Konrad Mägi. Eero Epner

elamisväärseks − ja nii tõdeb ka Tuglas darvinistlikult, et “kes just ära ei surnud, see jäi elama”. Kooliruum, kus noor Mägi ühe talve veetis, oli halvavalt jäine, see oli külmakamber ilma pääsuta soojusesse − võimalik, et just nüüd saab alguse Mägi igavene külmetustunne.

      Sellega saamegi tõmmata joone alla Konrad Mägi lapsepõlvele ning vaevalt me kunagi sellest midagi rohkemat kuuleme. Olulisim, mida Mägi ise neist aastatest hiljem oma kõrvus kuulis, oli ilmselt Uderna metsade kohisemine ja rongijaamast lahkuva veduri vile.

      TARTU

      Eesti 20. sajand sündis Tartus. Unine ja vaikne ülikooli-linn Lõuna-Eestis, kust puudusid 19. sajandile dünaamika andnud suurtööstused, muutus alates 1890ndatest mitte ainult Eesti kultuurielu keskuseks, vaid ka mässumeeleolude koondumispunktiks.

      Linna väljanägemine ei reetnud säärast pinget mingil moel. Tartu oli sel ajal maaliline paarikümne tuhande elanikuga linn, mille süda asus ja asub siiani Eesti veerohkeima jõe ürgorus. Kesklinna atmosfääri määrasid klassitsistlikus stiilis ehitatud hooned, mis moodustasid harmoonilise terviku. Tartu kesklinn ei olnud iidne ega eklektiline, kuna laastav tulekahju oli 18. sajandil hävitanud kõik olnu. Rahu ja harmooniatunnet süvendas veelgi suur südalinnas asuv park võimsate vanade pärnadega. Tartu oli ilus ja romantiline linn ning see, mis hakkas siin juhtuma hetkel, mil linna kolis Konrad Mägi, oli ootamatu isegi Tartu enda jaoks.

      Mägi kolis siia esmakordselt 1890. aastal ning veetis kogu oma ülejäänud elu − välisreisid muidugi välja arvatud − Tartus. See oli tema linn. Ta elas Tartu erinevates paikades, alustades agulist ja lõpetades kesklinnas otse Raekoja platsil asuva maja neljandal korrusel asuvas korteris. Ta töötas erinevates kohtades (enamik neist kesklinnas), käis ujumas linnalähedasel luhal, osales seltsitegevuses jõe mõlemal kaldal ning oli hiljem mitmete kohvikute stammkunde. Mägi tundis seda linna läbi ja lõhki ja oli tema tõusu tunnistajaks ning kaasaelajaks. Tema isiklikus topograafias oli küll palju kohti, kuid umbes poole oma elust veetis ta ühes linnas: Tartus.

      Ja ometi ei maalinud Mägi ka Tartut teadaolevalt mitte kunagi. Jah, Mägi oligi ennekõike maastikumaalija, maalides vaid mõningaid motiive või katkendeid linnadest − Kuressaarest ja Otepäält, Roomast ja Veneetsiast, isegi Kopenhaagenit, kus ta oli vaid läbisõidul, aga linnu, kus Mägi pikemalt viibis (Pariis, Oslo ja Tartu) Mägi ei kujuta. Ma ei tea, mis selle põhjus on. Need linnad on ju ilusad. Kogu Teise maailmasõja eelne Eesti kunst on täis Tartu motiive, maalitakse siinseid aguleid ja parke, uhket üle laia jõe viivat kivist silda, mida Mägi võis ateljeeaknast välja kummardades näha, ja jõeäärset turgu või kirikuid. Enamik kunstnikke õppis ja elas siin linnas − nagu Mägigi. Ent tuttav ja kodune ei olnud see, mis oleks Konrad Mägi jaoks olnud kunsti aines. Tuttav oli Mägi jaoks lihtsalt liiga igav.

      PEREKOND

      Pärast kolimist 1890. aastal Tartusse Mägide perekond laguneb ning varateismeline Konrad Mägi valib poole: pärast lapsepõlvekodust lahkumist eraldub ta isast ning vendadest, kuna “hääd läbisaamist ei olnud siis ega hilisemail aastail,” nagu ütleb tema esimene biograaf Rudolf Paris. Paljud sõbrad ei olevat isegi teadnud, et Mägil on neli venda, kellest üks oli rätsep, teine pottsepp, kolmas hakkas isa eeskujul mõisavalitsejaks ning neljas kadus teadmata hetkel Venemaale. Sellest struktuurist, mis oleks pidanud moodustama Konrad Mägi kujunemisaastad − kodu, kool ja perekond −, jäävad alles vaid ema ja õde. Harmoonia ja turvatunne, mis olid teda ümbritsenud lapsepõlves, kadusid imekiiresti olematusse.

      Suure tõenäosusega elas Mägi Tartus vanema õe ja õemehe juures, kes töötas tislerina mainekas Bandelieri tehases, tagades perekonnale ja teismelisele naisevennale stabiilse ning turvalise eluolu. Või kas tagas? Sest kui 12-aastane Mägi tuli Tartusse, oli tema eesmärgiks saada mingigi haridus pärast Uderna algkoolis veedetud hõredaid talvekuid. Kuid − ta ei saanud seda.

