Fööniksi laps, 2. raamat. Barbara Erskine

majakondseid.

      „Aitäh, Hal.” Eleyne võttis ohjad.

      Ta istus juba sadulas, kui salk kuninglikke ratsanikke vuhises ümber nurga ja piki kitsast tänavat edasi, nii et kabjaplagin kaikus üle varahommikuse tasase liikluskõmina.

      Ratsanikud keerasid väravasse, mis oli Eleyne’i voori ärasõiduks laialt lahti tehtud. Salka juhtiv ohvitser tõmbas järsult ohjadest, nii et hobune ajas end tagajalgadele, ja andis tupest tõmmatud mõõgaga au.

      „Leedi Chester. Mul on käsk sind arreteerida!”

      Eleyne vaatas talle õudustundega otsa. „Kelle käsk?” nõudis ta tuimalt, tundes end üleni külmaks tõmbuvat. Ta tajus, et Hal Longshaft ja Rhonwen seisid kaitsvalt tema lähedal. Tam Lin kaapis kannatamatult esijalaga maad ja raputas pead. Hal pani käe hobuse valjastele ja rahustas teda.

      „Kuninga käsk.”

      „Milles mind süüdistatakse?”

      „Toweri vangi põgenema ässitamises ja põgenemiskatsele kaasaaitamises.” Mees astus edasi.

      „Gruffydd?” sosistas Eleyne.

      Kui mees kuuliski, ei näidanud ta seda välja. „Sa pead nüüd minuga Towerisse tulema, mu leedi. Käsi teenijatel tagasi minna. Täna ei lähe sa Londonist kuhugi.”

      Eleyne pöördus põrutatult lossivalitseja poole. „Sa pead nad tagasi viima, Hal,” sõnas ta vaikselt.

      „Jah, mu leedi.”

      „Minu teenijad tulevad minuga,” ütles Eleyne ohvitserile nii kindla tooniga, kui suutis. Ta andis Rhonwenile ja Nestale märku sadulasse istuda ning kannustas Tam Lini minekule. Ohvitser sööstis oma ratsu poole, et Eleyne’ist mitte maha jääda.

      Kui nad ratsutasid läbi müürivärava Toweri siseõuele, oli seal hulk sosistavaid inimsalku: sõdurid, teenijad ja linnainimesed. Eleyne tundis, kuidas nende pilgud teda jälgisid, aimas, et nad sosistasid temast, ja äkki valdas teda hirm.

      Kuningas Henry ootas White Toweri kuninglikes ruumides.

      „Nõndaks!” Ta keeras end hoogsalt Eleyne’i poole kohe, kui too kohale ilmus. „Kas sa oled nüüd rahul? Sa olid alati tülitekitaja! Oleksin pidanud teadma, et sa ei muutu! Oleksin pidanud mäletama sinu võimet segadust külvata.” Kuningas vuhises erepunaste ja kullakarva rõivaste lehvides ümber laua Eleyne’i poole, teenrid surusid end kössitades vastu seinu. „Igatahes nüüd, madam, oled sa seda teinud viimast korda!” Talle iseloomuliku raevuga viskas kuningas pea ette. „Ma võtsin Šotimaa Alexanderit kuulda, kui ta palus, et lubaksin sul üksi elada; hoidsin tema palvel su abikaasat oma teenistuses, sinu jalust ära. Enam mitte!”

      Eleyne vahtis Henryle ainiti otsa, püüdes tema sõnu mõista, kuid too jätkas: „Sel on lõpp! Ma saadan su de Quincy juurde tagasi, las ta valitseb sind edaspidi ise. Tulevikus õpid sa talle kuuletuma, nagu nõuavad kirik ja seadus. Mina pesen sinust käed puhtaks. Enam ma Alexanderi palveid ei täida! Tegelikult peaksin su vangi panema selle eest, mida sa oled teinud!”

      Eleyne tundis, et käed värisevad. Pea kihas nõututest mõtetest.

      „Ma ei saa aru. Kus Gruffydd on? Ma tahan teda näha. Mida ta ka ei teinud, see polnud minu süü. Kuidas oleksin mina saanud teda aidata? Mida ma olen teinud?”

      „Mida sa oled teinud?” puristas kuningas.

      „Kõrgus.” Tagapingil istunud preester tõusis ja astus nende poole. „Leedi Chester pole nähtavasti kuulnud, mis on juhtunud.”

      Henry kohkus korraks tagasi, kuid tema raev ei taltunud. „Siis pean ma seda talle ütlema! Sinu vend, õetütar, on surnud!”

      „Surnud! Minu vend?” Eleyne jäi kuningale kaamena otsa vaatama.

      „Sinu vend Gruffydd, mu leedi. Prints sai öösel surma.”

      „Sai surma?” Eleyne läks näost tuhakarva.

      „Sai surma,” kordas Henry. „Eilse külastuse ajal rääkisid sa talle augu pähe, et ta püüaks põgeneda, eks? Ta elas kolm aastat leplikult meie külalisena Toweris. Siis tuled sina teda vaatama – ja selsamal ööl püüab ta katuselt alla ronida! Jumalaema! Ma jään pantvangist ilma ja nüüd ajab su teine vend kahtlemata jälle kogu Walesi kihevile.” Ta põrutas mõlemad käed lauale.

