Hirmu ja õuduse jutud II. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Raul Sulbi

morni pilguga tunnelisse. «Või keegi veel varasem rahvas.»

      Ta kõhkles korraks ja mulle näis, et ta kuulatas. Seejärel vaatas ta korraks tagasi meie poole ja hakkas mööda käiku astuma.

      Kõndisin värisedes krahvi kannul. Tundus, justkui tungiks see elutu ja jäine õhk mulle üdini kontidesse. Kivid mu jalge all muutusid mingi limakihi tõttu libedaks. Oleksin tahtnud rohkem valgust, aga peale maavalitseja võbeleva ja jõnksleva tõrviku polnud meil midagi.

      Veidi maad piki käiku edasi jäi ta seisma ja jälle näis mulle, et ta kuulatab. Vaikus tundus aga täielik ja me jätkasime teed.

      Käigu lõpust leidsime veel laskuvaid astmeid. Läksime vast viisteist astet allapoole ja astusime järgmisesse tunnelisse, mis paistis olevat tahutud otse sellesse kaljusse, millele loss oli rajatud. Seinad olid kaetud valge salpeetrikoorikuga. Hallituse lõhn oli lämmatav. Jäises õhus oli tunda ka mingit teist läpatanud lehka, mis tundus mulle veidralt vastik, kuigi ma ei osanud öelda, mis see oli.

      Viimaks maavalitseja peatus, tõstis tõrviku kõrgemale ja libistas nahkkoti õlalt maha.

      Nägin, et meie ees oli sein, mis oli tehtud mingitest ehituskividest. Kuigi sein oli niiske ja salpeetriplekiline, oli see ilmselgelt ehitatud palju hiljem kui kõik muu, mida seni olime näinud.

      Pilku meie poole heites ulatas William Cowath tõrviku mulle. «Hoidke seda kindlalt, olge nii kena. Mul on küünlaid, aga...»

      Jättes lause lõpetamata, võttis ta kotist kirka ja asus sellega seina kallale. Müüritis oli üsna tugev, ent kui ta oli sellesse augu uuristanud, võttis ta sepavasara ja töö edenes kärmesti. Korra pakkusin, et ta annaks vasara mulle ja hoiaks ise tõrvikut, kuid ta vaid raputas pead ja jätkas lammutustööga.

      Noor krahv ei olnud kogu selle aja jooksul sõnagi lausunud. Oma kasvavast hirmuärevusest hoolimata tundsin tema pinevil kaamet nägu vaadates talle kaasa.

      Äkitselt langetas maavalitseja vasara ja kõik jäi vaikseks. Nägin, et müüritisest oli alles vast kahe jala kõrgune riba.

      William Cowath kummardus ja uuris seda. «Küllalt tugev,» märkis ta mõistatuslikult. «Jätan selle aluseks. Me saame siit üle astuda.»

      Terve minuti jagu seisis ta paigal ja vahtis meie ees mustavasse pimedusse. Lõpuks tõstis ta koti õlale, võttis minu käest tõrviku ja astus sakilisest müüriribast üle. Me järgnesime talle.

      Kui ma kambrisse sisenesin, tundus see läpatanud lehk, mida olin enne tunnelis märganud, meid lämmatavat. See hoovas iiveldamaajava lainena meie ümber ja pani meid kõiki õhku ahmima.

      Läkastamise vahele suutis maavalitseja öelda: «Minuti või paari pärast annab järele. Seiske avause lähedal.»

      Kuigi lehk püsis võikalt tugev, saime aegamisi kergemalt hingata.

      William Cowath tõstis tõrviku kõrgemale ja piilus kambri pilkasesse pimedusse. Mina kiikasin kartlikult ümber tema õla.

      Ei kostnud ainustki heli ning esiti ei näinud ma muud kui salpeetrikoorikuga kaetud seinu ja rõsket kivipõrandat. Korraga aga silmasin kaugemas nurgas, just tõrviku võbisevast valgussõõrist väljaspool kahte tillukest hõõguvat punast täppi. Üritasin end veenda, et need on kaks punast kalliskivi, kaks rubiini, mis tõrvikuvalguses sätendavad.

      Ent ma teadsin kohe – tundsin kohe –, mis need olid. Need olid kaks punast silma ja need jälgisid meid vääramatul raevukal pilgul.

      Maavalitseja lausus vaikselt: «Oodake siin.»

      Ta läks kambri nurga suunas, peatus siis poolel teel ja sirutas käe tõrvikuga ette. Hetke oli ta vait. Seejärel kostis ta suust pikk värisev ohe.

      Kui ta uuesti rääkima hakkas, oli ta hääletoon muutunud. See oli nüüd vaid hauatagune sosin. «Tulge edasi,» ütles ta meile sellel kummalisel õõnsal häälel.

      Järgnesin Frederickile ning me läksime ja seisime teine teisele poole maavalitsejat.

