Hirmu ja õuduse jutud II. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Raul Sulbi

koridori ja kajas õõnsalt läbi kogu maja. Ma tundsin end kohutavalt, nagu oleks mu luud muutunud veeks. Lihtsalt vastik. Issake! Kuidas ma vahtisin ja kuulasin. Ja siis tuli see jälle – põmm, põmm, põmm, ja siis vaikus, mis oli peaaegu et hullem kui ukse paugatused, sest ma kujutasin ette, kuidas miski kohutav hiilib mööda koridori minu suunas. Ja siis ühtäkki kustus mu lamp ja ma ei näinud enam jardigi enda ette. Ma mõistsin kohe, et tegelesin seal istudes millegi väga rumalaga, ja hüppasin püsti. Seda tehes arvasin, et kuulsin koridoris häält, üsna enda lähedalt. Ma hüppasin selg ees oma tuppa, virutasin ukse kinni ja lukustasin selle. Istusin oma voodil ja vahtisin ust. Revolver oli mul käes, aga see tundus vastikult kasutu esemena. Ma tundsin, et teisel pool ust on miski. Mingil teadmata põhjusel ma teadsin, et see on surutud vastu ust ja et see on pehme. Seda ma mõtlesin. Täiesti ebaharilik asi, mida mõelda.

      Seejärel kogusin end pisut, joonistasin poleeritud põrandale kiiresti kriidiga pentagrammi ja seal selle keskel ma siis istusin peaaegu koiduni. Ning kogu aeg paukus koridoris halli toa uks pühalike ja õudsete intervallidega. See oli närune, armutu öö.

      Kui päev hakkas koitma ja ukse mürtsumine vaibus tasapisi, leidsin viimaks oma julguse ja läksin poolhämaras objektiivile katet peale panema. Ma ütlen, see oli tükk tegemist, aga kui ma poleks seda teinud, oleks mu pilt olnud rikutud ja ma olin tohutult huvitatud selle säästmisest. Ma jõudsin tagasi oma tuppa ja asusin põrandalt kustutama viietipulist tähte, mille keskel olin öösel istunud.

      Pool tundi hiljem kostis koputus minu uksele. See oli Peter minu kohviga. Kui ma olin selle ära joonud, läksime koos halli tuppa. Minnes kontrollisin ka teiste tubade uksi, nende pitserid olid puutumata. Halli toa pitser oli katki ja samuti ka nöör, mis taskulambi päästiku külge oli seotud, kuid kaart lukuaugu ees oli endiselt omal kohal. Ma rebisin selle eest ja avasin ukse. Näha polnud midagi ebatavalist, kuni jõudsime voodi juurde; nagu eelmisel päeval olid voodiriided voodilt tiritud ja vasakusse nurka pillutud, täpselt samasse kohta, kus ma neid eelnevalt olin näinud. Mul oli väga veider tunne, aga ma ei unustanud kontrollida teisi pitsereid, kui ainult leidmaks, et ükski neist polnud murtud.

      Siis ma pöördusin ja vaatasin vana Peterit ja tema vaatas pead vangutades mind.

      «Lähme siit ära!» ütlesin ma. «Siia ei sünni elavatel hingedel ilma korraliku kaitseta siseneda.» Me läksime välja ja ma lukustasin ja pitseerisin taas ukse.

      Pärast hommikusööki ilmutasin ma negatiivi, aga sellelt oli näha ainult poolavatud halli toa uks. Siis lahkusin majast, kuna tahtsin muretseda teatud elu ja võibolla ka hinge jaoks vajalikke aineid ja vahendeid, sest kavatsesin tuleva öö veeta hallis toas.

      Ma jõudsin koos oma aparatuuriga tagasi poole kuue paiku, ja kandsime koos Peteriga selle üles halli tuppa, kus ma kuhjasin aparaadiosad ettevaatlikult toa keskele. Kui kõik asjad olid toas, kaasa arvatud kass, kelle ma olin kaasa toonud, lukustasin ja pitseerisin ma ukse ja läksin oma toa suunas, öeldes Peterile, et ma ei tule alla õhtust sööma. Ta ütles: «Jah, härra,» ja suundus alumisele korrusele, mõeldes, et kavatsen magama minna. Seda ma tahtsingi panna teda uskuma, sest teadsin, et ta oleks muretsenud nii minu kui enda pärast, oleks ta teadnud, mida ma kavatsen.

      Kuid ma võtsin ainult oma toast kaamera ja taskulambi ning kiirustasin tagasi halli tuppa. Ma lukustasin ja pitseerisin end tuppa sisse ja asusin tööle, kuna mul oli enne pimeduse saabumist palju teha.

      Esiteks võtsin maha kõik paelad, mis mööda põrandat jooksid, siis kandsin kassi – ikka oma korvi vangistatud – üle toa, kaugema seina äärde ja jätsin ta sinna. Pöördusin tagasi toa keskele ja mõõtsin välja kahekümne ühe jalase diameetriga ala, mida pühkisin «iisopi luuaga». Selle ümber joonistasin kriidiga ringi, jälgides, et ma ei astuks ringist välja. Kriidiringist väljapoole suitsutasin kimbu küüslauguga veel laia vööndi, ja kui see oli tehtud, siis võtsin oma varudest ringi keskel väikese purgi teatud vett. Eemaldasin pärgamendi ja tõmbasin korgi välja. Siis, kastes vasakut nimetissõrme purki, käisin ma mööda ringi ja joonistasin põrandale, täpselt kriidijoone sisse Saaamaaa rituaali teist märki, ühendades iga märgi kõige hoolikamalt vasakpoolse poolkaarega. Ma ütlen teile, ma tundsin kergendust, kui see oli tehtud ja vee-ring oli valmis. Siis ma pakkisin lahti veel asju, mis olin kaasa toonud, ja asetasin süüdatud küünla iga poolkaare põhja. Pärast seda joonistasin pentagrammi, nii et kõik kaitsva tähe viis tippu puudutasid kriidiringi. Nendesse tippudesse asetasin ma viis portsjonit leiba, kõik pakitud linasse, ning tippude vahelistesse nurkadesse seadsin viis avatud purki sama veega, mida olin kasutanud vee-ringi joonistamiseks. Nüüd oli mu esimene kaitsebarjäär valmis.

