Konrad Mägi. Eero Epner

modernistlik esiskulptor Jaan Koort, juugendautor Aleksander Uurits, kubist Jaan Vahtra, postimpressionist Villem Ormisson, ekspressionist Nikolai Triik ja veel kümned teised autorid, kuid mitte Konrad Mägi. Naasmine ei olnud tema natuuris.

      Ja ometi tundub Konrad Mägi meelelaadis olevat erakordselt palju seda, mida seostatakse lõunaeestlusega: ekspressiivsus, närvikava hüplikkus (nagu siinse maastiku künklikkus), ebakonventsionaalsed käitumismustrid. Tema käitumises on palju mitteratsionaalset ning ta on anarhistlike kalduvustega. Konrad Mägi oli lõunaeestilik loojatüüp, kuid ilma ennast selleks pidamata − ja lõpuks ei ole kindel, kas säärane tüüp üleüldse olemas on või on see üks kultuuriline fiktsioon.

      Tõsi, Lõuna-Eesti motiive on Mägi loomingus päris palju. Kui Mägi hiljem oma retkedelt Eestisse tagasi jõudis, maalis ta peamiselt Lõuna-Eestit, Tartu lähemat lõuna- ja läänepoolset ümbrust 30 kuni 100 kilomeetri kaugusel linnast. Kuigi ta ei naasnud oma lapsepõlveradadele, kujutab Mägi oma loomingus sageli lapsepõlveaegset keskkonda. Eestlane ei pea tema maale vaadates isegi arvama, kus see on maalitud: niivõrd selgelt on siin äratuntav Lõuna-Eesti maastik. Ta avaneb meile erinevate nurkade alt: kord panoraamse ja pidulikuna, siis müstilise ja ekspressiivsena, üle taeva veeremas suured dramaatilised pilved ning kirikutorni juurest laiema pintslitõmbega tõmmatud viirud taevasse kihutamas − terve 20. sajandi esimese poole Eesti maalikunst on täis Lõuna-Eestit ja vaid vähesed autorid olid ise samas piirkonnas sündinud. Lõuna-Eesti on maaliline, ta pakub mõnusaid huvitavaid vorme, mõnes mõttes on siinse maastiku maalimine isegi kergema vastupanu teed minek. Mägi motiivid ei olnud erandlikud, vaid üldlevinud.

      PÕHJA-EUROOPA

      “Ma olen põhjamaa poeg ja kõik, mis mus on, pole midagi muud kui osake kogu rahvast ja meie loodusest. Kus ma ka ei viibiks, jääb Põhi minu kodumaaks (laiemas mõttes). Mulle meeldib nukker karm, põhjamaa loodus, eredad päikesehelgid, mida on kohalikel kunstnikel palju näha.” Selline kiri saabub 1907. aastal ühte Helsingi kodusse. Ümbriku avab Anni Vesanto, 31-aastane mandlikujulise näoga väikest kasvu naine oma peatänaval asuvas tubakapoes. Ajad on kiired, jõuludeni on vaid mõned päevad ning see tähendab ka tubakapoodidele suurenenud käibeid ja tõtakamat aega. Tõsi, Vesanto juurde tuldi otsima midagi veel. Oli teada, et elegantse Vesanto käest, kes tellis oma rõivad ja parfüümid Pariisist, võib soetada kunstiteoseid, mille soodne hind tulenes autorite noorusest või tundmatusest. Mõne kunstnikuga oli Vesantol välja kujunenud midagi tänapäevase galeristi sarnast: poolisiklik suhe, kus autor otsis kinnitust oma ideedele ja talendile ning rahalist tuge rasketest aegadest ülesaamiseks.

      Kiri on kirjutatud kiirelt ning käekiri on närviline, mõnest sõnast on raske aru saada ja mõni jääbki tundmatuks, ent kuigi kiri on kirjutatud vene keeles, mida kirja autor valdab konarlikult, jõuab põhisõnum Vesantoni. Kirja saatja, 29-aastane Konrad Mägi, oli olnud tema perekonna allüürnik ning neil oli tekkinud sõbralik läbisaamine, millele aitas kaasa kunstniku kiindumine nii soome kunsti kui Annisse. Põhjamaad olid Mägi südames. “Pariisis on palju huvitavaid parke jne, kuid kogu see loodus ei meeldi mulle. Hea meelega jätaks selle maha ja sõidaks kuskile Põhja. Kui tore oleks olla kuskil maal (mõistagi Põhjas), maalida pilte, veidike põllutööd teha jne,” kirjutab ta Anni vennale, kellele andis joonistustunde.

      20. sajandi alguses oli kogu Euroopa Põhja-vaimustuses. Põhjamaad olid korraga metsik, salapärane, arhailine ja ligipääsematu Teine, mida tsiviliseerumistuhinas Euroopa ihaldas. Ja sinna tahtis ka Mägi. Ta elab Soomes, Ahvenamaal ja Norras ning kuigi ta Põhja-Euroopasse hiljem kunagi ei naase, nägi ta ennast põhjaeurooplasena. Nii kõnelevad tema varased kirjad, kus ta käsitleb ennast ka Pariisis ennekõike põhjaeurooplasena − mitte eestlase või idaeurooplasena.

      Hiljem süveneb aga Mägis tunne, et ta ei kuulu päriselt ka siia konteksti. Ta ei ole lõunaeestlane ega põhjaeurooplane, õigupoolest polegi ta midagi püsivat, vaid pigem hoopis keegi mustlase-laadne, kelles tõstab pead üha tugevam Lõuna-igatsus. Me võime lõputult küsida, kellena Mägi ennast nägi, kuid ükski paik ei anna meile vastust.

