Fööniksi laps, 2. raamat. Barbara Erskine

Nad olid endiselt siin, nood muistsed, jälgisid.

      Alexander istus müüriplokil, mähkunud paksu mantlisse, käed põlvede ümber. Paljas mõõk lebas tema kõrval, tera kiiskas kuupaistel.

      Eleyne läks sõnatult kuninga juurde, jäi tema ees seisma ja vaatas loori tõstes talle otse näkku. Kui mees teda enam ei taha, saab ta kohe aru.

      Alexander naeratas. Ta tegi mantli hõlmad lahti ja tõmbas naise enda vastu. Tükk aega ei lausunud kumbki sõnagi.

      „Nõnda. Viimaks ometi tüdinesid oma abikaasast?” küsis Alexander lõpuks.

      Eleyne’i silmad läksid suureks. „Ma ei ela oma abikaasaga; ma pole teda pärast Joanna sündimist näinudki.”

      „Joanna.” Alexanderi hääl oli mõtlik, siis ta jätkas: „Miks sa siis tulekuga nii kaua ootasid?”

      „Ma ei teadnud, kas sa tahad mind.”

      „Kas ma tahan sind!” kordas kuningas. „Ma tahan sind nii väga, et oleksin äärepealt hulluks läinud, kui mulle öeldi, et sa olid de Quincy juurde tagasi läinud.”

      „Kes seda ütles?”

      „Kuningas Henry.”

      „Ja sina uskusid teda?”

      Alexander oli natuke aega vait. „Kuningad peavad olema üksteise vastu aumehed, Eleyne. Sa ei teinud mu kingitustest ega kirjadest välja. Arvasin, et sa ei taha minust enam midagi teada. Lapsest kuulnud, mõtlesin ma vist, et kui kaks eelmist surid …” Mehe hääl katkes.

      Eleyne naeratas nukralt. „Ma tahtsin sind, mu lord. Mitte kirju ega kingitusi. Ma tahtsin sind.”

      Alexander tõstis pikkamööda käe ja puudutas Eleyne’i nägu. „Miks sa nüüd tulid?” küsis ta hiljukesi.

      „Sa kirjutasid, et ei suuda enam minuta elada. Ma küll kahtlustan, et Rhonwen pani sulle sõnad suhu, aga just seda mul oligi vaja kuulda.”

      Kuningas raputas pead. „Ma teadsin ise, mida öelda, naine. Leedi Rhonwen soovitas seda lihtsalt korrata. Armas Kristus! Kuidas me ometi võisime raisata nii palju aega? Iga mööduva päevaga olen sind aina rohkem oma embusse igatsenud!” Ta tõmbas Eleyne’i kõvemini oma rinnale. „Siia tulles hakkasid sa vastu oma kuningale, Eleyne.”

      Eleyne puges talle kõvemini kaissu. „Ma hakkaksin vastu kogu maailmale, kui sina seda tahaksid,” ütles ta. „Pealegi on mul Šotimaale veel poeg sünnitamata. Poeg, kes jääb ellu ja saab ühel päeval kuningatesoo esiisaks.” Ta pani sõrme mehe huultele. „Ära kortsuta kulmu. Ma tean, et sina ja mina ei saa iial abielluda. Lepin sellega, et olen su armuke. Oma laste legitiimsuse jätame saatuse otsustada.”

      Kui nad suudlesid, tõmbas Eleyne oma pihiku lahti. Alexanderi sõrmed olid karedad ja kuuvalguses kivist külmad ning Eleyne kuulis end õhku ahmivat, kui mehe käed ümber tema alasti keha libisesid.

      „Ma ei lase sul enam iial ära minna, Eleyne,” sosistas Alexander. „Tahan, et oleksid igavesti minu.”

      KAHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK

I GODSTOW, OXFORDSHIRE tuhkapäev, 13. veebruar 1247

      Isabella vaatas kongi aknast tumedat taevast. Väikeses kambris oli jääkülm ning tema käed ja jalad olid külmast sinised, hoolimata karusnahkse voodriga mantlist, mis kattis musta nunnarüüd. Varsti läheb ta soojendusruumi ja kössitab koos teiste õdedega tule ümber. Nad tohtisid istuda tule ääres ainult üürikest aega töö ja palvuse vahepeal, kuid mingil kombel õnnestus enamusel seal kokku saada nii tihti kui võimalik. Isabella tõmbas ninaga. Ta polnud läinud öötrepist matutinum’ile, laudes’ile ega prima’le. Alles siis, kui toatüdruk oli toonud talle kuuma jooki ja aidanud voodipesu vahetada, ilmus ta vastumeelselt tertia’le1. Kogudus oli rikas; paljud daamid olid temasugused endised aristokraadid, kelle kuningas oli ära saatnud: mis silmist, see südamest. Mõnel oli lootust nunnakloostrist lahkuda ja Isabella kavatses olla üks neist.

      Kõrgel seisev kuu, pale kummaliselt veripunane, heitis kloostrihoonete lumistele katustele imelikku poolvalgust. Isabella ei mäletanud, et ta oleks enne midagi sellist näinud, ja tundis miskipärast hirmu. Ka loomad olid hirmunud. Isabella kuulis, kuidas hobused magamisruumide taga latrites ärevalt jalalt jalale tammusid, ja kusagil kloostrimüüride taga ulgus koer.

