Hirmu ja õuduse jutud II. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Raul Sulbi

krahv. Minu sugulusside Chilton-Payne’idega oli väga kauge, aga kunagise sideme õhkõrn lõngake oli ometi olemas ja leidsin, et mulle täitsa meeldiks lossile pilk peale heita.

      Jõudsin lossi lähedal asuvasse tillukesse külakesse nimega Wexwold hilisel pärastlõunal ja võtsin toa küla ainsas, Punase Hane kõrtsis. Pakkisin oma asjad lahti ja läksin allkorrusele, kus sõin väikesest saiapätsist, juustust ja heledast õllest koosneva lihtsa eine.

      Ajaks, mil selle kasina, ent siiski väga meeldiva söömaaja lõpetasin, oli väljas pimedaks läinud ning koos pimedusega olid tulnud tuul ja vihm.

      Otsustasin õhtu kõrtsis püsida. Õlut oli piisavalt ja ega mul kuhugi rutata ju polnud.

      Kui olin ära kirjutanud paar kirja, läksin alla ja tellisin pindi õlut. Kõrtsituba oli peaaegu tühi. Baarimees, tüse džentelmen, kes paistis kogu aeg olevat tukkumajäämise äärel, oli meeldiv, aga sõnaaher, ning peagi jäin endamisi Chiltoni lossi kummalise ja hirmuäratava legendi üle mõtisklema.

      Legendist oli mitu versiooni ja kahtlemata oli algset lugu sajandite vältel ilustatud, ent loo keskmes oli kusagil lossis asuv salakamber. Räägiti, et selles kambris oli midagi kohutavat, mida Chilton-Payne’id olid määratud maailma eest varjul hoidma.

      Sellesse kambrisse oli lubatud siseneda ainult kolmel inimesel: parajasti valitseval Chiltoni krahvil, krahvi meessoost pärijal ja veel ühel krahvi määratud isikul. Tavaliselt oli selleks Chiltoni lossi maavalitseja. Kambrisse siseneti ainult kord põlvkonna vältel – kolme päeva jooksul pärast meessoost pärija täisealiseks saamist näitasid krahv ja maavalitseja talle salakambrit. Seejärel kamber suleti ning seda ei avatud uuesti kuni päevani, mil too pärija kohutavat kambrit omakorda oma pojale tutvustas.

      Legendi järgi pole pärija pärast kambriskäiku enam iial päris endine. Ta muutub alati morniks ja endassetõmbunuks ning tema palgeile tekib mõtisklev ja kartlik ilme, mida miski sealt eales kuigi kauaks eemale peletada ei suuda. Üks varasemaid Chiltoni krahve oli täiesti hulluks läinud ja end lossitornist alla heitnud.

      Läbi sajandite oli rahvas mõistatanud ka salakambri sisu üle. Loo ühes versioonis räägiti Gowerite paanilisest põgenemisest, relvastatud vaenlased kannul. Kuigi Chilton-Payne’ide ja Gowerite vahel valitsenud vana vaen, palunud Gowerid meeleheites Chiltoni lossist pelgupaika. Krahv lasknud nad sisse, juhatanud ühte salajasse ruumi ja jätnud nad sinna lubadusega, et nad on tagaajajate eest kaitstud. Krahv pidanud oma lubadust – Gowerite vaenlased saadeti lossiväravalt tagasi ja nende mõrvarlikud plaanid jäid täide viimata. Krahv aga jätnud Gowerid lihtsalt lukustatud ruumi surnuks nälgima. Kamber avatud alles kolmkümmend aastat hiljem, kui krahvi poeg viimaks ukselt pitseri lõhkus. Tema pilgule oli avanenud hirmuäratav pilt. Gowerid olid nälginud surnuks pikkamisi ja kui segipaisatud luukerede väljanägemise põhjal otsustada, oli viimane neist tegelenud kannibalismiga.

      Legendi üks teine versioon rääkis, et keskaegsed krahvid olid kasutanud salajast ruumi piinakambrina. Kõneldi, et kambris seisab endiselt vanu loomingulisi valuseadeldisi ning nende surmavate riistapuude haardes ripub siiani viimaste ohvrite surmaagoonias võikalt moondunud armetuid jäänuseid.

      Kolmandas versioonis mainiti Chilton-Payne’ide üht naissoost esivanemat, leedi Susan Glanville’i, kes oli väidetavalt teinud tehingu kuradiga. Ta oli nõiana surma mõistetud, ent kuidagimoodi oli tal õnnestunud tuleriidal põletamise eest pakku pääseda. Tema surma kuupäev ja ka viis olid teadmata, ent mingil ebamäärasel moel pidavat salakamber sellega seotud olema.

      Kuni ma selle õudse legendi eri versioonide üle mõtisklesin, oli torm tugevamaks muutunud. Vihm rabistas ühtlaselt vastu kõrtsi vitraažaknaid ja nüüd kostis aeg-ajalt ka kauget kõuekõminat.

      Vihmamärgadele aknaruutudele pilku heites kehitasin õlgu ja tellisin veel ühe pindi õlut.

