Hirmu ja õuduse jutud II. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Raul Sulbi

kõndisin ma tugitooli juurde ja võtsin mantli kätte. Ma olin seda parasjagu selga panemas, kui ukselt kõlas teravalt ja hirmunult vana ülemteenri hääl (ta polnud viimase tunni jooksul sõnagi öelnud): «Tulge välja, härra, kiiresti! Kohe juhtub midagi!» Jessuke! Ma võpatasin ja samal hetkel kustus üks laual olnud küünaldest. Kas see oli nüüd tuul või mis, ma ei tea, aga hetkeks olin ma piisavalt ehmunud, et jooksin ukse suunas, kuigi, mul on heameel öelda, et jäin seisma enne, kui selleni jõudsin. Ma lihtsalt ei saanud plehku panna, ülemteener seal seismas, olles eelnevalt talle õpetust jaganud vapper olemise kohta. Seega keerasin ma ringi, võtsin kätte kaks kaminasimsil seisnud küünalt ja kõndisin voodi kõrval oleva laua juurde. Ma ei näinud midagi. Ma puhusin ära veel põleva küünla ja kõndisin teiste laudade juurde ja puhusin ära ka neil seisvad küünlad. Just siis hüüdis vana mees ukse tagant uuesti: «Oh! Härra! Palun võtke mind kuulda! Palun võtke mind kuulda!»

      «Hästi, Peter,» ütlesin ma, ning Jupiteri nimel, mu hääl ei olnud üldse nii rahulik, nagu ma oleksin soovinud! Ma suundusin ukse poole ning mul oli pisut tegemist, et mitte jooksma hakata. Selle asemel tegin mõned pikad kõmisevad sammud, nagu võite arvata. Ukse juures oli mul äkitselt tunne, nagu puhuks toas külm tuul. Justkui oleks aken veidike avatud. Ma jõudsin ukse juurde ja vana ülemteener astus nagu instinktiivselt sammu tagasi. «Varja küünlaid, Peter!» ütlesin ma teravalt ja pistsin need talle kätte. Ma pöördusin, haarasin lingist ja virutasin ukse pauguga kinni. Kuidagi, kas teate, tundsin seda tehes, nagu miski tõmbaks seda lahti, aga see oli kindlasti mu kujutlusvõime. Ma pöörasin võtit lukuaugus kaks korda, lukustades ukse korralikult. Tundsin selle peale kergendust ning asusin ust pitseerima. Lisaks asetasin oma visiitkaardi lukuaugu ette ja kinnitasin selle sinna; pärast seda panin võtme taskusse ja läksin alumisele korrusele, närviline ja vaikiv Peter teed juhtimas. Vaene rumal vanake! Mul polnud kuni selle hetkeni pähe turgatanud, et ta oli viimase kahe-kolme tunni jooksul pidanud kannatama märkimisväärset pinget.

      Umbes kesköösel läksin ma voodisse. Mu tuba asus sama koridori otsas, kus hall tubagi. Ma leidsin uksi loendades, et nende kahe vahele jäi viis tuba. Kindlasti mõistate, et sellest polnud mul kahju. Just siis, olles alustanud lahtiriietumist, tuli mulle pähe mõte ja ma võtsin küünla ja pitseerimisvaha ning pitseerisin kõigi viie toa uksed. Kui ükski uks öösel paugub, siis ma tean täpselt, milline.

      Pöördusin tagasi oma tuppa ja läksin voodisse. Sügavast unest äratas mind järsult vali prahvatus kuskil koridori peal. Ma tõusin voodis istukile ja kuulatasin, kuid ei kuulnud midagi. Siis süütasin küünla. Ma olin sellega just valmis saanud, kui koridorist kostis raevukas uksemürtsatus. Ma hüppasin voodist välja ja võtsin oma revolvri. Keerasin ukse lukust lahti ja läksin koridori, hoides küünalt kõrgel ning püstolit valmis. Siis juhtus veider asi. Ma ei suutnud enam sammukestki halli toa suunas minna. Teate ju, et ma pole sugugi argpükslik vennike. Ma olen uurinud liiga palju tontlike asjadega seotud juhtumeid, et mind selles saaks süüdistada, aga mul oli kabuhirm, ma ütlen, lihtsalt kabuhirm, nagu ükskõik millisel õndsal lapsukesel. Tol öösel oli õhus midagi sügavalt ebapüha. Jooksin tagasi oma magamistuppa ja lukustasin ukse. Istusin terve öö voodil ja kuulasin koridorist kostvat sünget ukse paukumist. Heli tundus kajavat läbi kogu maja.

      Kui päevavalgus viimaks saabus, ma pesin ja riietusin. Uks polnud paukunud umbes tunnikese ja ma olin oma julgust tagasi saamas. Häbenesin ennast, kuigi mõnes mõttes on see rumal, sest kui sa topid oma nina sellistesse asjadesse, siis mõnikord on garanteeritud, et närvid veavad alt. Siis pead lihtsalt istuma vaikselt ja kuni päevavalguseni end argpüksiks nimetama. Mõnikord on see midagi enamat kui argus, mulle tundub. Ma usun, et mõnikord on see miski, mis hoiatab sind ja võitleb sinu eest. Kuid siiski ma tunnen end pärast sellist elamust alati viletsalt ja vaevaliselt.

      Kui päev oli tõesti käes, avasin ma ukse ja läksin revolvrit käepärast hoides vaikselt mööda koridori. Ma pidin teel mööduma trepimademest ja keda ma nägin sealt, kohvitass käes, üles tulemas, kui mitte vana ülemteenrit. Ta oli tõmmanud püksid öösärgi peale ning kandis jalas vanu toasusse.

