Montmartre'i jalamil. Britta Röstlund

klaasipeegeldusel. Mees pöördus ja mina vahtisin edasi seda tundmatut naist aknaklaasil.

      „Jah. Millest ma nüüd alustangi …”

      Mees asetas oma pruuni portfelli lauale, avas selle ja võttis välja mingi dokumendi.

      „Võib-olla ma palun teil ise lugeda, ja pärast võite küsida. Ma toon seni kohvi. Muide, kohvimasin on korrus allpool ja seda võite alati kasutada.”

      Ainult mõni minut tagasi olin istunud kohvikus ja muretsenud, et ei paljastaks vähimatki üksikasja, mis võiks reeta minu isiku. Nüüd aga pidin lugema midagi, mis oli vist töövõtuleping, ja minu tundmatu tööandja läks kohvi tooma. Ukse oli ta lahti jätnud, mille eest olin natuke tänulik. Võtsin välja telefoni. See ei olnud enam ohtlik, pigem pakkus turvatunnet, kuigi ma ei osanud arvata, kellele peaksin vajaduse korral helistama. Kontrollisin siiski, kas levi on olemas, ja asusin siis lugema kaheleheküljelist kokku klammerdatud dokumenti.

      Kuigi niinimetatud töövõtuleping oli korraliku sõnastusega ja põhjalik, ei leidnud ma oma küsimustele vastuseid. Tööaeg oli kindlaks määratud, küllalt napp, sellel võis olla ka mingi tagamõte. Niisiis võisin tulla hiljem kui teised selles majas, ja lahkuda enne, kui tavaline tööpäev lõpeb.

      Leping oli kolmeks nädalaks. Loomulikult ei olnud selles sõnagi lepingu lõpetamise kohta. Seevastu oli kirjeldatud tööülesannet. Palk pidi välja makstama pärast viimast tööpäeva. Honorar oli toodud paksus kirjas. Suur summa. See ei saanud olla mingi tavaline ajakirjanikutöö.

      Ma võiksin oma töö ära teha niisama hästi siin kui veidi eemal asuvas kohvikus. Ja ehk pääseksin ligi huvipakkuvale ainesele. Kahtlesin küll, kas mu silmad kunagi näevad lubatud summat, kuid otsustasin, et kui tõesti näevad, siis sõidan pojaga puhkama. Muidu peaks poiss terve suve linnas olema.

      Lasksin pilgul puhata Sacré-Cœuril, kui keegi lahtisele uksele koputas. Ma võpatasin.

      „Vabandust, et ehmatasin teid, aga te peate ju harjuma, et see on nüüd teie kontor. Ja kõik, kes siseneda soovivad, peavad koputama.”

      Mees seisis, kummaski käes plasttass kohviga. Imelik küll, kuid oli tore tunne teda jälle näha, ta oli ju siiski päris. Mitte lihtsalt nimi või allkiri, või varipilt. Mitte inimene, kellest räägitakse, vaid inimene, kellega on võimalik rääkida. Ta tundus mulle isegi reaalsem kui mina ise. Mul ei olnud aimugi, kes ma nüüd olen, isegi mitte pärast töövõtulepingu lugemist. Mees pani tassid lauale ja võttis välja pastaka.

      „No nagu te ehk aru saite, on teil palju tühja aega. Siin tööl just palju ei juhtu. Erilist vaimset pingutust see ka ei nõua, kuid nagu öeldud, on see stressivaba. Teil jääb palju aega muuks tegevuseks.”

      Mees osutas pruunile kastile laua all. Seda ei olnud ma märganudki. Ma hakkasin isegi kahtlema, kas kast üldse oli seal, kui me siia tulime.

      „Härra Bellivier rääkis, et te armastate lugeda, ja tõi sellepärast siia kastitäie raamatuid. Kas sobib?”

      Lepingule kirjutasin alla loetamatult. Ma ei olnud kohe selle pealegi tulnud, et sageli peab allkirja all olema selgelt välja kirjutatud nimi. Mees võttis lepingu vastu ja mina kommenteerisin veel kord kaunist vaadet, et tema tähelepanu allkirjalt kõrvale juhtida. Ma tahtsin nii väga seda seiklust jätkata.

      „Jääb siis nii. Kui me rohkem ei kohtu, siis soovin edu. Aga teil lähebki kindlasti hästi.”

      Noogutasin.

      „Võtke pärastlõuna vabaks ja alustage homme.”

      „Kui mul peaks tekkima küsimusi, näiteks kui juhtub midagi, arvuti ei tööta, kuhu ma siis pöördun, kas on keegi kontaktisik?”

      See oli esimene kord, kui mees segadusse sattus ja järje kaotas. Mu küsimus ei olnud sellest näidendist.

      „Mitte midagi ei juhtu, kõik funktsioneerib. Ja kui peaks juhtuma, siis on tähtis, et te ei võtaks ühendust mõne … kolmanda isikuga. Kui peaks mingi tõrge tekkima, siis olen kindel, et härra Bellivier näeb seda kohe ja võtab teiega isiklikult ühendust.”

      Läksime koos lifti juurde. Mida ma peaksin vastama, kui keegi Areva firmast tuleb ja küsib, mida ma seal kontoris teen? Ma ei esitanud seda küsimust valjusti, sest teadsin, mida mees vastaks. „Mitte keegi ei tule siia üles.” Ja ehk on see tõsi. Tuli lift ja me sisenesime.

      „Kas te teate, kes kunagi siin üleval elas? Kellel oli terve korrus nagu üksainus tohutu suur korter?”

      Raputasin pead ega julgenud pakkuda, et äkki härra Bellivier ise.

      „Enne Arevat oli kõrghoone omanik Framatome, enne neid oli siin aga autohiid Fiati peakorter. Ja see oli Fiati kontserni juhi Giovanni Agnelli korter.”

      See lugu sobis hästi liftisõiduks nii pikkuse kui vormi poolest ja võib-olla nii oligi see mõeldud.

      „Oleks hea, kui te ei võtaks siin majas ühendust kellegagi, kes siin töötab. Kuidas ma ütleksingi … et oleksite nii diskreetne kui võimalik. Aga küllap taipate isegi.”

      Taipasingi.

      MANCEBO ÄRKAB SELLE peale, et Fatima teda raputab. Kahekümne kaheksa aasta jooksul on Mancebo ainult kahel korral sisse maganud. