Hirmu ja õuduse jutud II. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Raul Sulbi

inimluid; need olid pruunikad ja vanusest pudedad.

      Sel hetkel hakkas Frederick kriiskama. Tema kiledad hüsteerilised karjed täitsid kambri. Maavalitseja küll raputas teda tugevalt, ent noormehe kohutavad, õudust tulvil ja närvekriipivad kriisked ei lakanud.

      Raipetaoline olevus vaatas teda veidi aega oma hirmuäratavate punaste silmadega. Lõpuks tõi ta kuuldavale mingi heli, mis meenutas looma kiunatust ja pidi ilmselt olema naer.

      Sealsamas, ilma ühegi hoiatuseta, libistas olevus end pingilt maha ja sööstis noore krahvi suunas. Mustunud ahelad, mis teda seina küljes hoidsid, lasid tal ainult jardi või kaks edasi liikuda. Ketid tõmbasid ta järsult tagasi, ent ometi viskus koletis üha uuesti ettepoole, kiunudes põrgulikus rõõmus, mis pani juuksed mu pealael püsti seisma.

      William Cowath sirutas tõrviku järsult koletise poole, kuid too viskles oma ahelate otsas edasi. Painajalik kamber kajas krahvi kriisetest ja olevuse elajaliku naeru õudsetest kiunatustest. Tundsin, et ka minu mõistus ütleb üles, kui ma sealt põrgu eeskojast minema ei saa.

      Esimest korda kogu selle katsumuse vältel, mis oleks pannud iga vähegi nõrgema mehe oma elu ja terve mõistuse nimel põgenema, tundus maavalitseja raudne enesekontroll mõranevat. Ta heitis pilgu metsiku viskleva elaja selja taha, seinale, mille külge ahelad olid kinnitatud.

      Mõistsin, mida ta mõtleb. Kas need kinnitused peavad vastu pärast kõigi nende sajandite pikkust roostetamist ja niiskust?

      Äkilise otsusekindlusega pistis ta käe ühte sisetaskusse ja võttis välja millegi, mis tõrvikuvalguses sädeles. See oli hõbedast rist. Ettepoole astudes torkas ta selle peaaegu viskleva olevuse jäledasse näkku, mis oli kunagi kuulunud pimestavkaunile leedi Susan Glanville’ile.

      Olevus tõmbus tagasi piinatud kriiskega, mis lämmatas krahvi karjed. Olend kössitas pingil, äkitselt vaikiv ja liikumatu, vaid tuiklev krimpsus suu ja raevuleegid punastes silmades andmas märku, et see on endiselt elus.

      William Cowath kõnetas teda süngelt. «Põrguelajas! Vannun, et kui liigud sellelt pingilt enne, kui me siit kambrist lahkume ja selle uuesti kinni pitseerime, saad seda risti tundma!»

      Olevuse punased silmad jälgisid maavalitsejat sellise põhjatu vihkamisega, mida tühipaljaste sõnadega ei ole võimalik edasi anda. Need paistsid lausa hõõguvat. Ja ometi nägin ma seal veel midagi – hirmu.

      Korraga tajusin, et üle selle neetud kambri oli laskunud vaikus. See kestis ainult paar hetke. Krahv oli lõpuks kriiskamise lõpetanud, ent nüüd tuli midagi veel hullemat. Ta hakkas naerma.

      See oli küll vaid vaikne kõkutus, ent kuidagimoodi oli see hullem kui kõik tema varasemad kriisked. See üha kestis, vaikselt ja sõgedalt.

      Maavalitseja pöördus ja viipas lõhutud müüri suunas. Läksin üle kambri ja ronisin välja. Minu taga tuli maavalitseja, toetades noort krahvi, kes lohistas jalgu nagu vana mees ja kõkutas endamisi.

      Seejärel tundus, et möödus terve igavik, kuni maavalitseja tassis kohale kotitäie mördisegu ja väikese veetünni, mille ta oli varem tunnelisse valmis jätnud. Tõrvikuvalgel valmistas ta mördi ja asus kambrit sulgema samade kividega, mille ta oli enne seinast välja lõhkunud.

      Kuni maavalitseja rühmas, istus noor krahv tunnelis liikumatult paigal ja kõkutas vaikselt.

      Kambris sees valitses vaikus, ainult korra kuulsin olevuse ahelate kõlksatust vastu kivi.

      Viimaks sai maavalitseja töö valmis ning viis meid piki neid salpeetriplekilisi käike tagasi ja jäistest astmetest üles. Krahv suutis vaevu trepil jalgu tõsta; maavalitseja pidi teda suurte raskustega igal sammul toetama.

      Kui olime tagasi gobeläänidega kaunistatud tuppa jõudnud, istus Frederick oma baldahhiinvoodile ja jäi vaikselt naerdes põrandat jõllitama. Õudusega märkasin, et ta mustad juuksed olid muutunud halliks. Olles veennud ta ära jooma klaasitäie vedelikku, mis kahtlemata sisaldas suurt annust rahustit, õnnestus maavalitsejal ta voodisse pikali heitma saada.