      Olin jõudnud õllekannu pooleldi huultele tõsta, kui kõrtsitoa uks valla paiskus, lastes sisse sahmaka tuult ja vihma. Uks pandi kinni ja baarileti juurde astus kõrvuni tilkuvasse palitusse mässitud pikk kogu. Kogu võttis mütsi peast ja tellis brändit.

      Kuna mul midagi paremat teha polnud, piidlesin teda lähemalt. Mees nägi välja umbes seitsmekümneaastane, halliseguste juuste ja parkunud näoga, karmi ja otsusekindla olemisega. Ta kulm oli kortsus, justkui oleks ta süüvinud mingi ebameeldiva probleemi üle juurdlemisse, ent sellegipoolest uurisid ta jahedad sinised silmad mind ühe lühikese, aga kaalutletud viivu teraselt.

      Ma ei suutnud teda päris täpselt ära liigitada. Ta võis olla kohalik talunik, ent miskipärast ei uskunud ma, et ta on. Temast kiirgas teatavat võimukust ja kuigi ta rõivad olid kindla peale lihtsad, olid need minu arvates parema lõike ja kvaliteediga kui kohalikel maameestel, keda olin seni näinud.

      Tänu ühele tühisele seigale saime omavahel jutu peale. Nimelt pani üks ebatavaliselt järsk kõuekärgatus ta akna poole pöörduma ja seda tehes lükkas ta kogemata põrandale oma märja mütsi. Tõstsin selle tema eest üles, ta tänas mind ja me vahetasime tavapäraseid märkusi ilma kohta.Mul oli vaistlik tunne, et ta on harilikult kinnine inimene, kes maadleb praegu mingi tõsise murega ja tahab seetõttu kuulda teise inimese häält. Teadvustades, et alati võis olla ka võimalik, et mu vaist mind ükskord alt veab, jahvatasin sellegipoolest oma reisist, sugupuu-uuringutest Kilkennys, Londonis ja Chesterfieldis ning lõpuks ka oma kaugest sugulussidemest Chilton-Payne’idega ja soovist Chiltoni lossi lähemalt kaeda.

      Äkitselt märkasin, et ta silmitseb mind rahutukstegevalt pinevil, kui mitte lausa meeletul ilmel. Tekkis ebamugav vaikus. Köhatasin, mõistatades endamisi, mida olin küll öelnud, et need külmad sinised silmad mind nüüd nii tungivalt puurisid.

      Pikapeale tajus ta mu kasvavat ebamugavustunnet. «Andestust, et jõllitama jäin,» vabandas ta, «aga miski, mida te ütlesite...» Ta kõhkles. «Kas me ei võiks ehk sinna lauda istuda?» Ta noogutas ühe väikese laua poole, mis ruumi kaugemas hämaras nurgas seisis.

      Nõustusin, tundes hämmelduse ja uudishimu segu, ja me kolisime jookidega tollesse omaette seisvasse lauda.

      Mees istus hetke kulmu kortsutades, justkui polnuks ta kindel, kuidas alustada. Lõpuks tutvustas ta end, öeldes, et ta nimi on William Cowath. Teatasin talle enda nime, ent ta kõhkles ikka veel. Aegamisi võttis ta sõõmu brändit ja vaatas siis otse mulle silma. «Ma olen,» teatas ta, «Chiltoni lossi maavalitseja.»

      Silmitsesin teda üllatuse ja taastärganud huviga. «Milline sobilik kokkusattumus!» hüüatasin ma. «Ehk saaksite korraldada nii, et võiksin homme lossi lähemalt näha?»

      Ta paistis mind vaevu kuulvat. «Jah, muidugi,» vastas ta eemalolevalt.

      Tema hajevil olekust segaduses ja veidi pahasena olin vait.

      Ta hingas sügavalt sisse ja hakkas siis tõtakalt kõnelema, nii et osad ta sõnad omavahel ühte jooksid. «Chiltoni kaheteistkümnes krahv Robert Chilton-Payne maeti nädala eest perekonna hauakambrisse. Noor pärija ja nüüd kolmeteistkümnes krahv Frederick sai just kolme päeva eest täisealiseks. Ta tuleb tingimata täna õhtul salakambrisse viia.»

      Jõllitasin teda uskumatus hämmingus. Hetkeks käis mul peast läbi, et ta oli kuidagimoodi teada saanud mu huvist Chiltoni lossi vastu ja mängis mulle nüüd lihtsalt lõbu pärast vingerpussi, arvates, et olen mõni järjekordne kergeusklik turist.

      Ent tema surmtõsidus ei jätnud ruumi kahtluseks. Tema pilgust ei paistnud naljatlemise varjugi.

      Otsisin sõnu. «See tundub nii veider, nii uskumatu! Just enne teie tulekut mõtisklesin siin nende arvukate salakambriga seotud legendide üle.»

      Tema külm pilk ei lasknud mind lahti. «Meil ei ole tegemist mitte legendi, vaid faktiga.»

      Mind läbis hirmu- ja erutusevärin. «Te lähete sinna täna õhtul?»

      Ta noogutas. «Täna õhtul. Mina, noor krahv ja veel keegi.»

      Vahtisin talle üksisilmi otsa.

      «Tavajuhul,» jätkas ta, «tuleks krahv ise meiega kaasa. Selline on tava. Ent krahv