Täiesti tavaline perekond. Mattias Edvardsson

professor.“

      Professor? Ma kehitasin õlgu.

      „Kuidas see asja muudab?“

      „Margaretha on juuravaldkonna ikoon,“ vastas Blomberg. „Ka tema poeg oli teinud nime mitmes ringkonnas. Edukas ärimees, kinnisvaraomanik ja juhtimisproff.“

      „Mis vahet sel on?“ ütlesin kasvava ärritusega.

      Samal ajal tulid mulle meelde minu enda sõnad. Selliseid asju juhtub ainult alkohoolikute ja narkomaanidega. See oli muidugi eelarvamuslik väide, kuid tugines ka empirismile ja statistikale. Mõnikord tuleb erandite ees silm kinni pigistada, et mitte hukkuda.

      „See ei tohiks mingit rolli mängida,“ ütles Blomberg. Ridade vahelt oli selgelt näha, et seda see siiski tegi ja et ka tema polnud kindel, kas selles on midagi väära.

      „Margaretha Olseni poeg,“ ütles Ulrika. „Kui vana ta on ... oli?“

      „Kolmkümmend kaks vist. Või kolmkümmend kolm. Surmav vägivald torkeriistaga. Politsei ei taha detaile avaldada. Ülekuulamisel huvitas neid peamiselt Stella liikumistest eile õhtul ja täna öösel.“

      „Millal see mees mõrvati?“ küsis Ulrika.

      „Pole kindlalt teada, aga tunnistaja kuulis tülitsemist ja karjeid kohe pärast kella ühte. Kas te olite üleval, kui Stella koju tuli?“

      Ulrika pöördus minu poole ja ma noogutasin.

      Mina, kes ma olin voodis vähernud ega olnud saanud und. SMS, mille olin saatnud ja millele ma vastust ei saanud. Mu mure polnud kõigest hoolimata olnud põhjendamatu. Mõtlesin sellele, kuidas Stella tuli koju ning kolistas vannitoas ja pesutoas. Mis kell siis oli?

      „Peab olema keegi, kes võib talle alibi anda,“ ütlesin ma.

      Ulrika ja Blomberg vaatasid mõlemad mulle otsa.

      12

      Blomberg pakkus, et viib meid oma linnamaasturiga koju. Hilissuvine õhtu pakkus lühikese varruka ilma ja piki Lundi tänavaid uitasid inimesed, nagu midagi poleks juhtunud. Koerajalutajad ja pidulised, inimesed teel välja või koju või üldse mitte kuhugi, öötöölised ja unetud. Argipäev keeldus pidurdamast selle ees, et meie eksistents paigal seisis.

      Kui me majani jõudsime, küsis Blomberg, kas ta saab veel midagi teha. Tema jaoks polnud mingi probleem veel veidikeseks meiega jääda.

      „Pole vaja,“ kinnitasin ma.

      Ulrika jäi mõneks ajaks sissesõiduteele ja ajas temaga juttu, samas kui mina vannituppa kiirustasin. Kogu mu keha tundus soe ja suu saepurukuiv. Jõin otse kraanist ja kastsin otsmikku veega.

      Kui ma kööki läksin, oli kell ammu üle kesköö ja Ulrika istus, pea käte vahel. Kellaajast ja minu vastuväidetest hoolimata helistas ta peagi läbi oma kontaktid politseis, mõnele ajakirjanikule ja juristile, kõigile, kes võisid midagi teada või aidata. Mina istusin tema vastas ja kammisin internetti, et leida infot Pilegatanil toimunu, Christopher Olseni ja tema professorist ema kohta.

      Vaatasin korduvalt kella. Minutid venisid.

      Kui möödunud oli terve tund, ei suutnud ma enam paigal istuda.

      „Miks me mingit teadet ei saa? Kui kaua see võib võtta?“

      „Ma helistan Michaelile,“ ütles Ulrika ja tõusis püsti.

      Trepp kägises ja ma kuulsin, et ta pani oma töötoa ukse kinni. Peamurdmine ajas mu aju lühisesse, ärevuseputukad ronisid naha all.