      KOOL

      1890. aasta sügisel hakkab Konrad Mägi õppima Tartus apostlik-õigeusu kiriku kolmeklassilises algkoolis. Võimalik, et see oli ainuke majanduslikult vähegi jõukohane kool, sest Andres Mägi närvilised kohavahetused ei mõjunud hästi ka tema sissetulekutele. Aga kas ongi sel vahet, sest tema poeg õppis ka apostlikus kirikukoolis vaid loetud kuud. Aasta hiljem peab ta vastu ühe poolaasta Tartu linnakoolis, kuid siis on tõesti kõik. Rohkem Konrad Mägi oma elus tavakoolis ei käi. Kui teised temavanused jõudsid juba zooloogia, botaanika ja religiooniõpetuseni, rääkimata aritmeetikast ja muust säärasest, oli Mägi õppinud vaevu selgeks lugemise ja kirjutamise (viimase puhul ei saa ka liiga kindel olla, tema varased kirjad kubisevad vigadest). See oli 19. sajandi lõpul pigem haruldane, Mägi oli erand, mitte reegel − vähemalt on ta tänaseni jäänud erandiks nende seas, kes 20. sajandi alguses hakkasid kirjanike, kunstnike või muusikutena läbi viima Eesti kultuurilist uuendust. Mägi oli nende seas üks väheseid, kes oli sel määral iseõppinu, ilmunud välja väikeküla vaksali tagant, ilma igasugusest kunsti- ja ilmselt ka kirjanduskogemusest ning põhimõtteliselt ka peaaegu ilma igasuguse hariduseta. Ta oli keegi, kelle kohta täna öeldaks lihtne mees.

      TÖÖ

      Konrad Mägi istub voodil ja hõõrub silmi. Kell on varajane, väljas on veel hämar, kuid tagasi magama minna ei saa. Mägi mässib natuke tihedamalt õhukest tekki enda kõhetu keha ümber, kuid sellest pole liiga palju kasu. Maja asub jõe lähedal madalal soisel alal ning rõskus surub ennast läbi vundamendi ja sarikate korteritesse. Terve selle linna süda on ehitatud soo peale. Külma mutta olid taotud vaiad, vaiade peale olid ehitatud majad, kuid soo ei kadunud kuhugi. Isegi selle tänava nimi, kus ta praegu elas, oli Soo. Millises teises maailma linnas asub südalinna kõrval tänav nimega “Soo”? Jah, mis üldse toimub mõnes teises maailma linnas?

      Konrad Mägi paotab silmi. Ta on tukkuma jäänud, kuid tukkuda ei tohi. Ta tõuseb ja läheb akna juurde. Linnake veel magab. Vahel tundus Mägile, et see linn ei ärganudki kunagi. Kuhu minna? Mida teha? Nii vähe oli alles elatud, veel mitte 15 aastatki, ja nii palju tuleks veel teha, aga kus? Kellega? Mida? Kusagil kaugel lõi kirikukell. Oli aeg tööle minna.

      KUJUNEMISAASTAD

      Tartus pole kunagi olnud suurtööstuseid: tehaseid, manufaktuure ja muud säärast. See on ülikoolilinn Baltimaade vanima ülikooliga ning just see on tähendanud Tartut. Kuid Konrad Mägi läks juba 13-aastaselt Tartus tööle. Vaevalt et teda kihutas tagant igavus, pigem oli see majanduslik häda, isa ja õemehe toest ei piisa, et tulla ots otsaga kokku − nii kõlab esimene loogiline põhjendus, ja umbes sääraste kaudsete oletuste soos me peamegi sobrama, sest järgmisest viiest aastast ei tea me Konrad Mägi elu kohta mitte midagi. Aeg, mil inimene on kõige vahetum välismõjudele, impulssidele, inspiratsioonile − ehk tema teismeliseiga −, on Mägi puhul pimeduses. Järgmised viis aastat näevad Mägit ilmselt rutiinselt varahommikuti tööle minemas ja õhtuti sealt tulemas. Mitte miski ei luba meil isegi oletada, mida ta mõtles, kellega rääkis, mida luges. See oli tavaline töölisnoore elu ühes väikeses ülikoolilinnas. Ainsa märkusena on meieni säilinud neist tundlikest aastatest kolleegide tähelepanek, et too maapoiss vahetas sageli särke. Mägi oli proletaarlane 13. eluaastast kuni 18. eluaastani, jätmata endast maha ühtegi olulist märki ja olles ajaloo jaoks neil aastail olematu, sest tema elus ei olnud lihtsalt piisavalt sarmi, et ajaloo tähelepanu äratada (kuid see ühendab vist kõiki proletaarlasi, kellele ajalugu vaikides selja keerab). Me teame vaid üht-teist tema töö kohta − ainus, mis defineerib ajaloo silmis proletaarlast.

      Kuna Mägi õemees töötas tislerina, asus ka tema tööle tislerina. Esmalt väiksemates puutöökodades, siis natuke suuremas, valmistades mööblikaunistusi. Biograafid on pidanud seda loogiliseks eelmänguks Mägi kujunemisel kunstnikuks, kuna samamoodi oli siin tegemist käelise tööga, mis nõudis täpsust ja ilumeelt. Jah, võib-olla oligi see loogiline, kuid kindlasti mitte piisav. Kunstnikuks ei saada ainult ilumeelega, vähemalt mitte heaks kunstnikuks. Mööblinikerdaja muutumine neoimpressionistiks eeldas midagi veel. Kusagilt pidi see töölisnooruk saama mingi impulsi veel, midagi, mis oleks kujundanud tema mõttelaadi piisavalt tugevalt, et ta oleks võinud seada endale pretensioonikamaid eesmärke kui pähklipuust voodivoluudi meisterdamine.

      Kui