Konrad Mägi. Eero Epner

kinni nende poolt, kuid summa oli vabrikandi jaoks tegelikult tühine. Üleüldse olevat need joonistuskursused, mida viis läbi kohalik Saksa Käsitööliste Selts, olnud “samm lähenemist esteetilisele kultuurile eesti ühiskonnas”, kuid seda kõike võib vaadata ka kohustusliku täiendkoolitusena. Bandelier ei teinud suunamist altruistlikult, lihtsalt niisama heast peast tööliste esteetiliseks kasvatamiseks. Ta tahtis, et töölised teeksid paremini tööd. Ta tahtis, et nad joonestaksid paremini, mõtleksid välja ilusamaid kaunistusi ja tõstaksid niimoodi toodangu kvaliteeti. Kursustel osalemine ei olnud vabatahtlik, see oli kohustuslik. Ja need ei toimunud tööajal, vaid hilisõhtuti kella 21st kuni 23ni ning pühapäeva hommikuti. Paremate tulemuste nimel õhutas Bandelier konkurentsi osavõtjate vahel ning jagas motivatsioonipaketina edukamatele preemiaid. Mägi suunamine joonistuskursustele ei kandnud endas eesmärki viia ta lähemale esteetikale. Selle eesmärgiks oli teha temast parem tööline.

      Teiseks oli Bandelieri tehasesse sisse kirjutatud ka poliitiline pinge, mis võrsus muidugi − nagu suurem osa toonastest poliitilistest pingetest − rahvuslikult pinnalt. Bandelierid olid jäänud sakslasteks (kuigi oma nime hääldasid nad peenutsevalt prantsuspäraselt), nende töölised olid aga eestlased. See oli kogu Tartus nii. Kuigi eestlasi oli linnaelanikest üle kahe kolmandiku (ja see number tõusis pidevalt), polevat Eesti kaupmehi eriti olnud, vaid mõni väike pagariäri või õllepood oli eestlaste pidada. Kohalikeks suurärimeesteks olid hoopis näiteks Popov, Kazarinov, Beznossov, Holsting või Frederking. Võimalik, et kusagilt sealt 1890ndate töölis-Tartust saab ka alguse või vähemalt õhutuse Mägi poliitiline aktiivsus. Temast ei kujune kunagi rahvuslast (elu lõpul ohkab ta ühel Itaaliast saadetud postkaardil: “Küll tahaks hää meelega mitte mingisuguse rahvuse liige olla”), tema protest on pigem etteheide mõttelaiskusele, vimm rumalate, labaste ja tuimade vastu. Töö juures ta aga seda välja ei näita. Ta on kuulekas tööline, kes viib tööd isegi koju kaasa, et see paremini tehtud saaks. Enamgi veel. Mägi toonane korterinaaber (hilisem kirjanik Mait Metsanurk) on meenutanud, kuidas Mägi ja tema õemees olid kutsunud Metsanurka kui head viiulimängijat oma tööandjale hommikul vara viiulit mängima, et “selle soosingut ära teenida”. Metsanurk tõesti seisiski vabrikandi akna all ja mängis mõned rahustava natuuriga viiulipalad, varahommikune päike peegeldumas viiulikeeltelt.

      JOONISTUSKURSUSED

      Raske on leida Eesti kunstiajaloost märkamatumat meest kui Rudolf von zur Mühlen. Teda võiks nimetada Eesti modernismi isaks, kuid kogu tema teadaolev elulugu on biograafiates kokku võetud viie lausega. Elegantne sihvakas mees, kes ühel vähestest säilinud fotodest poseerib koos kehasse tehtud pintsaku, vesti ja maitseka lipsuga, pärines legendaarsest von zur Mühlenite suguvõsast, kelle dünastia ajalugu ulatub Eestis rohkem kui 500 aasta taha. Von zur Mühlenid olid rannaröövlid või linnapead, kuid ennekõike olid nad väga edukad kaupmehed, kes suutsid luua Eestisse sedavõrd jõulise võrgustiku, et veel kümmekond aastat tagasi lendasid üle kogu maailma Eestisse sadakond suguvõsa järeltulijat, et mööda maad ringi sõita, varem suguvõsa omandis olnud mõisaid uudistada ning kunagisi hiilgeaegu meenutada. Maakohtu sekretäri tagasihoidlikku ametit pidanud Rudolfi isa omandis oli aga vaid väike ilmetu mõis Tartu lähedal ning oma nime suutis ta kinnitada suguvõsa glamuursesse ajalukku ainult sellega, et tõi kodukanti mitu kastitäit viinamäetigusid, kes − tõsi − edukalt paljunema hakkasid.

      1845. aasta aprillis sündis kusagil seal madalas ühekorruselises mõisa peahoones Rudolf, kes lahkus noorukina Eestist, et õppida kunsti Dresdenis, Münchenis ja viimaks Düsseldorfis. See oli hea kool, kuid see ei olnud moodne kool. Düsseldorfi akadeemia kaotas 19. sajandi turbulentses kunstielus kiiresti oma mõju ja mainet, ta oli vanamoodne oma akadeemilises vaimus, realistlikus stiilis ja religioosses inspiratsioonis. Kui Rudolf Eestisse naasis, jätkas ta Düsseldorfi vaimus. Ta tegi mõned mitte liiga silmatorkavad altarimaalid väikestesse maakirikutesse. Joonistas. Maalis mõned portreed. Mõned aastad tagasi leiti ühelt pööningult tolmuhunnikust tema maal, kus ta oli kujutanud steriilselt puhastes rahvarõivastes tütarlast, kes istub viljarõukude ees, sirp laisalt käes ja kiretu nägu silmitsemas vaatajat. (Kui ma seda maali oksjonisaalis vaatamas käisin, jäid kõige enam meelde detailselt väljamaalitud ornamendid rahvarõivastel, mitte neiu nägu.) Kuid von zur Mühlen ei suutnudki hoolimata siinses kunstielus jätkunud realismi-lembusest kunstnikuna läbi lüüa. Võib-olla puudus tal lihtsalt ambitsioon.