Konrad Mägi. Eero Epner

ja soovitasid seejärel mõelda, kas ei võiks nad oma oskuseid vastavas suunas edasi arendada. Keegi ütles neile, et nad võiksid olla kui mitte just kunstnikud, siis vähemalt kunstiliselt andekad. Piisavat vaimset pagasit ei pidanud neist keegi ette näitama. See pidi kujunema töö käigus, iseeneselikult. Esmalt hea käsi, seejärel laiem pilt.

      Mägi puhul oli kunsti juurde jõudmine teistsugune. Talle ei öelnud keegi, et ta peaks hakkama kunstnikuks, vähemalt mitte tema murdeeas. Seega: mööblinikerdaja Mägi elus pidi olema midagi veel. Midagi, mis oleks teda täitnud piisava pagasi ja piisava enesekindlusega, et sellest oleks hakanud aja jooksul välja kasvama otsus hakata kunstnikuks. Mis see oli?

      SÕBRAD

      Ruumis on kokku 11 meest. Mõnel neist on seljas ülikond, lips ja kaabu, enamikel siiski lühikesed valged maikad. Nad on noored, mõned vaevalt 20, mõned veidi üle selle. Peaaegu kõik vaatavad nahaalse otsekohesusega otse kaamerasse. Nende ilmed on ranged, suud on kinni, pead on püsti. Otse nende jalge ees on eksponeerimiseks asetatud erineva suurusega hantlid ja kaalud, nende selja taga paistab eesriidega kaetud lava, mille kõrval joonistatud neli antiikset sammast. Lava kohal on loorberipärjast ümbritsetud lüüra. Kui poleks ülikondi ja lüürat, võiks seda hantlitega varustatud punti pidada proletaarsete noorte kogunemiseks.

      Seda see ongi. Kõige keskel otse pildi südames istub 19-aastane Konrad Mägi. Ta on esireas istujatest ainukesena maikaga, tema käed on rinnal risti ja käelabad on torgatud musklite alla, üks jalg üle teise, suu veidi praokil. Kogu tema kehapoos on kinnine − erinevalt teistest istujatest, kes seisavad kaamera poole avasüli, on Mägi jäsemetega ennast kinni mässinud. Kõrvalistuja on temast eemale naaldunud ja nii tekib kompositsioon, kus Mägi mõjub pühaku või pidalitõbisena.

      Seitse aastat on ta selleks hetkeks elanud enamasti üksi, hoolitsenud enese eest ise, käinud tööl ja katkestanud kõik koolid. Mägi sõbrad on teisest puust. Nad on headest peredest, mõned on õppinud erakoolides, mõni tuleb seltskonda koos noorema või vanema vennaga, kellega hoitakse tugevalt kokku. Tulevikus saavad neist arstid, peanäitejuhid, töösturid ja linnapead. Nemad on tulevane eliit. Konrad Mägi puhul ei viita sellele miski. Ja ometi saavad neist head sõbrad, sest sel hetkel on nende sotsiaalne stardijoon enam-vähem ühine. Mägi taga seisavad nimelt trükiladuja, kaks trükikoja litograafi ja tislerisell. Mägi kõrval istuvad litograaf, veel üks noormees trükikojast ja kooliõpilane − kõik lihttöölised. Sellest seltskonnast on hetkel aga olulisim sõprade seast pikim, litograaf Karl Alfred Jentson, kes seisab otse Mägi selja taga. Jentson elas Soola tänaval, üle tee Konrad Mägist. Temaga samas majas üüris korterit üks Udernast pärit poiss, kelle ainukeseks teeneks ajaloo ees pidi jääma Mägi tutvustamine Jentsonile. Õnneliku juhuse läbi asus Jentsoni töökoht samal tänaval, kus Mägigi oma, nii et peagi läksid need kaks varahommikuti koos tööle ja tulid sealt õhtuti tagasi. Millest nad rääkisid? Ei tea − kuid just Jentson oli Mägi jaoks uks kirjeldatud sõpruskonda.

      Trükikoda oli toona pealegi plahvatusohtlik koht. Tsaari-Venemaa oli asunud provintse venestama ja tsensuur tugevnes. Igasuguse trükisõna levik oli üha rangema kontrolli all ja keelatud kirjanduse nimekiri täienes pidevalt. Alles mõni aasta varem oli ametliku ettekirjutusega keelatud Eesti ajalugu käsitlevate kirjandusteoste avaldamine. See oli katse toppida taskurätiga lekkivat paati: kirjanduslikult kergekaalulised raamatud, mis kirjeldasid dramaatiliselt eestlaste muinasaegset võitlust võõrvõimude vastu ja proovisid luua müüti kuldsest minevikust, olid juba laialt levinud ja väga populaarsed, seda eriti noorte seas. On väidetud, et 18. sajandil ei teadnud eestlased oma minevikust mitte midagi. Nüüd, 19. sajandi lõpul, hakati seda neile looma.

      Kas ka Mägi ja tema sõprade seas? Võimalik. Nende isiklike raamatukogude nimekirju sirvides on märgatud rahvuslik-patriootilisi ajaloomüüte loovaid teoseid nagu “Lembitu” ja eepos “Kalevipoeg”, mõlemad iluköites. Jah, neil töölisnoortel olid raamatukogud ning seal ilusasti köidetud eeposed. Sest nad ei olnud lihtsalt töölised. Neil olid ka muud huvid.

