Konrad Mägi. Eero Epner

hiljem käes pilti iseendast ja kujutada ette, kes seda fotot kunagi vaadata võivad ning mis järeldusi nad tema kohta teevad − tema, kes ta on pildil muutunud naeruväärselt kahemõõtmeliseks. Andres Mägi tahaks ennast nihutada, aga ei tohi. Liikumatus! Kui kurnav võib olla mitte millegi tegemine. Mehed tema ümber näivad olukorraga paremini toime tulevat, nad istuvad liikumatult, nagu oleksid nõnda istunud juba sada aastat ning veel tuhat oleks minna. Üks juuksekarv kipub Andres Mägi silma. Ta on tumedapäine, juuksed langevad kahele poole ja raamivad tema ümarat pead mõlemalt poolt, nagu võiks neist näo ette eesriide tõmmata. Aga Andres Mägi ei taha eesriiet. Ta puhub juuksekarva minema ja vahib kiretut läätse edasi. Mehed tema ümber on enamasti temast pikemad, kuid nemad on tõesti liikumatud, nende ette võiks juba praegu eesriide tõmmata − Andres Mägi sees aga keeb. Viimasel ajal üha enam. Aina sagedamini tunneb ta, et elab nagu ketikoer, ring on küll piiratud, aga tõmbub ometi koomale. Ta oli terve elu elanud ainult siinkandis, Lõuna-Eestis. Kui ta kosja läks, ei olnud kaugele vaja minna, Andres Mägi sünnikodu, kus tema vanaisa ja isa olid talupidajad olnud, asus vaevalt 30 kilomeetrit tulevase abikaasa kodust läänes. Siis abielu, naine kolib tema juurde, kõik võimalused on neile avatud − ja ometi ei oska nad kättevõidetud vabadusega teha midagi enamat, kui vahetada elukohti kujuteldava ringi sees, mille raadius ei ületa… viit kilomeetrit. Ei oska, või ei saa. Andres Mägi põrnitseb läätse. Tema abikaasa ehk ei tahagi, tema tahaks kinni hoida nendest paikadest, mis teda on voolinud. Temas puudub igasugune iha minna väljapoole seda viiekilomeetrilist ringi. Vähemalt nii tundub Andres Mägile, aga tema nii ei suuda. Ta on liikunud maksimaalselt palju, vahetanud nii enda kui perekonna elupaiku, sotsiaalset staatust ja tutvusringkonda. Ja ometi seisab ta nüüd siin ajaloo külma läätse ees ja peab olema liikumatu, et temast üleüldse mingi jälg järele jääks. Andres Mägi tunneb, kuidas juuksekarv tasapisi ja vääramatult tema näo ette hakkab langema.

      ISA

      Andres Mägi elulugu kasutab 19. sajandi patriarhaalset eesõigust ning on jätnud endast maha rohkem jälgi kui abikaasast. Nii teame, et Konrad Mägi isa oli noorena ilmutanud veidi rohkem nutikust kui “teised” ning sai seetõttu nõksa parema hariduse, mis võimaldas tal tööle asuda kooliõpetajana. Pea paarkümmend aastat töötas ta õpetajana kolmes eri koolis, kuid pulbitsev energia nõudis lisa. Nii hakkas Andres Mägi läbi viima ka palvetunde ning jutlusõhtuid − ja see sobis tema natuuriga. Läbi ajaloo pragude on meieni immitsenud teadmine, et need tavaliselt tuimad formaadid muutusid Andres Mägi käe all sedavõrd populaarseks, et siia vooriti hobustega või isegi jalgsi ka kaugematest valdadest. Mägi tegi jumala poole pöördumisest spektaakli, siin mängiti pille ja lauldi, lauludesse olevat aga pandud hing − jah, Andres Mägi pakkus rahvale lisaks moraalile ka emotsioone.

      Kuid kolm aastat enne Konrad Mägi sündi lõppes järsku tema isa karjäär õpetajana. Viie lapsega peret ei olnud enam võimalik tundide andmise ja musikaalsete jutlusõhtutega ära toita ning seetõttu võttis Mägi seenior vastu ühe, seejärel aga teise mõisa pakkumise. Ta teeb kiiret karjääri, tõustes lihtsast aidamehest mõisavalitsejaks, pedagoogist ja hingekarjasest saab majandusmees − või vähemalt on see roll, mille ta on sunnitud endale võtma.

      Konrad Mägi sünnihetkel on tema isa jõudsalt läbi keskea rühkiv haritud mees, suure perekonna pea, kes on pakkunud inimestele nii haridust kui moraali, nii emotsioone kui majanduslikke hüvesid. Ta on pealtnäha jõuline natuur, kes liigub elust läbi nagu soe nuga võist. Ometi mureneb juba midagi Andres Mägi sees. Ta on tundlik inimene, kes haarab sageli viiuli järele ning ei leia ühel hetkel enam kusagilt meelerahu. Võimalik, et temas kujuneb kodus mingisugune järsk joon, kergelt ärrituvus ja närvilisus, sest ühel hetkel palju aastaid hiljem Konrad Mägi enam isaga ei suhtle. Andres Mägi ümber tekib vihjeid konfliktsusest ja vähemalt üks neist kokkupõrgetest on poliitiline.

