Konrad Mägi. Eero Epner

lahutab Andres Mägi oma abielu, kuid lapsed ei võta teda enam enda juurde elama. Ta siirdub ühe oma endise õpilase juurde ning seal ta 80-aastasena ka sureb, olles enne surma asunud teadmata põhjustel õppima prantsuse keelt. Ainus isa pärand, mille Konrad Mägi omaks tunnistab, on armastus viiulimängu vastu. See on kõik.

      SÜND

      1878. aasta oktoobri lõpp lähenes Hellenurmele ärevalt. See suurtest teedest veidi eemal asuv väike külake koos maalilise paisjärve kaldal asuva mõisaga oli tavapäevil rahulik paik, millele andis ainsa ajaloolise kuulsuse rahutu natuuriga mõisahärra, kuulus looduseuurija. Ka sel aastal oli ta kusagil eemal, uurimas kaugel Kesk-Aasias ühe hiigelsuure oru viljakusnäitajaid ja oli teadmatuses kodus toimuvast, kus olid sagenemas hobusevargused ja tulekahjud. Ajalehed loetlevad üles kadunud suksusid: pruun mära, kaks täkku − ja nii edasi. Kahtlusaluseid ei ole nimetatud, kuid kõigi pilgud suunduvad lähikonnas luusivatele mustlaspuntidele. Lisaks puhkeb oktoobri lõpul mitte liiga kaugel Hellenurmest Otepää kirikumõisas tulekahju. Surnuks põlevad kuus hobust ja üks siga, kuid korjuste arvust olulisem on fakti õudus − mõis süüdati, see süttis mitmest räästaalusest korraga. Õudust suurendab kohalikes teadmine, et kirikumõisa peremeheks oli seesama Andres Mägi kaasvõitleja Jakob Hurt, kellest oli saanud Otepää kiriku pastor. Oli see rünnak tema vastu? Või rahvusliku liikumise vastu? Kas hobused ja siga olid hukkunud poliitika tõttu?

      Hellenurme vastuseid ei tea. Siin sünnitakse ja surrakse ilma tulekahjudeta. Oktoobri lõpus (ilmad olid püsinud kogu aasta soojad, ilmselt nii ka nüüd) sünnib kohaliku mõisa abivalitseja perre kuues laps ja viies poiss, kellele pannakse nimeks Conrad Wilhelm. See nimi on kõike muud kui eestlaslik, konstrueerides nimekandjale uut teistsugust identiteeti: peaaegu et keiserlikku. Miks ehtis rahvusliku liikumise aktiivne kaastööline ja laulupidude hingestatud suunanäitaja Andres Mägi oma lapse sedavõrd võõrapärase nimega? Oli selles juurte mahasalgamist? Või lootus, et teistsuguse nimega on paremad võimalused läbilöögiks, kas oli Andres Mägi avalikus sfääris rahulolematu, aga privaatsfääris pragmaatik? Ilmselt mitte midagi sellist. Konrad Mägi sai oma nime ristivanemate järgi ning ta ei olnud oma perekonnas ainuke sedavõrd glamuurse nimega lapsuke. Ka Conrad Wilhelmi vendadel olid pidulikud Saksa keisritele viitavad nimed nagu Karl ja Friedrich Peeter, tema õe nimi oli aga näiteks Emilie. Ja see polnud nõnda ainult Mägide perekonnas. Hoolimata ajastu rahvuslikust meelestatusest külvati 19. sajandi lõpul sündinud lapsed üle võõrapäraste nimedega: nii olid sajandivahetusel eestlaste populaarseimad nimed Heinrich, Georg, Henriette ja Rosalie. Ent kui nimi juhib inimese saatust, siis kuninglik Conrad Wilhelm seda kahtlemata tegi. Kuid midagi muud mõjutas Konrad Mägi vaateid veel rohkem.

      METS

      Maanteel lastakse uuesti signaali. Katsun veel üht puutüve hägusa lootusega, et see puu oli siin ka sada nelikümmend aastat tagasi ning seda puudutas mingil seletamatul põhjusel ka Konrad Mägi. Jalutan maantee poole. Peenike rada lookleb sirgjooneliselt, loomad on kõndinud ilma petteliigutusi tegemata, ilmselt on see normaalne, aga võib-olla tundsid nad end siin turvaliselt. Astun maanteele. Auto ootab. Võimsad puud seisavad, mingi värav sulgub selja taga. Mul on tunne − ja ma tean, et võib-olla ma tahan, et mul oleks just säärane tunne −, et see mets on mingil moel ürgne.

      Siin on suured metsamassiivid kuuskede, mändide ja lehtpuudega. Nende vahel loogeline väike jõgi ja mõned metsadesse peidetud järved. Üksikud kitsad teed, mis ühendavad üksteisest kaugel asuvaid talusid. Läänes põllud ja karjamaad. Üks kõrgem mägi, paar väiksemat küngast. Selgema ilmaga kostuvad lähedalasuvate kirikute kellad, üks neist õigeusklike oma. Umbes selline nägi välja Konrad Mägi lapsepõlvekant Lõuna-Eestis Udernas, kuhu perekond kolis napilt paarikuise imikuga Hellenurmest. Sellest paigast saab Konrad Mägi lapsepõlvekoht, kus ta elab kuni oma 11. eluaastani − ja mida ta pärast lahkumist enam kunagi ei külasta.