      Seejärel juhatas William Cowath mind ühte lähedalasuvasse magamiskambrisse. Minu sisetunne käskis mul sellest põrgulikust kivihunnikust hetkegi viivitamata põgeneda, ent torm möllas endiselt ja ma ei olnud sugugi kindel, kas leiaksin ilma teejuhita tee tagasi külla.

      Maavalitseja raputas nukralt pead. «Kardan, et tema lordlik kõrgus on määratud enneaegu surema. Ta ei olnud kunagi tugeva tervisega ja tänaõhtused sündmused võivad olla ta mõistuse segi pööranud ... muutnud ta nii nõrgaks, et tal ei ole enam lootust sellest toibuda.»

      Väljendasin oma kaastunnet ja õudust. Maavalitseja külm sinine pilk vaatas otse mulle silma. «Võib juhtuda,» sõnas ta, «et noore krahvi surma korral võidakse teid ennast kaaluda...» Ta kõhkles. «Võidakse kaaluda,» lõpetas ta viimaks, «kui kedagi, kes on teatavas mõttes järeltulija.»

      Ma ei tahtnud enam sõnakestki kuulda. Soovisin talle napilt head ööd, riivistasin tema järel ukse ja proovisin – üsna edutult – mõnekski hetkeks sõba silmale saada.

      Uni ei tulnudki. Nägin palavikulisi nägemusi, kuidas too punaste silmadega olevus oma suletud kambris ahelaist vabaks pääseb, läbi müüri murrab ja mööda neid jäiseid limaga kaetud astmeid üles ronib.

      Juba enne koitu tegin ukse vaikselt riivist lahti ja hiilisin nagu sissetunginud varas värisedes läbi lossi külmade koridoride ja mahajäetud saali välja. Läksin läbi munakivisillutisega siseõuede ja üle mustava vallikraavi ning pagesin ülepeakaela nõlvakust alla ronides küla poole.

      Kaugelt enne keskpäeva olin teel Londoni poole. Ning mul oli õnne – juba järgmisel päeval olin üle Atlandi suunduval laeval.

      Inglismaale ei naase ma enam iialgi. Kavatsen hoida Chiltoni lossi ja selle alalise elaniku endast vähemalt ookeani kaugusel.

      Koletise värav

      William Hope Hodgson

      William Hope Hodgson (1877–1918) ja tema looming ei ole meil päris tundmatu, eesti keeles on 2004. aastal ilmunud ta romaan «Viirastuspiraadid» (The Ghost Pirates; 1909) ning 1990ndate esimesel poolel neli lühijuttu. «Hirmu ja õuduse juttude» 1. köites 2015. aastal ilmus Hodgsoni lühilugu «Hääl koidikul» (The Voice in the Dawn; 1920). Eesti õudussõber oli õnnega koos, sest tänu Mario Kivistiku väljaannetele olid meie esmatutvuseks Hodgsoniga ta ehk kõige paremad merelood «Kesksaare asukad» (The Habitants of the Middle Islet; 1962) Marduses 2/1992 ja «Hääl öös» (The Voice in the Night; 1907) Põhjanaelas 7/1994.

      Tulevane kirjanik sündis Essexis anglikaani vaimuliku peres, olles üks kaheteistkümnest lapsest. 13-aastasena jooksis ta kodust ära, et saada meremeheks. Vanemad said talle jälile, kuid lubasid lõpuks siiski laevapoisina Briti Kaubalaevastikus teenima hakata. Karmid inimsuhted laevas sundisid teda õppima judot ja panid ta tegelema kulturismiga. Pärast kolme ümbermaailmareisi mõistis Hodgson siiski, et vihkab merd, ja seda on näha ka tema loomingus, kus merega seonduvad eelkõige kõiksugu õudused ning rusuvad ja depressiivsed toonid ning meeleolud. Ta oli ka kirglik fotograaf, kellele alul meeldis jäädvustada merd ja torme, nii et ta seadis laeval sisse isegi oma pimiku, kuid hiljem keskendus ta peamiselt kulturistide ja muskulatuuri ülesvõtmisele. Pärast seda, kui oli pankrotti läinud ta kool, milles treeniti kohalikke politsenikke, otsustas Hodgson kirjutamisele keskenduda. Pärast rohkeid tagasilükkamisi ilmus 1905. aastal The Grand Magazine’is ta debüütjutt «Troopiline õudus» (A Tropical Horror).

      Eluajal vaid neli romaani, hulga jutte ja luulet avaldanud autori suurem populaarsus saabus hilisemail aastakümneil. Tema loomingu suurimaiks austajaiks olid H. P. Lovecraft, Clark Ashton Smith ja C. S. Lewis. Eluajal ilmusid ta romaanid tihti suurte kärbetega, kuid hiljem on üllitatud ka palju mahukamaid tekstikriitilisi väljaandeid. 1914. aastal läks ta Esimesse maailmasõtta, invaliidistus 1916. aastal hobuselt kukkumise tagajärjel, kuid paranes sellest ja läks uuesti rindele. Ta hukkus kõigest 40-aastasena 1918. aasta aprillis Ypres’i all. Seejärel ta looming unustati ning kirjaniku tekstid tõid uuesti ulmehuviliste lugemislauale Ameerika kirjastajad. Tema