      Kui nägin, mis selles kaugemas nurgas kivipingil kükitas, olin kindel, et minestan. Tundsin täiesti selgelt, kuidas mu süda mitmeks sekundiks seisma jäi. Veri lahkus mu peast ja jäsemetest ning peapööritus pani mu vaaruma. Ma oleksin karjatanud, ent mu kõri oli kui kinni nööritud.

      Olevus, mis kivipingil lümitas, nägi välja nagu miski, mis on roninud välja põrgust. Punaste silmade õel läbitungiv pilk andis teada, et ta elab kohutavat elu, ent ometi elu, mis hingitses selles mustas kokkukuivanud ja pooleldi muumiastunud, hauast kaevatud laipa meenutavas kehas. Korjusetaolise karkassi küljes tilpnes paar mädanenud riideräbalat. Olevuse tontlikust hallikasvalgest kolbast turritas välja valgeid juuksetuuste. Kiprunud pilu, mis pidi olema olevuse suu, kattis mingi punane ollus või plekk.

      See uuris meid tigedusega, millel polnud inimlikkusega enam palju pistmist. Tema koletislike punaste silmade pilgule oli võimatu vastata. See oli nii kirjeldamatult kuri, et tundus, justkui hävitaks see oma õeluse leegiga su hinge.

      Pilku kõrvale heites nägin, et maavalitseja toetas nüüd Fredericki. Noor pärija oli tema vastu vajunud, ise hirmust klaasistunud pilgul hirmuäratavat koletist jõllitades. Omaenda õudustundele vaatamata tundsin talle kaasa.

      Maavalitseja ohkas ja hakkas uuesti tollel madalal hauatagusel häälel rääkima.

      «Teie ees,» ütles ta meile, «on leedi Susan Glanville. Ta kanti siia kambrisse ja aheldati seina külge aastal 1473.»

      Mind läbis jubedusvärin; mulle tundus, et viibime otse põrgust pärit kurjade jõudude läheduses.

      Mulle oli see jälk ebard tundunud sootu, ent kui ta oma nime kuulis, moonutas ta kipras punaseplekilist suud võigas irvetaoline grimass.

      Märkasin nüüd esimest korda, et koletis oligi tegelikult seina külge kinnitatud. Rasked topeltahelad olid vanusest niivõrd tumedaks tõmbunud, et ma polnud neid varem silmanud.

      Maavalitseja jätkas, justkui rääkinuks ta masinlikult peast. «Leedi Glanville oli Chilton-Payne’ide emapoolne esivanem. Ta tegi kuradiga kaupa. Ta määrati nõiana surma, ent tal õnnestus tuleriidast pääseda. Lõpuks said ta omad lähedased temast võitu. Ta toodi siia, aheldati kinni ja jäeti surema.»

      Ta vaikis hetke ja jätkas siis. «Oli aga liiga hilja. Ta oli juba pimedusejõududega lepingu sõlminud. See oli midagi sõnulseletamatult koletut ning seetõttu on tema järelsugu määratud elama elu, mis on täis piina ja painajalikku õõva, elu täis õudust ja hirmu.»

      Ta sirutas tõrviku punasilmse mustaks tõmbunud olevuse poole. «Ta oli kunagi kaunitar. Ta vihkas surma. Ta kartis surma. Ja nii ta lõpuks vahetaski oma surematu hinge – ja oma järeltulijate kehad – igavese maapealse elu eest.»

      Kuulsin ta häält justkui luupainajas, see näis kostvat lõputust kaugusest.

      Ta jätkas. «Kokkuleppe murdmise tagajärjed on liiga kohutavad, et neid kirjeldada. Ükski tema järeltulijaist ei ole veel julgenud seda teha, kui on teada saanud, mis on selle tasu. Ja nõnda ongi ta siin kükitanud need ligi viissada aastat.»

      Arvasin, et ta oli lõpetanud, ent ta hakkas uuesti kõnelema. Ülespoole vaadates tõstis ta tõrviku neetud kambri lae poole. «See kamber,» ütles ta, «asub otse perekonna hauakambri all. Kui krahv sureb, jäetakse ta surnukeha näilikult hauakambrisse. Kui aga leinajad on lahkunud, lükatakse hauakambri võltspõrand kõrvale ja krahvi surnukeha lastakse alla siia kambrisse.»

      Pilku tõstes nägin ülal laeluugi kandilist piirjoont.

      Maavalitseja hääl muutus nüüd vaevukuuldavaks. «Kord iga põlvkonna vältel saab leedi Glanville toidust – lahkunud krahvi surnukeha. Nii sätestab see võigas leping, mida ei saa murda.»

      Teadsin nüüd – õudusega, mida ei oleks eluski olnud võimalik kirjeldada –, kust pärines see punane ollus meie ees kükitava olevuse tülgastaval suul.

      Justkui oma sõnade kinnituseks langetas maavalitseja tõrviku