      Eleyne püüdis pisaraid tagasi hoida. „Kus ta on?” Kuningal oli õigus. See oli tema süü. Gruffyddi surm oli tema süü.

      „Ta lamab püha Johannese kabelis, mu leedi.” Preester silmitses tema murest murtud nägu kaastundlikult. „Kindlasti lubab kõrgus sul temaga hüvasti jätta.”

      Henry noogutas süngelt. „Jäta jumalaga, siis pöördud koos oma abikaasaga Fotheringhaysse tagasi. Ma ütlesin talle, et ta hoiaks sind seal. Sa ei saa enam Šotimaale minna ega ratsuta sa ka Walesi.” Kuningas seadis käed rinnal risti, õelus rääkis selget keelt raevust. „Ma ei soovi sind ega su abikaasat enam õukonnas näha.”

VIFOTHERINGHAY, märts 1244

      „See kõik on sinu süü!” Robert de Quincy vahutas vihast. „Senine asjakorraldus sobis meile mõlemale, aga nüüd oleme mõlemad pagendatud.” Ta vaatas torniukse trepilt pikka koormavoori, mis sõitis Fotheringhay õuele. „Ja mind määrati su vangivalvuriks! Seda tegi kuningas ise.” Ta muigas mõrult. „Milline iroonia. Küllap oskad nalja hinnata. Sa ise tõmbasid selle kõik endale kaela, temp missugune.” Mehe meeleolu muutus. „Kindlasti on meil väga meeldiv lõpuks ometi kahekesi kodu mängida.”

      „Vaevalt küll. Mitte kummalgi meist,” nähvas Eleyne. Ta ei kavatsenud päevagi oodata. Tam Lin oli veel värske; teekonna viimane jupp oli olnud kõigest kümnemiiline. Niipea, kui Robert jääb veinist joobnuna keskpäevaeine riismete juures tukkuma, ratsutab Eleyne üksi põhja.

      Rhonwen oli Eleyne’i pealekäimisel jäänud Londonisse; Hal niisamuti. Siin polnud kedagi, kellele Eleyne oleks võinud oma plaani avaldada. Ta ratsutab üksi ja kiiresti ning palvetab, et Alexander võtaks ta vastu. Tõmbudes tuule eest torni varjule, seisis Eleyne esimese korruse külmas pimedas kambris. Tuli oli üles tehtud, aga see suitses ikka veel tusaselt, tuuletõmme imes niisketelt halgudelt üles keerlevad kahlud kõrvale. Põrandakate oli kopitanud, mööblit polnud veel toodud. See polnud sugugi külalislahke paik.

      Eleyne vaatas judisedes ringi. Vähemalt üks sõber oli endiselt siin, hämaruse varjus: naine, kes oli kummitanud Loch Leveni lossis – naine, kelle verd voolas mingi imeliku alkeemia läbi ka Eleyne’i soontes.

      „Sünge, kas pole?” Robert seisis tema kõrval. „Me peame vaeva nägema, et meelt lahutada.” Ta võttis naisel käsivarrest ja too tundis värisedes tema sõrmede tuttavat julma pitsitust. „Sind tuleb valvata, kallike, kas kuningas ütles sulle seda? Juhuks, kui peaksid tundma vastupandamatut kihku põgeneda. Mitte et Alexander sind enam tahaks. Kas Henry ütles sulle ka seda? Skottide kuningas keeldus andmast sulle luba põhja rännata. Ta on sinu vastu huvi kaotanud. Aga sa ju teadsid seda ka ise. Kui su käitumine annab mulle põhjust muretseda, on mul kuninga luba sind luku taha panna.” Ta vaikis hetke. „Ja sind nuhelda, nagu ma heaks arvan. Mind ei takista mitte ükski skott, ei õilsast ega madalast soost, ei kuningas ega talumats.”

VIIFOTHERINGHAY, ülestõusmispüha 1245

      Nelja kuuga oli Eleyne jäänud raskejalgseks ja järgmise aasta ülestõusmispühal algasid tuhud. Robert seisis voodi juures, kui valuhoog valuhoo järel käristas naise pingutavat keha. Ta naeratas.

      „Vähemalt seekord tean ma, et see on minu laps. Minu poeg.” Robert oli täiesti kaine. Ta vaatas hajevil huviga, kuidas Eleyne’i teenijad tuba ette valmistades ringi sibasid. Puusepp oli hommikul toonud magamiskambrisse kätki, kaunilt nikerdatud ja poleeritud; see oli väikeste linade ja tekkidega üles tehtud ning mähkmed olid riputatud tule juurde soojenema.

      Alice Goodwife seisis Eleyne’i kõrval ja surus kätt kõvasti emanda paisunud kõhule. „Nüüd tuleb ta juba õige varsti, mu leedi. Tunnen, et kõik su lihased on pingul ja valmis. Tüdruk, too lapp, millega mu leedi nägu pühkida!” Alice kobas