Täiesti tavaline perekond. Mattias Edvardsson

ilma pimestamata.

      Ajal, mil mina nägin kurja vaeva, et oma Blekinge murdest ja punnivinnidest lahti saada, loovis Ulrika nagu helendav iseenesestmõistetavus läbi iga mõeldava tudengikeskkonna. Mina kleepisin linna täis plakateid sõnumiga „Ei EÜ-le, ei sillale“, sel ajal aga sai Ulrikast Wermlandi prokurist ja ta tegi ära kõik juuraeksamid.

      Kui me aasta lõpus sattusime samale koridoripeole, kogusin lõpuks julgust. Minu üllatuseks paistis Ulrika mu seltskonda nautivat. Peagi suhtlesime pidevalt. Rääkisime tundide kaupa. Meil oli erinev arusaam kõigest alates raamatutest ja muusikast kuni rahvusvahelise poliitikani, aga meile meeldis minna vastuollu ja arutleda, kuni me võisime pea alati kokku leppida, et me ei saavuta üksmeelt ja et see on täiesti okei.

      „Mulle ei mahu pähe, et sinust saab preester,“ ütles ta mulle esimesel õhtul. „Sa võiksid hakata psühholoogiks või riigiteadlaseks või ...“

      „Või preestriks.“

      „Aga miks?“ Ulrika vaatas mind, nagu oleksin omaalgatuslikult palunud, et mul amputeeritaks mõni terve kehaosa. „Sa oled Smålandist, jah? Kas see on teil veres?“

      „Blekingest,“ naersin ma. „Ja mu vanematel on sellega väga vähe pistmist. Peale selle, et nad panid mu kiriku lasteringi, aga see oli vist pigem selleks, et keegi mu järele vaataks.“

      Ainus kord, kui olen kuulnud oma ema Jumalat palumas, oli siis, kui isa haigeks jäi. Mu pere ei olnud ei usklik ega ateistlik. Neil oli selline olematu suhe religiooniga, mis suuresti meie sekulaarset tänapäeva iseloomustab. Jumal tuleb meelde alles siis, kui teda vaja on.

      „Tegelikult olin ma range ateist kuni gümnaasiumini. Mingil ajal olin Revolutsiooniliste Noorte liige, tsiteerisin Marxi ja tahtsin igasuguse religiooni ära kaotada. Aga sellistest dogmadest kasvab välja. Aja jooksul hakkasid mind üha rohkem huvitama erinevad maailmavaated.“

      Mulle meeldis, et Ulrika vaatas mind, nagu oleksin ma mõistatus, mille ta tahab lahendada.

      „Siis juhtus midagi,“ ütlesin ma. „Gümnaasiumi viimases klassis.“

      „Mis?“

      „Olin teel raamatukogust koju, kui kuulsin ühte naist karjumas. Ta seisis sadamakail ja hüppas üles-alla, vehkis kätega. Ma tormasin kohale.“

      Ulrika kummardus ettepoole. Võisin kõike ikka veel meenutada, nagu oleks see sündinud eile.

      „Tema tütar oli külma vette kukkunud. Kail oli veel kaks last, kes karjusid. Ma ei jõudnud mõeldagi. Lihtsalt hüppasin vette.“

      Ulrika ahmis õhku, aga ma raputasin pead. Ma ei tahtnud endast mingit kangelaskuvandit maalida.

      „Midagi seal juhtus. Samal hetkel, kui ma veepinda puudutasin. Sel hetkel ei saanud ma täpselt aru, mis see oli, aga nüüd ma tean. See oli Jumal. Ma tundsin Teda.“

      Ulrika noogutas mõtlikult. Ta ei mõistnud mind hukka ega nõustunud kohe mu jutuga. Ta oli heas mõttes neutraalne.

      „Tumedas vees oleks süttinud nagu ere lamp. Ma nägin väikest tüdrukut ja haarasin temast kinni. Mu keha täitus jõuga, ma pole ennast kunagi nii tugeva, nii otsusekindlana tundnud, miski ei võinud peatada mind seda last päästmast. Ma ei pidanud peaaegu üldse pingutama. Miski maaväline tõmbas tüdruku üle kaiserva, pani mind temasse elu sisse puhuma. Ema ja tüdruku väikesed õed seisid kõrval ning karjusid, kui vesi voolas tüdruku suust välja ja ta tuli meelemärkusele. Samal ajal lahkus Jumal mu kehast ja ma muutusin jälle endiseks.“

      Ulrika pilgutas mitu korda silmi, suu lahti.