      Judisedes võttis Isabella küünla ja viis selle kirstu juurde, mis täitis raamatutoe, kapi ja laua aset. Kirstul olid tunnipalveraamat ja väärtuslik pärgament, mille ta oli saanud skriptooriumi õelt Maude’ilt kirjutussulgede ja tindi vastu. See oli tema viies kiri, mille ilmalik õde pidi kloostrist välja toimetama ja andma esimese juhusliku mööduja hoolde, kes tundus olevat piisavalt usaldusväärne, et viia see pisutki sihile lähemale.

      Kiri oli mõeldud Eleyne’ile. Isabella põlvitas kirstu ees ja näppis mõtlikult kirjutussulge. Armas kallis õde. See oli hea algus. Meie pikaaegse armastuse nimel teineteise vastu pean paluma sinult viimast heategu.

      Päästa mind siit, oli kirja tuum. Isabella oli ahastuses, vang kõige muu kui nime poolest, mõistetud oma elus enam mitte ühtki meest nägema, kui mitte arvestada vana preestrit, kes pidas jumalateenistusi, ja piiskoppi, kes käis ema abtissiga tõrelemas kloostri lodevuse ning jõukuse ja mugavuse märkide pärast. Mugavuse! Isabella turtsatas endamisi. Ta ei osanud ette kujutada ühtki paika, mis oleks olnud rohkem põrgu moodi kui see. Eleyne peab ta siit ära viima; tema pääseb kuningas Henry õukonda. Kindlasti saab Eleyne aidata.

      Isabella kummardus jälle küünla heidetud väikese valgussõõri kohale, kirjutas usinalt, ehkki polnud vilunud sulega ringi käima, vaatas ahastavalt, kuidas suleots lõhenes, pritsides lehele peene tindinire.

      Madal kõmin taamal kostis alguses piksemürinana. Isabella vaatas hämmeldunult üles, siis kortsutas kulmu. Põrand, millel ta põlvitas, oleks just nagu liikunud. Isabella pillas sule ja klammerdus kirstu külge. Tinaküünlajalg kõikus ägedalt ja kukkus ümber, veeres kirstu servani ja langes maha. Küünal oli kustunud ja aknast paistis nõrka päevavalgust.

      Kaugelt kostvad karjed ajasid Isabella jalule. Ta siblis ukse käepidet otsida, pääses külma koridori; kõik ümbritsev tundus end raputavat nagu koer. Kloostri katuselt sadas plaate, eemalt kostis varisevate müürikivide kõminat.

      Siis oli see lõppenud. Niisama äkki, nagu värin oli alanud, see ka soikus, jättes järele täieliku vaikuse.

      Isabella seisis liikumatult, süda hirmust tagumas, vaatas kloostrist, kuidas nunnad kabelist välja valguvad. Mõned nutsid, mõned olid viga saanud. Vähemalt kahe peast voolas verd, kõik olid vapustatud. Just siis, kui nende hääled olid hommikuse jumalateenistuse ebamaiselt kaunis laulus tõusnud, oli suur vahevõrestik ootamatult kokku varisenud ja tohutud müüritisetükid olid kukkunud katuselt otse koori peale. Lääneseina kaunistanud ilus roosaken oli prahvatanud musttuhandeks killuks. Abtiss, käed kõvasti kokku pigistatud, nägu valge nagu nunnalinik, käis ühe väriseva nunna juurest teise juurde, vaadates, kui paljud olid vigastatud. Oli ime, et keegi polnud surma saanud.

      Kui Isabella läks teiste juurde, kummardudes vigastatute kohale, et vaadata, kas saaks neid aidata, jäi abtiss seisma ja teda silmitsema. „Kus sina olid? Kas sind polnudki kabelis?” Isabella sõrmed olid tindised ja katkine sulg oli ikka veel kõvasti pihku pigistatud. Pearätil ja isegi tolmusel näol olid tindiplekid.

      „Ma olin oma kongis ja kirjutasin, ema abtiss.” Vapustuse tõttu pahvatas Isabella tõe välja. „Mis see on? Mis juhtus?”

      „Ma usun, et maavärin.” Abtiss kõverdas suud. „Olen sellistest asjadest lugenud. Need annavad märku jumala äärmisest rahulolematusest, tema soovist karistada nurjatuid ja tagasilangejaid.” Ta väänutas käsi. „Alles eile sain ma piiskopilt järjekordse hoiatuskirja. Ta ütles, et me oleme sattunud patuteele. Ta ütles, et oleme korrast liiga kaugele eksinud. Ta ütles, et meid nuheldakse! Ta ütles, et jumal ei andesta meile. Ta ütles, et ma pean olema range, ja nüüd saadetigi meile märk. Abtiss langes plaadirusudele ja klaasikildudele põlvili ning hakkas

1

Katoliiklikud tunnipalvused: matutinum – kell 3 öösel laudes – varahommikune palvus ärkamisel prima – kell 6 varahommikul tertia – kell 9 hommikul