Fööniksi laps, 2. raamat. Barbara Erskine

Tuli, lisatekid, vein ja rääkimine on edaspidi keelatud. Ilmaliku kogukonnaga läbikäimine on edaspidi keelatud.

      Isabella, sama hirmunud kui ülejäänud, viskas pooleli jäänud kirja aeda tehtud suurde lõkkesse, mis õgis hulga nende elumõnusid. Toit ja tekid anti vaestele, nunnad hakkasid jälle tões ja vaimus palvetama. Neil polnud aimugi, et nende pelgu ja surmahirmu jumala hoiatuse ees jagati ka Lõuna-Inglismaal ja Walesis; et St Davidi katedraali vastvalminud torn oli kokku kukkunud, et kuningas Henry III käskis kogu maal palvetada ja et ennustati maailmalõppu.

IIROXBURGH, veebruar 1247

      Alexander naeris. „Nii et jumal on purustanud Londoni ja raputanud Inglismaad alusmüürideni! Loodan, et Henry võtab hoiatust kuulda ja põlvitab terve järgmise aasta!” Ta võttis pisikese Joanna sülle. „Oled sa oma lõunas asuvatest kaasavaramaadest ja valdustest uudiseid saanud? Kas seal on suured kahjustused?”

      Eleyne kehitas õlgu. Ta vaatas, kuidas kuningas tema tütrega mängis.

      Alexander tõstis pilgu. „Minu meelest pead sa selle välja uurima, Eleyne.” Mehe ilme oli äkki väga asjalik.

      Eleyne vaatas talle ainiti silmadesse ja neis kurbust nähes tundis südant rõhuvat raskust. „Kas sa tahad öelda, et ma pean ära minema?”

      Alexander noogutas. „Marie teab. Mul pole aimugi, kuidas meil on õnnestunud su siinolekut niigi kaua saladuses hoida, aga ta on jälile saanud. Ma ei taha, et sind kolme rahva ees paljastataks ja alandataks.”

      Nad olid kohtunud ainult kord nädalas, vahel, kui kuningas oli ära, harvemgi. Koos olles polnud nad Mariet kordagi maininud, aga ta oli kogu aeg nende vahel olnud.

      „See ei lähe mulle korda!” karjatas Eleyne.

      „Ma tean, et ei lähe, mu arm. Aga mulle läheb,” ütles Alexander leebelt. „Las ma tegelen Mariega omal kombel. Pean minema läände. Mul on endiselt plaanis läänesaared Norralt ära osta ja teha lõplikult ots hädadele, mida põhjustavad lordid ja nende lahingulaevastikud. Pean tegelema oma kuningriigi kaugete nurkade probleemidega ja mu äraoleku ajaks pead sa lahkuma. Õige varsti kutsun su tagasi.”

      Kui Alexander on kord läänesaarte poole teele asunud, pole Eleyne’i elu ilma tema kaitseta tühjagi väärt. Marie oli seda selgesti mõista andnud. Alexander polnud valmis sellega riskima.

      Eleyne ei hakanud paluma. Ta tõusis tule äärest patjadelt ja võttis kuningalt oma tütre. „Kas ma võin tagasi tulla? Kas lubad?” Vastust oodates pigistas ta silmad kinni, otsustanud, et ei näita oma laastavat ahastust välja.

      Alexander naeratas, ja sellest naeratusest paistis valu selgemini, kui oleks paistnud pisaratest. „Luban,” sõnas ta õrnalt, tõusis, võttis tüdrukukese käe, et selle abil tema ema endale lähemale tõmmata. Ta surus näo vastu lapse kõhtu, pannes ta kihistama. Ta poetas tema pihku suudluse, vajutas töntsakad sõrmed selle ümber kokku ja puhus õrnalt, et tõotus pitseerida, pannes väiksekese heameelest kilkama. Siis astus kuningas temast eemale. „Mul on sulle kingitus …”

      „Ma ei taha kingitust!” Eleyne terav toon paljastas tema valu ja meeleheite; ta taipas, et räägib nagu ärahellitatud laps.

      „Tahad küll.” Kuningas muheles, ühtäkki rõõmus. „Lasksin selle just sulle teha. Vaata.” Ta pistis käe vööl rippuvasse sametpauna ja võttis sealt paki. „Tee lahti.”

      Eleyne pani Joanna maha ja võttis paki vastu. „Ma ei taha midagi peale sinu armastuse,” kordas ta.

      „See on sul olemas. Alati.” Alexander pani käe tema omadele. „Mina ise ei saa pidevalt sinu juures olla, aga nii on osake minust kogu aeg sinuga. Meie salajane tõotus. Meievaheline side, ükskõik kui kaugel me teineteisest ka poleks.”

      Eleyne tõstis silmad Alexanderi silmadesse ja naeratas. „Kas ma näen sind jälle?” Ta vajas mehe kinnitust. Kusagil lähedal varitses nende kohal nähtamatu vari. Eleyne tajus seda äkilise judinaga.

      „Sa näed mind jälle. Annan sulle oma kõige pühalikuma tõotuse.”

