Hirmu ja õuduse jutud II. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Raul Sulbi

liighatas voodist vasakule jäävas nurgas. Ma sain sellest teadlikuks pigem mingi sisemise kasutamata meele abil, rohkem kui kuulmise või nägemise kaudu, sest pentagrammi piiratud raadiusega kahvatu kuma andis nägemiseks liiga kehva valgust. Siiski, ma jõllitasin ja miski hakkas minu silme all kasvama – liikuv vari, veidi tumedam kui ümbritsevad. Ma kaotasin ta hämaruses silmist ning hetkeks vaatasin otsivalt ringi, olles värskelt teadlik varitsevast ohust. Mu tähelepanu oli suunatud voodile. Kõik katted tiriti sellelt ühtlase hiiliva liigutusega maha. Ma kuulsin aeglast voodiriiete sahinat, kuid ei näinud midagi. Ma olin teadlik naljakal, alateadlikul, sisekaemuslikul viisil, et tundsin hirmujudinaid. Teisalt olin vaimselt selgem kui mõned minutid tagasi, piisavalt, et tunda külma higi oma kätel ja liigutada poolteadlikult revolvrit, kuivatades paremat kätt oma püksipõlve, pilku mitte kordagi liikuvatelt voodiriietelt tõstmata.

      Kui voodi juurest tulevad vaevukuuldavad hääled lõppesid, tekkis kõige pingelisem vaikus, ainult veri mu peas pulseerimas. Siiski kuulsin ma kohe jälle voodiriiete tirimise sahinat. Kogu selle närvilise pinge keskel tuli mulle meelde mu kaamera, ning ma kobasin selle järele, voodilt pilku pööramata. Ja siis, teate, ühe hetkega rebiti ebahariliku jõhkrusega voodilt kõik katted, ning ma kuulsin mütsatust, kui need nurka virutati.

      Mõne minuti jooksul oli täielik vaikus ja võite ette kujutada, kui jube tunne mul oli. Voodiriideid oli koheldud sellise raevukusega! Ja kõige selle, just minu silme all toimunu, toores ebaloomulikkus!

      Ühtäkki kostis ukse juurest õrn heli – selline torkiv hääl, millele järgnes kobin või paar ukse pihta. Võimas närviline tundevärin voogas üle minu, ja tundus jooksvat üle selgroo ja kukla, sest ust valvav pitser oli just lahti murtud. Miski oli seal. Ma ei näinud ust, või vähemalt on suhteliselt võimatu öelda, mida ma tegelikult nägin ja millised lüngad täitis mu kujutlusvõime. Ma suutsin tuvastada ainult halle seinu… ning mulle tundus, et miski tume ja kujutu liikus ja võnkus seal varjude keskel.

      Ühtäkki ma olin teadlik, et uks oli avanemas, ja pingutusega haarasin oma kaamera järele, kuid enne, kui ma jõudsin sihtida, löödi uks kinni sellise vägeva mürtsatusega, et kogu tuba täitus justkui õõnsa müristamisega. Ma võpatasin nagu hirmunud laps. Heli taga tundus olevat selline jõud, justkui mingi tohutu, kammitsemata Vägi oleks välja pääsenud. Mõistate?

      Ust rohkem ei puudutatud, kuid kohe kuulsin ma kriiksumas korvi, milles oli kass. Ma ütlen, kogu mu kukal kiheles. Ma teadsin, et saan kohe kindla peale teada, kas see, mis ringi liikus, oli eluohtlik. Kassi korvist tõusis järsku kohutav huilgamine, mis järsult lõppes ja siis – liiga hilja – lülitasin ma taskulambi välja. Valgusvihus nägin ma, kuidas korv keerati kummuli, kaas tiriti pealt ja kass lebas pooleldi selle sees ja pooleldi põrandal. Ma ei näinud midagi muud, kuid olin täiesti teadlik, et kohal oli mingi Olend, kellel on võime hävitada.

      Järgneva kahe-kolme minuti jooksul oli toas veider, tajutav vaikus. Mäletate, et olin mõneks ajaks taskulambist poolpimestatud, seega paistis kogu pentagrammi kumast väljapoole jääv tuba kottpime. See oli kõige kohutavam, ma ütlen. Ma lihtsalt põlvitasin seal tähe keskel ja pöörlesin, et näha, kas miski on mind ründamas.

      Mu nägemisvõime taastus vähehaaval ja ma saavutasin enda üle kontrolli, ja äkki nägin ma seda, mida olin otsinud, vee-ringi lähedal. See oli suur ja ebamäärane ning võnkles barjääri taga veidralt, nagu suure õhus rippuva ämbliku vari. See liikus kiiresti mööda ringi ning paistis kogu aeg tungivat minu poole, ainult selleks, et tõmbuda ebatavaliste hüplevate liigutustega tagasi, just nagu võiks teha inimene, kes puudutab kuuma võret.

      Ringi ja ringi liikus see ja ringi ja ringi ma keerasin. Siis just ühe pentagrammi sisenurga vastas paistis see seisatavat, justkui enne suurt pingutust. See tõmbus tagasi, peaaegu vaakumtorude valgusest välja, ja siis tuli otse minu suunas, kogudes vormi ja tahkust. Liikumise taga, mis oli ette nähtud õnnestuma, paistis olevat üüratu ja kurjakuulutav sihikindlus. Ma olin põlvili ja võpatasin tagasi, kukkudes, meeleheitlikus katses edasiliikuva asja eest pääseda, oma vasaku käe ja puusa peale. Oma parema käega kobasin ma meeleheitlikult revolvri järele, mille olin lasknud käest libiseda. Elajas tuli ühe suure hooga üle küüslaugu ja vee-ringi, peaaegu pentagrammi sisenurka välja. Ma usun, et ma karjatasin. Siis, sama järsku, kui see oli vooganud üle barjääride, paistis see olevat paisatud tagasi mingi võimsa nähtamatu jõuga.