      Nõndaks, igaüks, peale teie, kes te teate midagi minu uurimismeetoditest, võiks pidada seda kõike kasutuks ja rumalaks ebausuks, aga te kõik mäletate musta loori juhtumit, kus minu elu päästis just väga sarnane kaitseviis, sel ajal kui Aster, kes selle üle irvitas ja selle sisse ei tulnud, sai surma. Ma leidsin idee selle jaoks Sigsandi käsikirjast, mis on, nii palju kui mina aru saan, kirjutatud 14. sajandil. Esiteks, loomulikult ma kujutasin ette, et see on ainult tolle aja ebausu väljendus, ning mulle tuli alles aastaid hiljem pähe seda kaitset katsetada, mida ma tegin, nagu ma just ütlesin, hirmsas musta loori juhtumis. Te teate, mis sellest sai. Hiljem kasutasin ma seda kaitset mitu korda ning pääsesin alati terve nahaga, kuni liikuva karusnaha juhtumini. See oli ainult osaline «kaitse», seega ma peaaegu surin pentagrammi sees. Pärast seda leidsin ma professor Garderi «Eksperimendid meediumiga». Kui nad ümbritsesid meediumi vaakumis jooksva vooluga, kaotas too oma võimed, justnagu oleks ta Kõiksusest ära lõigatud. See pani mind palju mõtlema; ja tänu sellele jõudsin ma elektripentagrammini, mis on kõige imetabasem kaitse teatud ilmutiste vastu. Ma kasutasin kaitsva tähe kuju, sest mina isiklikult ei kahtle põrmugi, et selles vanas maagilises kujus on mingi ebatavaline jõud. Veider asi ühele 20. sajandi mehele tunnistada, kas pole? Kuid nagu te teate, ma pole kunagi lasknud ega lase ka end edaspidi häirida seljataga itsitajatest. Ma esitan küsimusi ja hoian silmad lahti.

      Ja selles juhtumis polnud mul kahtlustki, et olin vastamisi üleloomuliku koletisega, ning pidasin oluliseks kasutada kõiki meetmeid, sest oht oli jõletu.

      Pöördusin nüüd paigaldama elektripentagrammi, sättides selle nii, et selle tipud ja sisenurgad sobitusid täpselt põrandale joonistatud pentagrammi omadega. Siis ühendasin aku ja järgmisel hetkel paistis põimunud vaakumtorudest kahvatusinine kuma.

      Vaatasin enda ümber kergendusohkega ringi, kuna märkasin, et hämarik oli kätte jõudnud, sest aken oli hall ja ebasõbralik. Siis heitsin pilgu üle elektri- ja küünlavalguse topeltbarjääri ja suure tühja toa. Mind valdas ühtäkki ebatavaline kummaline tunne – õhus, teate, oli tunda, et tulemas on midagi ebainimlikult ähvardavat. Tuba oli täis pressitud küüslaugu haisu, mida ma vihkan.

      Pöördusin kaamera poole ja tuvastasin, et see ja taskulamp on töökorras. Siis testisin ettevaatlikult oma revolvrit, kuigi ma ei arvanud, et seda tarvis läheb. Siiski, keegi ei tea, mil määral on võimalik soodsates tingimustes ebaloomuliku olendi materialiseerumine, ja mul polnud aimugi, millise õudsat olendit ma kohtan või tunnetan. Nii et võib juhtuda, et mul tuleb võidelda materialiseerunud koletisega. Ma ei teadnud, seega sain ainult valmis olla. Vaadake, ma polnud kunagi unustanud kolme inimest, kes olid minu lähedalolevas voodis ära kägistatud, ega ka elajalikku ukse klõmmimist, mida olin ise kuulnud. Mul polnud kahtlustki, et olen uurimas ohtlikku ja koletut juhtumit.

      Selleks ajaks oli öö saabunud. Kuigi tuba oli põlevate küünalde tõttu väga valge, leidsin end pidevalt seljataha ning ruumis ringi vaatamast. Ootamine oli närviline töö. Siis äkki olin ma teadlik kergest külmast tuulest, mis selja tagant üle minu puhus. Mind läbis suur tundevärin ning torkiv tunne levis üle mu kukla. Ma pöördusin kange jõnksatusega ringi ning vahtisin veidra tuule suunas. See paistis tulevat voodist vasakule jäävast toanurgast – koht, kuhu mõlemal korral olid hunnikusse heidetud voodiriided. Aga siiski ei midagi ebatavalist, ei mingit ava ega midagi!...

      Järsku märkasin ma, et küünlad võbelevad ebatavalises tuules… Mõned minutid, ma usun, ma lihtsalt kükitasin seal puiselt ja vahtisin kohutavalt hirmunult nurga suunas. Ma ei suuda kunagi unustada, kui vastikult õudne oli seal istuda selles jälgis külmas tuules! Ja siis