      POLIITIKA

      Sajandi keskel oli ka Eestis alanud rahvuslik ärkamisaeg. Ikka ja jälle räägiti üle kogu riigi erinevatest algatustest, inimesed politiseerusid, nende meeled olid ärevuses, õhus oli ootust ja pinget, tavapäraselt rutiinne ja konservatiivne suhtlus oli nüüd kantud õhinast, vastastikku räägiti vastupanust ja erinevatest vabadustest. Andres Mägi oli selles kõiges jõudumööda osaline. Tema palvetundidest kasvas välja midagi enamat − tekkis laulukoor, mis ühel hetkel sõitis koos teiste kooridega laulupeole, üleriiklikule kogunemisele, mis oli toona üks olulisemaid rahvusliku meelsuse manifeste. Sellest ei piisanud. Peagi ühineb Andres Mägi laialdase liikumisega, mille eesmärgiks on rahakogumine õppemaksuta eestikeelse kihelkonnakooli rajamiseks. Liikumine on oluline, tegemist ei ole ainult kooliga, mille nimel tegutsetakse, vaid fookus on poliitikal, inimeste koondamisel ühise idee taha. Andres Mägi ei ole liikumise hierarhias kõrgel, ta aitab raha korjata ning maksab regulaarselt ka ise aastamaksu, kuid jätab suunanäitamise teistele. Liikumise juhiks on hoopis Jakob Hurt, Andres Mägist mõned aastad noorem karismaatiline vaimulik, kes lühikest aega töötas Mägi lähedal ühes mõisas koduõpetajana. Võimalik, et nad kohtusid juba toona ka isiklikult, igatahes näib Hurt olevat Mägile eeskujuks. Kui Hurt asub aktiivselt tegutsema veel ühes organisatsioonis, mis hoolimata oma kirjanduslikust nimest − Eesti Kirjameeste Selts − tegeles samuti poliitikaga, liitub seltsiga Hurda jälgedes ka Andres Mägi. Ta on nüüd ennast poliitikaga sidunud juba märkimisväärselt palju, suund näib olevat vääramatu, kuni sellele kõigele tuleb ootamatu lõpp. Eesti Kirjameeste Selts ei olnud massiliikumine, enne 1880ndaid aastaid kuulus sinna vähem kui 400 inimest, kuid nad olid mõjukad inimesed. Ent 1881. aastal puhkeb väikeses ja pealtnäha monoliitsena tundunud seltskonnas ikkagi tüli. See paisub ning Jakob Hurt otsustab seltsist lahkuda. Koos temaga astuvad organisatsioonist välja kümned teisedki, ja nende seas ka Andres Mägi.

      Me ei tea, kui palju isa hoiakutest jõudis Konrad Mägini. Kas pressis Andres Mägi kaudu poliitika ning ajastu erutus ka tema pereni? Kas astus õhtul koos isaga tuppa ka mingi poliitiline meelsus, kas isa koondas pere laua taha ja andis neile edasi oma vaate maailmale, ühiskonnale, Eestile? Ei tea. Vaevalt sai konkreetsete vaadete mõju Konrad Mägile väga tugev olla. Andres Mägi aktiivsem poliitikas osalemine jäi aega, mil tema noorim poeg õppis alles käima ja Jakob Hurda eeskujul ei pruukinud ka Andres Mägi olla poliitiliselt eriti radikaalsetel seisukohtadel. (Väikest vastuolu võib soovi korral näha ka faktis, et ta tegutses korraga rahvuslikus liikumises ja aitas samas baltisaksa mõisnikel nende mõisu üleval pidada.) Kuid teatud mässumeelsus, vastuseis valitsevale võimule pidi Andres Mägis olema ja see pärandus mingil moel ka tema pojale. Olles küll mõisahärrade kuulekas palgaline, konstrueeris Mägi samal ajal vastupanu, oli resistance’i liige, isegi kui tema võitluse teravik oli mitmeharuline, osa sellest Vene tsaaririigi vastu, kuid osa siiski kindlasti ka baltisakslaste suunas. Ent mis jäi siis ikkagi peale? Kas pragmaatiline arvestus, viie lapse isa kohusetunne, või anarhistlik soov õõnestada autoriteete? Tundub, et vähemalt esialgu esimene. Alles tema noorim poeg sai endale lubada luksust olla kõige vastu. Ka rahvusluse.

      Kuigi Konrad Mägi kasvas üles ajastul, mil rahvuslik ideoloogia omandas järjest suuremat tähtsust, hakkas tema hoopis kosmopoliidiks. “Noor Konrad Mägi oli valmis kõike minevikku maha karjuma. Tema iseloomus oli kõike seda mõnitada, mis ta ise ei olnud teinud,” meenutab hiljem üks tema sõber. Mägist ei kujune kunagi rahvuslast. Tema isa poliitilised vaated on tema jaoks ükskõik. Võib-olla veelgi enam. Võib-olla oli Konrad Mägi umbusk rahvusluse vastu üks viise, kuidas näidata üles põlgust oma isa vastu.

      NÄRVID

      Kui Konrad Mägi sai 11-aastaseks, juhtub tema isaga midagi. Ta vahetab ootamatult elupaika ja töökohta, läheb esmalt ühte, siis aga juba teise, nelja aasta pärast juba kolmandasse mõisasse. Läheb mööda veel vaid paar aastat ja Andres Mägi kolib üleüldse linna, kus hakkab tööle ühe suurema tehase laekurina. Seda ainult mõneks ajaks, sest kohe läheb ta jälle ühte mõisa − kuid ainult aastaks. Taas kolib Andres Mägi linna, ja taas lahkub ta siit ühte mõisa, ja taas tuleb sealtki aasta pärast tagasi Tartusse. Andres Mägit on tabanud järsku mingi rahutus ja pidetus. Pärast 11 aastat elatud elu ühes paigas suudab ta järgmise 11 aasta jooksul elada umbes kaheksas. Ta vahetab ka töökohti, lõpetades suurkaupmeeste arvete sissenõudjana. Kooliõpetajast, mõisavalitsejast ja rahvusliku liikumise tegelasest, maa soolast ja rahvuse vundamendist