Fööniksi laps, 2. raamat. Barbara Erskine

Eleyne’i nägu.

      „Parem lama rahulikult, mu leedi.” Alice surus ta üllatava jõuga tagasi patjadele.

      „Ma ei saa rahulikult lamada! Taevane arm! Loom kõnnib …”

      „Sina ei ole loom, mu leedi. Arvad sa, et õnnistatud neitsi lõi oma armsat lapsukest ilmale tuues säärast lamenti?” Naine kummardus ligemale, tema hingeõhk haises sibula järele. „Sa pead lapse pärast paigal olema.”

      „Ei.”

      Eleyne tõukas ta eemale. „Ma pean kõndima. Pean.” Ta põtkis tekid pealt ja püüdis heita jalad üle voodiserva. Tema särk oli verest läbi ligunenud.

      „Lama liikumatult, Eleyne.” Roberti kalk hääl kõlas üle Eleyne’i vaevalise hingamise ja naiste ärevate häälte. „Muidu käsin su voodi külge siduda. Ma ei lase oma pojale viga teha.”

      Eleyne sulges silmad, teadlik, et Alice’i ilme polnud muutunud. „Ära pane tähelegi, mu leedi,” rahustas Alice leebelt, „aga palun leba liikumatult.”

      „Et päästa su poeg, aga mitte naine!” karjus Eleyne läbi kokkusurutud hammaste.

      „Kindlasti pole vaja valida.” Robert pani käed rinnale risti ja pöördus Alice’i poole. „Kui kaua veel?” Ta haigutas tehtult. Väljas pimenes.

      „Nii kaua, kui jumal tahab,” torkas Alice. „Naised on sündinud tuhusid taluma. Laps sünnib siis, kui on valmis, ja mitte enne.”

      „Teda tuleb vist keerata.” Vana naine, kes oli tulega tegelenud, tuli samuti voodi juurde. „Ma olen selliseid sünnitusi ennegi näinud. Lapsel on jalad ees. Ta tuleb ringi keerata.”

      Eleyne hammustas huulde, kui järjekordne valuhoog teda rebestas, tundis ta keelel soolast verd ja mõistis, et on vaidlemiseks liiga väsinud. Tema keha oli kurnatud. Valu tõstis ja kandis teda justkui laine, jättis ta pehmesse pimedusse. Järgmine kokkutõmme kiskus ta teadvusele, pani kisendama. „Jumala pärast, tee midagi!” Eleyne pigistas Alice’i käsi. Viskas valuga võideldes pea selga. Seda tehes silmas ta Robertit seina najal lösutamas, käed vaheliti. Mees oli käinud mitu korda söömas, joomas ja puhkamas, aga alati tagasi tulnud. „Mine minema!” karjus Eleyne. „Mine minema! Käi siit välja! Välja!”

      „Mitte enne, kui olen näinud oma poja sündimist.” Roberti hääl oli rahulik, kuid Eleyne ei kuulnud teda. Ta oli taas viskunud patjadele, haaranud kokkukeerutatud linast, mis oli seotud voodiposti külge, et ta saaks seda tirida. Alice pistis Eleyne’ile pihku koriandritõmmises leotatud lapi ja õhutas seda näole laotama. „Hinga seda sisse, mu leedi, hinga aure sisse. Need toovad kergendust.”

      „Kui lapse jalad on vabaduseteel risti ees, ei pääsegi ta välja ning mõlemad surevad.” Vana naine vangutas mornilt pead. „Ma olen ennegi lapsi ringi keeranud, mu leedi, teeksid hästi, kui lubaksid mul vaadata.” Nüginud Alice’i lõpuks küünarnukiga eest, tõmbas ta linad kõrvale ja hakkas üllatavalt õrnalt Eleyne’i vereplekilise särgi all kompima. „Ei, kõik on just nagu peab, kiidetud olgu jumalaema. Ma tunnen pead. Enam ei lähe kaua.” Ta pühkis sõrmed lina nurgaga pepsilt puhtaks ja vaatas kurnatult tukkuvat Eleyne’i. „See laps jääb ellu, mu kullake, ning kasvab pikaks ja terveks.” Ta pani käe Eleyne’i laubale. „Pressi veel paar korda, siis tuleb piigake ilmale.”

      „Piigake?” Eleyne’i silmad avanesid väreledes.

      Naine kõhistas mahlakalt naerda. „Võin selle peale raha panna,” ütles ta.

      Kakskümmend minutit hiljem oligi laps sündinud. Robert astus lähemale. „Minu poeg!” ütles ta rõõmujoovastuses.

      „Su tütar, sire.” Alice hoidis alasti vastsündinut õhus, tolle kõhu küljes tuksles ikka veel nabanöör.

      Roberti nägu süngestus. „Aga ma tahtsin poega!” Ta taganes tülgastusega.

      „Me saame selle, kelle jumal meile saadab!” Alice ulatas lapse vanale naisele.

      Kurnatuna lebav Eleyne keeras pikkamööda pead. „Poja sigitamiseks on vaja meest,” sosistas ta kähedalt.