      Eleyne hoidis teda oma pilgu kütkes; rahunenult keeras ta pakikese käes ringi ja hakkas seda lahti harutama. Tunde ja raskuse järgi oli aru saada, et selles on ehe.

      Eleyne’i sõrmedele langes peen kuldkett. Selle küljes oli kalliskivide ja emailiga kaunistatud ripats. Ta ahhetas. „See on ilus.”

      „Kas oskad ära arvata, mida see kujutab?” Alexander ootas, kuni Eleyne ripatsit uuris.

      „See on kotkas, tulest tõusev kotkas.”

      „Mitte kotkas.” Kuningas naeratas. „Fööniks.” Ta pani sõrme Eleyne’i näole ja puudutas õrnalt arme tema meelekohal. „Minu fööniksile, kes tõusis tulest kaunimana kui iial enne.”

      Eleyne silmitses ehet. Kuldlinnu silmadeks olid tillukesed rubiinid, tuli, millest lind tõusis, olid emailitud kullast, leegid lasuriidist ja rubiinidest. „Kas tead, et ma sündisin tules?”

      Kuningas kergitas kulmu. „Minu Eleyne’is ei üllata mind miski. Sel juhul on see kahekordselt õige kingitus. Sa oled igas mõttes fööniksi laps. Kanna seda minu pärast. See viib meid kokku, ikka ja alati. Kui sa vajad mind, hoia seda käes ja mõtle minust. Ma tunnen seda ja tulen, kui vähegi saan.” Alexander naeratas, siis läks ta nägu tõsiseks. Eleyne nägi tema silmades ängistust. „Kui me ei saa teineteist selles elus, Eleyne, siis teisel pool surmavalda kuulud sa mulle, vannun seda. See on mu surematu armastuse sümbol kogu igavikuks.”

      Eleyne tundis taas ligiduses varitsevat varju ning, südames justkui hirmutorge Alexanderi kõikevaldavalt tugeva armastuse pärast, tegi kinnise lahti ja pani keti kaela. „Ma tulen Šotimaale tagasi. Ühel päeval,” sosistas ta. „Ühel päeval oleme koos, mu arm. Ma tean seda.”

      Eleyne võlgnes Alexanderile ikka veel lapse, poja, kes jääks ellu ja kasvaks jõudsalt.

      Alexander suudles teda ja pinge oligi hajunud. „Ma tean, et sa tuled,” sõnas ta.

IIILLANFAES, aprill 1247

      Joanna tuiskas mööda häärberit ringi, kõikjal kostis tema naerukilkeid. Donnet käis ta kannul murelikuna nagu ema, pidevalt valvel, istus toanurgas, suured pruunid silmad ainiti lapsel, kannatas välja kallistused ja pigistused, halli siidist keret kandvad töntsakad jalad harkis, ja vaatas aeg-ajalt anuvalt üles, et Eleyne päästaks ta kallaletungija küüsist. Neile kõigile oli teretulnud vaheldus, kui Aberffraw’ kaks noort valitsejat, Eleyne’i vennapojad Owain Goch ja Llywelyn, kutsusid oma tädi Woodstocki kaasa.

      Alguses ütles Eleyne, et ta ei saa minna. Ta ei võinud riskida sellega, et kohtab Robertit.

      „Onu Henry palus eriti just sinu kaasatulekut,” keelitas Owain tolmuses poissmehekindluses, mis Aber nüüd oli. „Meil on John de Grayga leping, seepärast peame temaga asjad selgeks rääkima ja Gwyneddile austust avaldama.”

      „Nii et Henry on võitnud.” Eleyne vaatas noormeestele kordamööda otsa.

      Owain kehitas õlgu, kuid Llywelyni silmis välgatas mässumeel. „See annab meile aega ühinemiseks, tädi Eleyne,” selgitas ta mornilt. „Aeg on see, mida me praegu vajame. Las Henry mõtleb, et kõik läheb tema tahtmist mööda. Hiljem taastame Gwyneddi vägevuse, ära mitte kahtlegi.”

      Eleyne silmitses vennapoega lõbustatult. Talle tundus, et kui tulevik jääks Llywelyni kätesse, saaks Gwynedd tõepoolest kord jälle vägevaks.

IVWOODSTOCK, aprill 1247

      Eleyne pidi minekuga lõpuks nõustuma, sest sai Henrylt endalt kirja käsuga minna koos vennapoegadega kuninga teenistusse. „On vaja arutada küsimusi, mis puudutavad Honour of Huntingdoni ja Chesteri krahvkonda ning su kaasavara kinnitamist.” Viis aastat tagasi oli Henry Chesteri maade pärijannade osad välja ostnud. Nüüd kuulus tiitliõigus ainuüksi temale.

      Peaaegu esimene, keda Eleyne kuninga Woodstocki lossi suures kojas nägi, oli Robert de Quincy. Ta kangestus, aga Robert oli teda juba märganud, kui printside saatjaskond pärast pikka päeva sadulas lossi sisenes.

      Eleyne