Fööniksi laps, 2. raamat. Barbara Erskine

polnud Henry taastärganud mässu tõsiselt võtnud, kuigi oli seda oodanud, nüüd aga oli nendeni jõudnud uudis, et Dafydd oli otsustanud alustada Walesis suurt sõjakäiku. Varsti puhkeb sõda tões ja vaimus jälle lõkkele. Isabella vaatas tihedat keerlevat lund kulmu kortsutades. Oli paastu esimene päev.

      Eileõhtusel vastlapeol oli Dafydd söönud midagi, mis mõjus kõhule halvasti, ja heitnud kõhuvaluga voodisse. Mõni tund hiljem oli ta hakanud ägedalt oksendama ja täna hommikul oli tal halvem. Isabella ohkas jälle; ta pani pahaks kõike, mis takistas meest tema voodisse tulemast. Isabella vajas teda sügaval tuikava näljaga, mis oli enam kui füüsiline – sellest oli saanud painaja. Mida tihemini nad teineteisega magasid, seda rohkem oli tal võimalusi raskejalgseks jääda. Isabella käsi eksis kurgu alla. Nüüd rippus seal kolm amuletti – kolm amuletti kaitseks kurja silma eest ja Eleyne’i needuse ohutamiseks. Sest just Eleyne’i süü tõttu polnud tal last.

      Isabella läks tagasi tule juurde ja lõi vimmakalt vastu halge, millele visatud kiri oli tuhaks varisenud. Ehk juhtub see täna öösel. Tähed olid heasoovlikud ja selleks ajaks on Dafydd terve. Isabella kümbleb tule ees roosivees ja laseb teenijatel määrida oma nahka lõhnastatud õlidega. Ta puudutas õrnalt oma rindu ja pani silmad kinni. Kaks päeva tagasi oli ta tõotanud, et kui ta jääb lapseootele, viib ta oma kõige ilusama kaelakee Holywelli altarile. Kindlasti aitab püha neitsi teda täna öösel.

      Aga öösel hakkas Dafyddil halvem. Ta oli valust kägaras ja tal oli tõusnud palavik. Isabella lõi äkki kartma. „Mis see on?” Ta vaatas õpetatud tohtrite ringi voodi ümber. „Mis tal viga on?”

      Ednyfed seisis Isabella kõrval, nägu murelik. „Kõht on kõvasti pundunud,” ütles ta vaikselt. „Arstid kardavad ummistust.” Ta vaatas summa kogunenud arste, kes uurisid Dafyddi uriiniproove, hoides pudelikesi vastu küünlavalget.

      „Ta ju ometi ei sure?” karjatas Isabella, unustades paanikast aetuna sosistamise.

      Ednyfed kortsutas järsult kulmu. „Muidugi ei sure!”

      „Aga sa lasksid kutsuda preestri viimseks võidmiseks?” Isabella oli alles nüüd märganud preestrit nurgas põlvitamas. Ta hakkas ägedalt värisema. „Dafydd! Dafydd bach?” Ta viskus voodi poole. „Mis on? Mis sul viga on?”

      Mees avas vaevaga silmad. „Liiga palju veini ja hea elu, kallike, muud midagi. Varsti hakkab mul parem.” Ta sirutas käe. „Ära muretse, homme olen terve nagu purikas, küll näed. Siis tähistame, eks?” Ta manas näole naeratusevarju.

      Isabella noogutas huulde hammustades ja pigistas mehe sõrmi.

      Varsti pärast seda vajus Dafydd rahutusse unne, ärkas agooniast kõverasse tõmbudes ja pigistas naise kätt. Seekord ta sonis. Ta ei tundnud Isabellat ära.

      Kui veebruari hall päevavalgus hakkas kambrit heledamaks tegema, lamas Dafydd lõpuks liikumatult ja tegi silmad lahti. Ta naeratas Isabellale nõrgalt. „Valu on kadunud,” ütles ta imestades. „Õnnistatud neitsi olgu tänatud, valu on kadunud.”

      „Jumal tänatud.” Isabella polnud kogu öö korrakski tema kõrvalt lahkunud. Ta kummardus ja suudles mehe laupa.

      „Joo seda, mu lord.” Üks arst lähenes rohuklaasiga. Dafydd rüüpas rohu nägu krimpsutades ära, laskus tagasi patjadele ja sulges silmad.

      Kaks tundi hiljem oli ta surnud.

      „Ei,” karjus Isabella uskumatult. „Tal oli parem. Ei, ta ei ole surnud, ta magab.”

      „Printsess …” Mööda Ednyfedi nägu voolasid pisarad.

      „Ei.” Isabella aina raputas pead. „Ta magab.”

      „Printsess …”

      „Ta magab, ütlen ma sulle!” Isabella viskus voodile ja pigistas Dafyddi käsi. „Ta ärkab üles. Tal oli juba parem. Ta pole surnud. Ei ole.” Ta sakutas meest meeleheitlikult, nii et tolle pea jõnksatas padjal küljele. Dafyddi suunurgast nirises sülge ja silmad avanesid. „Dafydd! Dafydd! Näete? Ta on elus! Ma ju ütlesin, et ta on elus.” Äkki hakkas Isabella kogu kehast vappudes nuuksuma.