      Läks arvatavasti mõned hetked, enne kui ma mõistsin, et ma polnud ohus. Siis ma kogusin end pentagrammide keskel, tundes end hirmsasti nõrga ja ebakindlana, heites pilku ümber barjääri, kuid see asi oli kadunud. Ja siiski, ma olin midagi välja selgitanud, sest ma teadsin nüüd, et hallis toas kummitas koletislik käsi.

      Äkki, seal kükitades, nägin ma, mis oli nii äärepealt andnud koletisele võimaluse barjääri läbida. Oma liigutustega pentagrammi sees olin ilmselt puudutanud ühte veepurki ja just seal oli monstrum teinud oma rünnaku, sest purk, mis valvas pentagrammi sisenurka, oli veidi kõrvale lükatud ja see oli jätnud ühe «viiest uksest» valveta. Ma panin selle kiiresti tagasi ja tundsin end taas peaaegu turvaliselt, sest olin leidnud põhjuse ja kaitse oli endiselt pädev. Ma hakkasin jälle lootma, et näen hommikut tõusmas. Kui ma nägin, et koletisel õnnestus peaaegu oma eesmärki täita, tekkis mul hirmus, nõrk ja ülevoolav tunne, et barjäärid ei pea sellise Väe ees iial öö läbi vastu. Mõistate?

      Pikemat aega ma ei näinud kätt, kuid arvasin, et nägin mõned korrad kummalist võbelemist ukse lähedal asuvate varjude hulgas. Veidike hiljem, justkui järsus pahatahtlikus raevuhoos, haarati maast kassi surnukeha ning peksti seda tuhmide, iiveldust tekitavate põntsudega vastu kõva põrandat. Mul tekkis üsna kummaline tunne.

      Minut pärast seda paugutati jõuliselt kaks korda uksega. Järgmisel hetkel sööstis olend varjudest välja ühe kiire õela liigutusega minu suunas. Instinktiivselt põrkasin ma küljele, tõmmates ära käe elektripentagrammi pealt, kuhu ma olin selle asetanud üheks nurjatuks ettevaatamatuks hetkeks. Koletis paisati pentagrammidest eemale, kuigi tänu minu mõistetamatule rumalusele oli see suutnud teistkordselt läbida väliseid barjääre. Ma ütlen teile, ma värisesin tükk aega puhtast kabuhirmust. Liigutasin end jälle pentagrammide keskele ja põlvitasin seal, püüdes olla võimalikult väike ja kompaktne.

      Seal põlvitades turgatas mulle pähe küsimus kahe «õnnetuse» kohta, mis olid lubanud elajal peaaegu minuni jõuda. Kas äkki mind mõjutati alateadlikult vabatahtlikult tegutsema viisil, mis mind ohtu pani? Mõte võttis minus võimust, ning ma jälgisin iga oma liigutust. Järsku sirutasin väsinud jalga ja lükkasin ümber ühe veepurgi. Osa veest läks maha, kuid tänu kahtlustavale valvsusele olin selle püsti tõstnud ja asetanud tagasi enne, kui kogu vesi välja voolas. Samal ajal peksles üüratu must pooleldi materialiseerunud käsi varjudest minu suunas ja paistis mulle peaaegu näkku hüppavat, nii lähedale jõudis see, kuid kolmandat korda paisati see tagasi mingi tohutu, ülima jõuga. Ja lisaks kohutavale, uimastavale hirmule, mis see minusse jättis, oli mul ka korraks see spirituaalne iivelduse tunne, nagu mingi õrn, ilus, sisemine hiilgus oleks kannatada saanud. See tekib liiglähedasest kontaktist ebainimlikuga ja on veelgi kummalisem kui ükski kehaline häda, mille all on võimalik kannatada. Läbi selle tunde mõistsin ma ohu lähedust ja ulatust paremini. Pikka aega heidutas mind minu vaimu mõjutava Väe põikpäine toorus. Muud moodi ei oska ma seda sõnastada.

      Ma põlvitasin taas pentagrammide keskel ja jälgisin end suurema hirmuga kui koletist, teades, et kui ma ei hoidu igast äkilisest impulsist, mis minus tekkis, siis võin väga lihtsasti ennast ise hävitada. Teate, kui õudne see kõik oli?

      Ma veetsin kogu ülejäänud öö halvavas hirmuvines, nii pinges, et ma ei saanud teha ühtegi liigutust loomulikult. Ma olin nii hirmul, et iga iha liigutada, mis minus tekkis, võis olla tingitud mõjust, mis ma teadsin enda peal töötavat. Ning väljapool barjääri käis see kummituslik asi ringiratast, haarates õhus minu järele. Veel kaks korda rüvetati kassi surnukeha. Teisel korral kuulsin ma igat luud ta kehas krigisemas ja murdumas. Ning kogu selle aja puhus voodi kõrvalt nurgast minu peale see kohutav tuul.

      Ja just siis, kui taevasse tekkis koidu esimene puudutus, katkes see ebaloomulik tuul hetkega, ning ma ei näinud enam märkigi sellest käest. Koit tuli aeglaselt