Fööniksi laps, 2. raamat. Barbara Erskine

vastu. „Niisiis? Miks sa mind näha tahtsid, mu lord abt?”

      „Nagu sa tead, printsess, oli su kadunud abikaasa meie kloostri eestseisja …”

      „Ja toetas seda heldelt.” Isabella hääl oli salvav. „Kui tulid annetust saama, mu lord abt, siis sul ei vea. Mul pole raha, enne kui mu elatis on kindlaks määratud.”

      „Sa said minust valesti aru, printsess.” Abt kummardas jälle. „Ma ei tulnud sinult heldust paluma.” Ta tõmbas sügavalt hinge. „Tulin kuninga käsul.”

      „Oo?” Isabella vaatas talle umbusklikult otsa.

      „Tema kõrgus on otsustanud, et esialgu …” Abt pidas pausi ja noolis närviliselt huuli. „…tahab ta, et sa läheksid Godstow’ õdede juurde.”

      „Mida sa sellega tahad öelda?” Isabella käed olid külmaks tõmbunud.

      Henry oli lõpuks ikkagi lubanud Owainil saada Dafyddi järglaseks, aga alles pärast seda, kui Owain ja tema vend Llywelyn olid tunnistanud Inglismaa Henry oma süserääniks.

      Abt otsis de Bretilt pilguga tuge. „Tema kõrgus nõuab, et eskordiksin su Godstow’sse. Ta leiab, et kõrgestisündinud lesena …”

      „Ta ei tee minust nunna!” Isabelle hääl kerkis teravalt. „Loodan, et tema kõrgus ei sunni mind sinna jääma.”

      Abt kehitas õlgu. „Ma sain käsu, madam, viia sind leedi Flandrina, Godstow’ abtissi juurde. See on kuninga käsk.”

      „Ma ei lähe! Ma abiellun uuesti!” Isabella vaatas meestele kordamööda meeletu pilguga otsa. „See on sellepärast, et ma ei saa lapsi, eks ole? Ükski mees ei taha mind, kui olen aher. Aga ma saan lapsi! Küsige kellelt tahes. Mulle pandi needus peale. Aga needust saab maha võtta …”

      „Printsess.” Vana abt vangutas pead. „Palun ära piina ennast. Ma olen kindel, et see on ajutine asjakorraldus.”

      „Kindel? Kuidas sa saad kindel olla?” Isabella käed värisesid. „Egas kuningas sulle ometi südant puista? Ei, kus sellega. Aga kui nad panevad mu luku taha ja jätavad sinna igaveseks?”

      „Miks nad peaksid seda tegema?” Philip de Bret sundis end rahulikult rääkima. Ta ei sallinud ärrituvaid naisi ja seda siin veel eriti. Pärast seda, kui Isabella oli Dyserthisse saabunud, oli kuningliku lossi ladus valitsemine jäänud Philipi muredest kõige väiksemaks. Teda oli ikka ja jälle kutsutud aina marulisematele jutuajamistele printsessiga, kelle Henry ja naise kaks vennapoega olid andnud Philipi hoolde kohe, kui oli teatatud Dafyddi surmast.

      „Kui Eleyne jäi leseks, ei saatnud kuningas teda nunnakloostrisse.” Isabella hääl oli võtnud pingul, närvilise, vinguva tooni. „Miks ta siis minu sinna saadab? Pealegi Godstow’sse. See on nii kaugel. Ei, ma ei lähe. Pöördun Aberisse tagasi, kuni mu elatisraha on korraldatud.”

      Abt ohkas. „Printsess, mul on kahju, aga see pole võimalik. Inglismaa kuninga käsku peab täitma, ühtlasi on see Aberffraw’ uue printsi soov.” Ta noogutas endaga rahul olles. Nood kaks poissi, oli ta kuulnud, polnud jõudnud ära oodata, et Isabellast lahti saada!

      „Ei, ma keeldun.” Isabella viibutas sõrme abti nina all. „Väga kahju, mu lord abt. Kurb sulle pettumust valmistada, aga sa pead minuta tagasi minema.”

      Ta võttis abti käe, põlvitas, suudles kombetäiteks tema sõrmust, õigemini õhku külmas sõrmes oleva niisama külma ametüsti kohal, tõusis ja pühkis toast välja.

      De Bret kehitas õlgu. „Ma lootsin, et meil ei tarvitse jõudu kasutada.”

      „Mina samuti.” Abt vaatas nukralt ukse poole, mis ikka veel värises hoost, millega Isabella oli selle enda järel kinni lajatanud. „Vaene naine. Ta on selliseks vangipõlveks veel liiga noor.”

      De Bret kergitas kulmu. „Üllatav kuulda, et kõigist inimestest just sina nimetad kloostrisse minekut vangipõlveks. Karmilt öeldud.”

      Abt kortsutas kulmu. „Mis muud see ikka on, kui postulant tõrgub ja peab jääma sinna elu lõpuni?”