      „Ta jäi siis ellu?“

      „Kõik läks hästi.“

      „Fantastiline,“ ütles ta ja naeratas oma imelist naeratust. „Ja sellest ajast alates sa tead?“

      „Ma ei tea midagi,“ ütlesin otsustavalt. „Aga ma usun.“

      7

      Sellel laupäeva õhtul, kui meie elu pidi peagi muutuma, pöördusin ma Jumala poole. Ma muretsesin plekilise pluusi pärast pesumasinas ja otsustasin kiiresti sellest Ulrikale mitte kõssata. Need plekid võisid olla mis tahes, see ei pruukinud midagi tähendada ja polnud põhjust tekitada Ulrikale veelgi rohkem muresid. Selle asemel sulgesin silmad ja palusin Jumalat, et Ta kannaks mu väikese tüdruku eest hoolt.

      Nõjatusin vastu köögisaart ja keerutasin käes merevaigukarva viskiga klaasi, kui Ulrika trepist alla jooksis.

      „Ma rääkisin Alexandraga,“ ütles ta hingetuna. „Ta äratas Amina üles. Loomulikult oli ta šokeeritud, kui kuulis, et Stella pole koju tulnud.“

      „Mida ta ütles?“

      „Ta ei paista midagi teadvat.“

      Kallasin kogu viski kõrist alla.

      „Kas helistame tema kolleegidele H&M-ist?“ küsisin ma.

      Ulrika pani Stella telefoni lauaääre peale.

      „Ma proovisin juba. Tal on telefonis ainult Benita number ja too ei teadnud, kes täna tööl oli.“

      Ohkasin ja pomisesin midagi. Mure segunes ärritusega. Kas Stella ise ei saanud aru, mida ta meile põhjustas? Kui mures me olime?

      Kui telefon hakkas laual värisema, viskusime mõlemad Ulrikaga selle poole. Mina olin kiirem ja vajutasin rohelisele nupule.

      „Jah?“

      Mulle vastas madal, veidi valvas mehehääl.

      „Helistan seoses Vespaga.“

      „Vespaga?“

      Mu pea käis ringi.

      „Sellega, mis on müügil,“ ütles mees.

      „Siin pole mingit Vespat müügil. Teil peab vale number olema.“

      Mees vabandas, aga nentis, et ei helista üldse valel numbril. Internetis oli kuulutus, kus oli antud see number ja öeldud, et müüakse Vespat. Roosat Piaggiot.

      Kohmasin midagi vea kohta ja lõpetasin kõne.

      „Kes see oli?“

      Ulrika oli innukas.

      „Ta kavatseb Vespa maha müüa.“

      „Mida?“

      „Stella on kuulutuse üles pannud.“

      Istusime diivanil. Ulrika saatis laiali mass-sõnumi, milles palus, et see, kes Stella kohta midagi teab, ühendust võtaks. Valasin endale veel viskit ja Ulrika pani Stella iPhone’i meie ette lauale. Istusime seal ja vahtisime telefoni ning iga kord, kui see põrises, kargasime püsti. Aeg seisis paigal, kui Ulrika pöidlaga ekraanil allapoole keris.

      Mõned Stella sõbrad andsid endast märku, osa väljendas muret, kuid enamus vastas lihtsalt, et ei tea midagi.

      Kui guugeldasin Stella numbrit, leidsin kohe kuulutuse. Ta oli tõepoolest Vespa müügile pannud. Oma sünnipäevakingituse. Mis tal teoksil oli?

      Telekast tuli jutusaade ja ma hoidsin Ulrikal käest. Meie kõrval diivaniserval kasvas teadmatus tummaks kummituseks.

      „Kas võtan ratta ja lähen teda otsima?“

      Ulrika kirtsutas nina.

      „Kas poleks parem siia jääda?“

      Pigistasin ta sõrmi.

      „See ei tohi kunagi enam juhtuda. Kas ta ei saa aru, kui mures me oleme.“

      Ulrika polnud nutust kaugel.

      „Kas helistame politseisse?“

      „Politseisse?“

      See tundus liialdusena. Nii halvasti ei võinud asjad ju ka olla?

      „Mul on hulk kontakte,“ ütles Ulrika. „Nad võivad vähemalt