      Läks palju aega, enne kui teda õnnestus veenda kangestuva laiba juurest lahkuma ja ta pooleldi kanti, pooleldi lohistati kiiruga valmis seatud kambrisse llys’i kaugemas otsas. Käskjalg oli saadetud Owain Goch ap Gruffydit otsima. Uudis kandus juba suust suhu ja kõrvast kõrva üle mägede kuningas Henry õukonna poole.

XFOTHERINGHAY, 1. märts 1246

      Eleyne mängis parajasti oma tütrekesega, kui toodi sõna venna surma kohta. Ta luges kirja kaks korda läbi ja jäi tühjusse vaatama, kiri tundetute sõrmede vahel ripakil. Joanna roomas tema poole, küünitades punase vahapitseri ja pitserilindi poole.

      Eleyne oli tuim; ta oli armastanud mõlemat venda ja kaotanud mõlemad. Ta polnud Dafyddit ammu näinud ja oli temaga tihti ägedalt vaielnud, aga see ei vähendanud ahastust. Eleyne’i silmad valgusid pisaraid täis ning väike Joanna, ema kleidisaba kõvasti pisikestes rusikates, vaatas talle tõsiste silmadega otsa. Eleyne kummardus kurvalt naeratades, et laps sülle võtta, ja Joanna suskas töntsaka sõrmega ta põske. Eleyne kallistas teda, pillas kirja põrandale, mattis näo väiksekese kiharatesse ja hakkas nutma.

      Nesta kirjutas Rhonwenile ja Rhonwen tuli.

      „Nii et Owain Goch on nüüd prints.” Rhonwen kaisutas Joannat ja pistis talle kompveki suhu. „Gruffyddi eest on kätte makstud.”

      „Rhonwen,” ütles Eleyne etteheitvalt.

      „Mis on? Ka sina peaksid rõõmustama! Loodan vaid, et noor Lywelyn on valmis venda toetama. Ta ei tunne Owaini ees mingit aukartust; tema iseloom on palju tugevam! Ja sina, cariad? Miks sa ikka veel Fotheringhays oled? Su abikaasa on läinud. Ma ei kahelnud üldse, et sa ratsutad Šotimaale kohe, kui oled sünnitusest toibunud.”

      Eleyne kortsutas kulmu. „Alexander ei saatnud ühtki sõnumit …”

      „Selge see. Kahtlemata ütles kuninganna Marie talle, et sa lebad igal ööl oma abikaasa kaisus. Nii et sul pole mingit kavatsust teda enam kunagi näha?” Rhonwen viis Joanna ukse juurde.

      „On ikka …”

      „Mida sa siis ootad? Oma mehe luba?” Rhonweni hääletoon oli mürgine. Ta andis lapse hoidjale ning läks Eleyne’i juurde tagasi. „Sul on Šotimaale veel laps sünnitamata, cariad. Ma ei tea, kuidas või miks, aga see on sinu saatus.” Rhonweni silmades põles äkiline fanatism.

      „See pole tõsi, Einion eksis.”

      „Ei eksinud.” Rhonweni näole olid viimaste kuudega ilmunud sügavad kortsud ja kulmude vahele oli sööbinud kurd. „Sul on küll armas laps, aga ta ei ole see laps, kelle jumalad sulle lubasid.” Ta vaikis mõnda aega. „Sa ei tohi lasta tema isal end enam puudutada.”

      „Ei.” Eleyne saatis pilguga hoidjat, kes viis Joanna süles toast välja.

      „Parem, kui ta oleks surnud.” Rhonweni hääl oli väga tasane.

      Järgnes pikk vaikus. „Jah.” Eleyne hammustas huulde.

      Rhonwen välgutas võidukat naeratust. „Mul on hea meel, et sa nõustud.”

      Eleyne keeras end ägedalt ringi. „Ma ei luba teda tappa.”

      „Miks?”

      „Ma … olen … tema … abikaasa.” Sõnad olid vaevukuuldavad.

      „Ei.” Rhonwen raputas pead. „Sind sunniti andma tõotust, mis ei tähendanud midagi, jumala ees, kellel on ükskõik!” Ta pani käed Eleyne’i randmetele. „Pealegi vihkad sa teda!”

      „Vihkan jah.” Eleyne’i silmad välgatasid. Ta tõmbas käed ära. „Ma ei läinud Šotimaale, sest ei kavatse Alexanderi ees lömitada. Kui ta mind tahab, peab ta mind kutsuma.” Eleyne ajas end sirgu.

      Rhonwen naeratas. „Kindlasti kutsub, cariad,” ütles ta vaguralt. „Kindlasti kutsub.”

XIDYSERTH, märts 1246

      Dyserthi lossi komandant