratud. Tegelikult ei võiks see rohkem vale olla. Ma usun inimest kui Jumala kujutist. Ma usun inimest.

      Mõnikord, kui kohtan inimesi, kes ütlevad, et nad ei usu Jumalat, küsin ma, millist jumalat nad ei usu. Siis kirjeldavad nad tihti jumalat, keda mina ka ei usu.

      Isegi Stellale olen ma pidanud oma usku selgitama. Ükskord tahtis ta teada, kas ma tõesti arvan, et Ulrika ja mina oleme teineteisele loodud. Keegi koolis olevat väitnud, et piibel keelab abielu lahutada.

      „Kas tõesti on olemas ainult üks inimene, kellega kokku kuulutakse, issi?“

      Istusime tema toas voodiserval. Tal oli seljas Bratzi-motiividega pidžaama, nende nukkudega, mis talle teatud ajal meeldisid.

      „Ei, see oleks päris kohutav. Siis peaks terve elu pühendama selle ühe inimese otsimisele.“

      Stella neelatas. Tema kulmud vajusid mõtete raskuse all madalamale.

      „Nii et emme oleks võinud olla ükskõik kes?“

      „Sugugi mitte. Väga väheseid asju saab mustvalgeks jaotada. Me peame otsima halli seast.“

      „Hall kõlab nii igavalt.“

      „Aga see pole nii. Hall on suurepärane.“

      Stella vaatas mind oma suurte heledate silmadega, puges voodisse ja tõmbas värske õhu järele lõhnava teki lõuani.

      „Head ööd, issi,“ sosistas ta.

      On hingekosutav leida inimene, kellega kokku kuulud. Minu jaoks pole olemas selgemat tõendit Jumala olemasolu kohta. Aga see ei pea välistama, et võib olla ka teisi inimesi, kellega kokku kuulutakse.

      Olime Ulrikaga kohtudes noored ja sellest ajast