      Me ei tea, mida Mägi oma lapsepõlves koges. Ta ei ole üheski oma märkmes ega ka üheski oma kunstiteoses seda puudutanud. Võime teha vaid mõned kaudsed oletused, tõmmata ise niidid Mägi lapsepõlve ja tema kunsti vahele, kuid need jooned ei ole kindlasti (vähemalt pealtnäha, motiivi tasandil) midagi erilist. Ta ei naasnud kunagi kodukanti, ta ei tulnud siia tagasi midagi meenutama ning ei naasnud ta Udernasse ka oma kunsti kaudu. Kodu oli Mägi loomingus terra incognita ning kõik eksootiline, kõik võõras oli see, mida ta ikka ja jälle oma loomingu kaudu kujutada, tabada, mõista, müstifitseerida soovis. Ta maalis Capri saart ja Norra mägesid, ookeaniranda Normandias ning Saaremaa kive, kuid mitte kunagi Udernat. Isegi mitte kaudselt: Mägi maalib tulevikus pigem künklikke ja dramaatilisi vorme, mille kõrval Uderna lamedus mõjub tagasihoidliku ning häbelikuna. Kodu välistatakse Mägi loomingus peaaegu et raevukalt ning võib-olla ei tundukski see nii dramaatiline, kui samamoodi oleksid käitunud ka teised Eesti kunstnikud, kuid mitmed modernistid-uuendajad hoidsid sentimentaalsusest toitu saanud visadusega kinni oma lapsepõlvepaikadest. Eesti kunstnikud olid sageli kodumaalijad, aga mitte Konrad Mägi.

      MÕIS

      Kui Andres Mägi oma perega, teiste seas ka äsjasündinud noorema pojaga Udernasse saabub, peab ta alustama altpoolt: äsjasest abivalitsejast saab aidamees. Ent usina mehena töötab ta end kiiresti tagasi endisele kohale ja sealt möödagi − abivalitsejast saab mõisavalitseja, kelle ülesandeks on asendada mõisnikku tema äraolekul. Mõis tagab Andres Mägi perele pideva sissetuleku ning tema pojale hädavajalikud lapsepõlvemuljed keset rahu, stabiilsust ja idülli − ning üht ootamatut vapustust.

      1885. aasta suvel saabub Uderna mõisa koos oma sellidega maalermeister Mihkel Martna. Ta tuleb korrastama mõisa saali, mis oli hakanud veidi lagunema, ning muidugi jookseb saali ühel hetkel ka mõisavalitseja kuueaastane poeg. Konrad Mägi mäletas Martna tulekut ka aastakümneid hiljem. See oli tema varaseim mälestus, mida ta sõpradega jagas − ja eredaim. Martna ja sellid võtavad välja oma värvipotid ning asuvad tööle. Kuueaastane Mägi oli juba siis kärsitu, ta ei pea vastu ootuspingele ning haruldast sotsiaalset osavust ilmutades küsib Martna käest endale pintslit. Martna annabki pintsli, Mägi võtab vastu − kaader seisatub ja me võime olla pildi juures, kust kõik algas. Selline on Konrad Mägi kunstnikuks saamise algusmüüt, mida ta ise levitas ning hiljem sõbrad kordasid.

      Kas midagi sellist kunagi üldse juhtus, ei ole müüdi seisukohast enam oluline. Tõsi, me teame, et Mägi lapsepõlves käisid tõepoolest mõisas ehitustööd. Jõukal järjel olnud mõis − ja see jõukus pidi jõudma ka valitseja Andres Mägi perekonnani − oli asunud ehitama endale uut häärberit. Mõis oli vana, mainitud esmakordselt juba enne Ameerika avastamist, kuid arvukate abihoonetega ülekülvatud õue keskel asuv vana hoone nägi lootusetu välja. Seetõttu rajati ehitustööde käigus peaaegu uus peahoone koos risaliitide, profileeritud vahekarniiside, nurgaliseenide, frontoonide ja muu säärasega, tipnedes rõdu ning edeva neorenessansliku tornikiivri püstitamisega. Asi läks veel uhkemaks, kui keegi oleks mõisa sisse astunud. Söögisaalis asusid kaks kõrget kahhelkaminat, kaetud jalamist alates keerukate arabeskide, mustrite, voluutide ja dekooriga ning kõige üleval jaheda ilmega kreeka jumalannat meenutav nägu. Seintel olid reljeefsed kaunistused (tõsi, tehtud kokkupressitud papist) ning puidust seinatahveldised, lakke olid aga maalitud õhuvoogudes hullavad värvilised pääsukesed. Võib-olla on see kõik siiani alles, ma ei tea. Ma ei saanud sinna sisse. Ruumides, kus kunagi võis Mägi saada mingisuguse esteetilise elamuse, on viimase saja aasta jooksul asunud lastekodu, kopsuhaigla, tuberkuloosihaigla ja nüüd populaarne hooldekodu. Kellatorn on kadunud, rõdu kinni ehitatud, maja taga asub patsiente sõidutav lift. Kunagine ballisaal, salong ja söögisaal on ehitatud väikesteks tubadeks. Maja ümber asuvas pargis on siin-seal veel märgata mõne kunagise abihoone vundamenditükke.

      Kas Mägi estetism, tema kiindumus ilusse võis alguse saada neist lapsepõlvekogemustest mõisas, kui mullaga harjunud jalad käisid mööda parketti ning viisid kõndija läbi dekoreeritud ballisaali salongi ja söögisaali, maalitud pääsukeste ja värviliste kahhelahjudeni? Võimalik. Eks lapsepõlves tundub enam-vähem kõik erakordne. Ja kas on siiski vääramatu lugeda kunstnikuks saamise alguspunktiks hetke, mil ta saab tingimata mõne esteetilise elamuse?

      ÜHENDUS MAAILMAGA

      1639. aastal