XIIROXBURGHI LINNUS, august 1246

      Maja asus Roxburghi peatänaval, mitte kuigi kaugel pagaritöökojast, kus Eleyne ja Alexander olid veetnud õnnelikke tunde. Rikas poodnik, kellele maja kuulus, ei tundnud huvi, kes on need kaupmehenaised, kes olid nõustunud alumise korruse rendile võtma. Neil olid rasked kukrud ja nende tagasihoidlikud mantlid varjasid peent rõivastust – muu ei lugenudki. Neil oli kaks teenijat, lapsehoidja ning suur koer. Poodnik ei küsinud, mis asju nad Roxburghis ajavad.

      Poodnikku polnud juures, kui vanem naine võttis hõbedasest Tweedist vett, pani kausi kaldale tähtede alla, meelitas kuuvalguse pominal lausutud loitsudega vette, segas kausi mustendavasse sügavusse sädelevaid ringe, viis seejärel kausi tuppa ja andis nooremale naisele juua. Loits pidi varjama seda, kes ta tegelikult on, tegema ta kõigile peale kuninga nähtamatuks – see-eest tema silmis vastupandamatuks.

XIII

      Linnuse suures kojas oli rahvarohke nagu ikka ja Alexander oli pärast keskpäevast söömaaega heas tujus. Ta oli käskinud oma hobuse ja pistriku valmis seada ning ootas pärast aadlike seltsis veedetud hommikupoolikut pärastlõunast jahti. Marie oli lahkunud lauast varakult, et minna poega poputama. Isegi see üürike armuaeg tegi kuninga tuju paremaks.

      Ta tõusis rahuloleva ohkega lauast ja hakkas aeglasel sammul ukse poole minema. Juba ta kuuliski, kuidas hobused hoovil oodates kapjadega munakive kaapisid, kuidas pistrik talitaja rusikal oodates kõrgelt ja kimedalt hüüdis.

      Alexander ei osanud öelda, millega see naine tema pilku püüdis – vahest oma täieliku liikumatusega keset suurt siginat-saginat. Peakallakuga, millega ta ukse kõrval varjus pealetükkimatult ootas? Ereda päikesevalguse vihk, mis immitses tantsisklevate tolmukübemete müriaadi saatel kõrge laega suurde kotta, tegi varjud veel tumedamaks. Alexander kissitas silmi ja jäi jala pealt seisma. Ka teda ümbritsev summ seisatas, kuid jutuvada ei lakanud; kapjade trampimine ei lakanud. Ometi kuulis ta selle naise vaikimist: tema vaikimist ja tema väge.

      Armas Kristus! Eleyne oli viimaks ometi tema juurde tagasi tulnud. Viimaks ometi oli ta oma abikaasast tüdinenud ja tulnud tagasi.

      Alexander vaatas vilksti ringi. Keda võiks usaldada? Keegi teine polnud Eleyne’i ära tundnud; keegi teine polnud teda üleüldises melus märganudki.

      Alexander läks edasi, näitamata välja, et oli teda näinud, astus trepist alla hobuse juurde. Alles siis kutsus ta ühe tallipoisi ja sosistas talle midagi kõrva. Tallipoiss leidis naise endiselt varjus seismas, aga nüüd oli too üksi. Ta piidles naist uurivalt ja kehitas õlgu – polnud tema asi, kui kuningas tahab mängida mõistatusmänge tihedalt looritatud linnanaisega, kel polnud oidu panna õukonda tulekuks selga parim kleit. Tema asi oli vaevatasu, mis oli talle lubatud sõnumi kohaleviimise eest.

      Naise naeratus oli nagu päikesetõus pärast vihmast ööd. Sõnumit sosinal edasi andes silmas tallipoiss seda vaid korraks loori alt, siis tundis ta, kuidas tema pihku pisteti münt, naise käes kuumaks läinud münt. Naine lahkus seelikukeerises, ja eha ajal, kui kuningas tagasi tuli, sai tallipoiss rikkamaks, kui oli iial osanud unistadagi.

XIV

      Udu lasus rohul, hõljus puude vahel, peitis jõe. Eleyne ratsutas aeglaselt, ohjad lõdvad, silmad enda ees künkal. See paistis taeva taustal siluetina, koonusekujuline, mitte eriti kõrge, vana kindluse varemed olid kuupaistel selgesti näha. Ta sai kohe aru, miks Alexander oli valinud just selle koha. See kuulus nüüd vanale rahvale, haldjatele. Kohalikud ei lähe selle ligigi. Eleyne värises, tundes kuklakarvu turri tõusvat, ja nagu tema mõtteid aistides lidutas Tam Lin kõrvu ja keeras end külitsi hämaruse poole.

      Alexanderi hobune oli juba seal, seisis puude all kammitsas. Eleyne sidus Tam Lini tema kõrvale ja seisis viivu künkatipu poole vaadates, Donnet kõrval. Kuu oli kõrgemale tõusnud, maast kaugenenud, selle valgus polnud enam mahe ja hajus. Nüüd heitis kuu lammaste pügatud pehmele rohule külmi armutuid kiiri. Seelikusaba kätte võttes käskis Eleyne Donnetil paigale jääda ja hakkas nõlva mööda üles ronima.

      Tippu jõudmise ajaks oli tema süda hakanud