      SPORT

      Veel üks foto. Kaks noormeest seisavad, käed ristis rinnal. Nende ülakehad on paljad, nende peopesad on biitsepsite all, et need suuremad paistaksid. Jalas on neil jämeda vertikaalse triibuga aluspüksid või supelpüksid, mis näivad kuus numbrit liiga suurena ja meenutavad seetõttu pigem kotte kui moodsat aluspesu. Jalas ei ole neil midagi, nad on paljajalu. Kõige ees on veel kaks poissi, nad on teistest veidi nooremad ja lebavad küünarnukkide najal. Kõigi ülakehad on paljad, kõigi pilk on suunatud vaatajast vasakule ebamäärasesse suunda. Nende jalge all on hein, selja taga suur hele veepind − Emajõgi.

      See on esimene foto Konrad Mägist, tehtud aasta varem kui eelpool kirjeldatud pilt. Ta on 18-aastane, on 1897. aasta suvi. Ta on fotol kõige vasakpoolsem. Kummalisel kombel jääb see Mägi elus peaaegu ainukeseks fotoks, kus ta laseb ennast seltskonnas seistes pildistada. Edasised pildid on tema sooloülesvõtted või ta on õpilaste ja kolleegide keskel istudes. Sest Mägi ei olnud kõige pikem mees. Juba noorukina oli Mägi lühike, võib-olla isegi silmatorkavalt: hiljem nimetab üks sõber teda “vimmaliseks härjapõlvlaseks” ja “kõhetu kasvuga mehikeseks”. Nii ka sellel, päris esimesel fotol: Mägi on seisjatest kõige lühem, kuigi ta ei ole kõige noorem, aga ometi torkab ta kohe silma. Mägi on sirutanud jala välja ja surunud selle vastu maad, nii et pinge all olev jalg näitab musklite piirjooni. Ta on ajanud ühe õla teisest kõrgemale ja pea veidi kuklasse. Tema poosis on väljakutset ja eneseteadlikkust ning hillitsetud agressiooni. On tunne, nagu ta võiks esimesele vastuvaidlejale virutada.

      Maailm ja Eesti tunneb paljusid kunstnikke, kes selles vanuses juba silmatorkavaid kunstiteoseid lõid. Konrad Mägi ei olnud oma 18. eluaastaks teinud peale voodiotstele treitavate nuppude mitte midagi, mida oleks võinud käsitleda kunstilise katsetusena. Selle asemel huvitasid teda hoopis teised alad. Siin foto peal on ta Emajõe luhal koos sõpradega ning tulnud ujumast või minemas ujuma. Mägi oli silmatorkavalt hea ujuja. Ilmselt Udernast läbivoolavas jões treeningutega alustanuna oli ta jõudnud hoolimata keskpärastest kehalistest eeldustest silmatorkavate tulemusteni. Mägi keha ei andnud talle ühtegi eelist, kuid keha nirusus võis talle kinkida seda suurema tahtejõu.

      KEHA

      Sõpruskond käib koos regulaarselt. Lähedalasuvast mõisast kangutatakse välja kaks suurt kivi, üks neist 23-kilone ja teine 27-kilone, ning siirdutakse nendega kas ühe tuttava tisleri tahaaeda või Emajõe luhale. Edusammud on nähtavad. Seltskonna suurim noormees Aleksander Meibaum jõuab peagi imetlusväärsete tulemusteni, kui tõstab üles 65-kilose kangi ja laseb siis neljal mehel kangile istuda, kuid tema jalg ei värise. Lisaks kangitõstmisele võetakse ette ka maadlus, kuid peenema “prantsuse moodi” maadluse asemel eelistatakse külili maamehe moodi maadlust ning Helveetsia vöövõitlust, kus eesmärgiks on teine mees vöödpidi üles tõsta. Peagi saabub linna tsirkus, kus juhtumisi esineb ka tolle aja Eesti maadluse superstaar Georg Lurich. Sõbrad muretsevad sinna piletid, trügivad sisse ja jälgivad tähelepanelikult moodsaimaid maadlusnippe, mida siis hiljem luha peal kopeeritakse, kuni luhaomanikul saab trööbatud maastikust kõrini ja ta asetab sinna ühel ööl pudelikillud, mis veristavad noorte sportlaste jalad. Pühapäeviti kogunetakse aga tisleri tahaaeda, pannakse selga trikood ning esinetakse ka publikule.

      Konrad Mägi on kõigega kaasas. Ta jookseb (üks nende võidujooks on 25 kilomeetrit mööda maanteed, Mägi jääb teiseks). Tõstab kange ja hantleid ja pomme. Ta maadleb. Ta võimleb. Võimalik, et ta sõidab ka järjest enam populaarsust koguva jalgrattaga, kuid tema eriline kirg on raskejõustik. Ta oleks peaaegu loobunud võimlemisest, kui märkas, et see nõrgendab käelihaseid, kuid kuna võimlemine andis vajaliku toonuse kehale tervikuna, ta siiski jätkab. Peagi ajab Mägi isikliku rekordi kahe käega tõstmises kaheksakümne kiloni ja see on sõpruskonna rekord, mida ta jagab endast peajagu pikema ja tunduvalt laiema Meibaumiga.

      Midagi kummalist on Mägi ja tema kaaslaste lembuses raskejõustiku vastu. Ühelt poolt kumab siit läbi Mägi tahe, tema trots ületada napid kehalised eeldused ja teha midagi suuremat, kui tema lihased lubaksid. Ta ei saa lootma jääda kaasasündinud tugevusele, vaid ta peab sihipärast treenima. See tähendab omakorda ranget enesedistsipliini ja head rutiinitaluvust, kuigi kõik, mida me teame hilisemast