      „Ja sina ei pea mind meheks?” Roberti hääl oli ohtlikult madal. Ta astus ähvardavalt lähemale. „Sina sepitsesid selle. Minu kiusuks! Sina oma loitsude ja ettenägemisvõimega. Sa kahetsed seda, mu leedi, kahetsed kibedasti.” Tundus, nagu tahaks ta Eleyne’i lüüa.

      Alice astus mehe ja voodi vahele. „Mu leedi peab nüüd magama, sire. Sa ju näed, kui väsinud ta on …” Ta pani käed nii järeleandmatult vaheliti, et Robert peatus ja keeras kanna pealt ringi.

      Eleyne ei tahtnud seda last. Ta keeras pea kõrvale ja pani silmad kinni ning Alice kutsus ootava amme lähemale.

      Vana naine, kes oli seisnud ja vaadanud, kuni Eleyne’i katkikäristatud, tuikavat keha puhastati ning lehkavaid linu vahetati, istus voodi servale. „Eks ma öelnud. Ta jääb elama.”

      „Teised surid.” Pisarad libisesid mööda Eleyne’i põski alla. „Minu kaks pojaraasukest. Ma vaatasin pealt, kuidas nad minu süles surid.” Ta oli neid tahtnud, nende eest palvetanud, nende jaoks plaane teinud. Kõik asjata.

      „Vaata, mu leedi.” Vana naine võttis ammelt mähkmetes vastsündinu. „Näe, ta tahab sind, olgu ta õnnistatud. Vaata tema tillukest näokest. Temast saab kaunitar, sellest sinu lapsest.”

      „Kui ta jääb elama.” Eleyne’i silmad olid kinni.

      „Ta jääb elama.” Naise hääl oli nii jõuline, et kõik jätsid oma tegemised katki ja vaatasid tema poole.

      Eleyne tegi silmad lahti, naine pistis lapse talle kaissu ja keeras Eleyne’i lõdvad käsivarred tema ümber. „Ta on sinu laps, mu leedi, sinu,” sosistas ta. „Mis loeb isa? Ta on sinu liha ja veri. Ta tahab sinu armastust.”

      Peaaegu vastu tahtmist leidis Eleyne, et vaatab mähkmetes pundart oma kaisus. Lapse juukseudemed olid tumedad; silmad, mis vaatasid ainiti ja pilkumata tema omadesse, olid sügavat südaöösinist värvi. Eleyne surus ta tahtmatult kõvemini kaissu ega pannud tähelegi, kuidas kummardus, et suruda põsk vastu pehmet peakest.

      Kolm päeva hiljem, kui Eleyne magas, laps nikerdatud hällis tema kõrval, ratsutas Robert linnusest välja ning suundus lõunasse. Ta oli oodanud ainult ristseteni. Tema tütar oli ristitud Joannaks.

VIIIROXBURGHI LOSS

      Marie de Couci ootas, kuni tema abikaasa kantsler oli kantselei ametnike ja teenrite saatel välja läinud. Alexander vaatas talle otsa ja ootas. Ta oli terve pärastlõuna kestnud pingelisest arupidamisest väsinud. Ta tahtis süüa, veini ja puhata. Naise näol oli endaga rahulolev ilme ja Alexander tundis, kuidas südame alt läheb õõnsaks. Miks naine ometi leiab halbadest uudistest nii patust naudingut? Kahtlemata on tal teatada halb uudis.

      „Kas sul on mulle midagi öelda, mu kallis?”

      Marie vaatas põrandale, ilme looritatud. „Mu lord, kui mina seda sulle ei ütle, siis ütleb keegi teine. Sa pead teadma.” Võidurõõmus pilk, mille ta mehele viskas, oli nii põgus, et oleks tollel äärepealt märkamata jäänud. „Leedi Chester on tütrega lapsevoodis.” Ta vaikis veidi. „Oma abikaasa tütrega.”

      Alexander oli ammu õppinud oma ilmet talitsema, et see midagi ei reedaks. Ta ei paku oma naisele iial seda rahuldust, et näitab välja, kui suurt valu see uudis talle valmistas.

IXABER, veebruar 1246

      Isabella vaatas kaua kirja, tõusis pikkamööda jalule, läks tule juurde ja viskas selle leekidesse. Nii et Eleyne’i laps kosub jõudsalt. Pärast esimest arglikku uudist lapse sünni kohta oli üks Eleyne’i teenijatest juba kümme kuud talle teateid toonud. Iga kord oli Isabella omaenda viljatu üsa pärast nutnud, alati salaja, alati kibedalt. Seekord olid pisarad olnud kibedamad kui kunagi varem, sest Dafydd oli koostanud pärimisjärgluse üksikasjaliku ülevaate koos Ednyfed Fychaniga, kes oli olnud tema isa kõige usaldusväärsem nõuandja ning andis nüüd nõu Dafyddile. Oli mõeldamatu, et Inglismaa Henry jääks Dafyddi pärijaks. Pärimisliin peab ju ometi suguvõssa tagasi tulema