      KUNST

      “Esmakordselt kunstinäitust nägin Tallinnas, kui olin 17-18 aastane,” kirjutab Ants Laikmaa (sündinud 1866), ja lisab üllatunult: “Kust see näitus oli Tallinna eksinud, ei oska ma arvata, sest et tol ajal kunagi meie maal ei olnud midagi kuulda kunstinäitusist.” Jaan Koort (1883) olevat tema lese sõnul näinud nooruses kunsti ainult mõne raamatureproduktsioonina, muidu mitte iial. Kirjanik Artur Adson (1889) läks 17-aastaselt huviga oma elu esimesele kunstinäitusele, sest “Eesti kunstist polnud ma varem näinud muud kui mõningaid väheseid reproduktsioone” (ehk mustvalgeid postkaarte). Kirjanik Mait Metsanurk (1879) mäletab oma koolipõlvest, et neil puudusid igasugused joonistustunnid ja “värvide tarvitamisest polnud me kuulnudki. “Kunstist” olime näinud vaid pildikesi õpiraamatuis ja vahvat keisripilti koolitoa seinal.”

      Kunstiga mittekohtumine ei kehtinud muidugi kõigi kohta. Mitmetel baltisaksa mõisnikel olid silmatorkavad kunstikogud, mis olid täidetud marmorist skulptuuride, rasketes raamides maalide, haruldaste gravüüride, gobeläänide ja portselannõudega. Autorite seas ei olnud sugugi pelgalt baltisakslased ise, vaid ka itaallased, prantslased, venelased, sakslased ning haruldased ei olnud antiik- või renessanssautorite teoste koopiad. Kui 1918. aastal koostati (muide, Konrad Mägi juhtimisel) nimekirju mõisnike kunstikogudest, et neid sõjaaja rüüstamiste eest kaitse alla võtta, on ühes linnakorteris elanud mõisniku kogu nimekirjas tervelt 45 maali. Teisel mõisnikul leitakse korterist akvarell “Loss mere kaldal” ja 81 graafilist lehte peamiselt Itaalia vaadetega (kuid on ka Napoleoni ning inglise kuningapoja portreed). Kolmanda mõisast loetletakse kokku 834 graafilist lehte − ja nii edasi. Oli ka põhjust rüüstamisi karta. Kuigi pole täpseid andmeid, kui palju kunstiteoseid hävitati 1905. aasta mässu ajal, mil talupojad mõisatesse tungisid ja seal varasid lõhkusid, siis fotodelt on sageli näha, kuidas pildid (ja huvitaval kombel ka mööbel) sümboliseerisid sedavõrd tugevalt võimu, et piltide ründamine tähendas tegelikult aktsiooni võimu vastu. “Kunst” oli seega 19. sajandi lõpuni eliidi projekt, ta kuulus kõrgklassile ning ka vastupidi − kunsti omamise kaudu konstrueeriti omakorda eliiti. See, kellel olid pildid, kuulus eliiti, ja see, kes kuulus eliiti, omas pilte. Kunst oli kättesaamatu madalamatele sotsiaalsetele klassidele: nad ei omanud ega näinud akvarelle lossidega mere kaldal või graafilisi lehti Itaalia vaadetega. Konrad Mägil puudus igasugune võimalus kogeda pildi mõju. Kõik oma varased esteetilised kogemused sai ta mujalt, väljastpoolt kunsti ning ennekõike loodusest, sest kui paljudel tema kaasaegsetel oli vähemalt õnn näha pilte kooliõpikutest, siis Konrad Mägil puudus isegi see võimalus.

      UDERNA KOOL

      “Siin asus endine Uderna ministeeriumikool, kus õppis Konrad Mägi.” Hall kivitahvel on kinnitatud nelja musta raudkonksuga pleekinud puidust voodrilaudade külge. Tahvlil on veel nimesid. Kirjanik Friedebert Tuglas. Veel kaks kirjanikku. Üks näitleja. See tahvel on mõeldud mäletamise hõlbustamiseks ja turismi elavdamiseks, toomaks inimesi vaatama hoonet, mida enam ei ole. Maja, kus kunagi õppis Mägi, põles nimelt juba ammu maha. Praegune hoone on selle vundamendile rajatud, kooli pole siin enam ammu, kuid see ei takista hoonet müüval kinnisvaraportaalil maja reklaamimast kui kooli, kus kunagi õppis Konrad Mägi, kes olevat “Eestis ja mujal tuntud”.

      Mägi nimi on andnud sellele koolile palju. Kool paraku Mägile peaaegu mitte midagi. Ta õppis siin ühe aasta, õigupoolest vaid ühe talve ehk umbes oktoobrist aprillini. Kui teised õppisid toona algkoolis neli või isegi viis aastat, jõudes keskenduda lugemisele, aritmeetikale, loodusõpetusele, vene keelele ja nii edasi, siis me ei tea, mida Konrad Mägi nende talvekuude jooksul üldse jõudis õppida. Ilmselt lugema − ja kõik.

      Õigupoolest polegi Uderna koolist Mägiga seoses midagi olulist kirjutada. See oli lihtsalt üks ruum, kus Konrad Mägi ühe lühikese osa oma elust veetis − nagu veedetakse öö hotellitoas või päevad mänguväljaku ääres. Me võiks siit Uderna kooli varemetelt edasi liikuda, kui poleks ühte mõtlemapanevat kirjeldust Tuglaselt. Tema sõnul õpilased mitte ainult ei õppinud, vaid ka ööbisid koolimajas, kasutades selleks kokkulükatud pinke. Nägu pesti talviti kaevu juures, ja tihti veega, milles ujusid suured jäätükid.