      «Halloo, Peter!» ütlesin ma, tundes end äkki rõõmsana, kuna mul oli hea meel nagu eksinud lapsel, et minu läheduses on teine inimolend. «Kuhu sa nende suupistetega suundud?»

      Vana mees võpatas ja loksutas veidike kohvi maha. Ta vahtis minu poole ja ma nägin, et ta oli magamata ja näost valge. Ta tuli trepist üles ja ulatas mulle väikese kandiku. «Ma olen tõepoolest väga tänulik, härra, nähes, et teiega on kõik hästi,» ütles ta. «Ma kartsin korraks, et ehk riskisite halli tuppa minekuga, härra. Ma lamasin terve öö ärkvel, kuulates ust. Kui valgeks läks, mõtlesin, et teen teile tassikese kohvi. Ma teadsin, et tahate vaadata pitsereid, ja kuidagi tundub seda turvalisem teha, kui kohal on kaks inimest, härra.»

      «Peter,» ütlesin ma, «sa oled tõeline semu, see on sinust väga tähelepanelik.» Ja ma jõin kohvi ära. «Tule kaasa,» käskisin ma teda, kandikut tagasi ulatades. «Ma vaatan nüüd, millega need elajad tegelenud on. Mul polnud öösel lihtsalt südikust.»

      «Ma olen väga tänulik, härra,» vastas ta. «Liha ja luud ei saa saatanate vastu, härra; ja just see’p see on pärast pimedust hallis toas.»

      Ma uurisin käigupealt kõikide uste pitsereid ja leidsin need terved olevat, jõudes halli toa ukseni, oli pitser katki, kuigi visiitkaart lukuaugu ees oli puutumata. Ma rebisin selle maha, keerasin ukse lukust lahti ning läksin sisse, nagu võite arvata, üsna ettevaatlikult. Kuid toas polnud midagi ehmatavat ning seal oli väga valge. Ma uurisin oma pitsereid ning mitte ühtegi polnud murtud. Vana ülemteener oli mulle tuppa järgnenud ja järsku ta hüüatas: «Voodiriided, härra!»

      Ma ruttasin voodi juurde ja vaatasin ringi ja tõepoolest, voodiriided vedelesid voodist vasakul, ühes nurgas. Issake! Kujutate ette, kui veidralt ma end tundsin. Miski oli toas olnud. Ma vaatasin üksisilmi kord voodit, kord põrandal vedelevaid voodiriideid. Ma tundsin, et ei soovi kumbagi puudutada. Vanal Peteril aga ei paistnud seda muret olevat. Ta läks voodikatete juurde ja oli neid just üles korjamas, nagu ta oli kahtlemata teinud iga päev kahekümne aasta jooksul, kui ma teda peatasin. Ma soovisin, et kõik oleks puutumata, kuni ma olin toa üle vaadanud. Veetsin seda tehes tublisti rohkem kui tunni ja siis lubasin Peteril voodi korda teha, mille järel väljusime ja ma lukustasin ukse, sest tuba oli hakanud mulle närvidele käima.

      Ma tegin lühikese jalutuskäigu ja sõin hommikusööki, mille järel tundsin end rohkem iseendana, ning pöördusin siis tagasi halli tuppa, kust lasin Peteri ja teenijannade abiga välja viia kõik peale voodi, isegi pildid. Ma uurisin seinu, põrandat ja lage nii sondi, haamri kui suurendusklaasiga, aga ei leidnud mitte midagi kahtlast. Ma kinnitan teile, et olin hakanud mõistma, päris tõeliselt, et miski imetabane asi oli toas eelneval ööl lahti olnud. Ma pitseerisin kõik uuesti, läksin siis välja, lukustades ja pitseerides ka ukse nagu enne.

      Pärast õhtusööki pakkisime Peteriga lahti mõned mu asjad ja asetasime kaamera ja taskulambi halli toa ukse taha, nöör taskulampi päästikult ukse külge jooksmas. Sedasi, vaadake, kui uks avatakse, läheb taskulamp põlema ja võib juhtuda, et hommikul on uurida üks veider foto. Viimasena, enne lahkumist, võtsin objektiivilt katte ja seejärel läksin oma magamistuppa ja voodisse, kuna kavatsesin ärgata kesköösel, selle kindlustamiseks panin oma väikese äratuskella helisema ja jätsin küünla põlema.

      Kell äratas mind südaöösel, ma tõusin, panin hommikumantli selga ja sussid jalga. Lükkasin revolvri oma parempoolsesse taskusse ja avasin ukse. Siis panin põlema oma pimikulambi ja eemaldasin sellelt katte nii, et see annaks selget valgust. Viisin selle koridori umbes kolmekümne jala peale ja asetasin põrandale, katmata pool minust eemal, nii et see näitaks mida iganes, mis võiks mööda koridori läheneda. Siis läksin tagasi ja istusin oma toa ukseaugus, revolver käepärast, vahtides koridori selles suunas, kus ma teadsin halli toa ukse taga seisvat oma kaamerat.

      Ma usun, et olin vaadelnud umbes poolteist tundi, kui järsku kuulsin nõrka häält koridori otsast. Ma olin kohe teadlik veidrast torkivast tundest kuklas ja mu käed hakkasid veidi higistama. Järgneval hetkel välgatas taskulambi eredas valguses nähtavale kogu koridoriosa. Sellele järgnes pimedus ja ma piilusin närviliselt koridori, kuulates pingsalt,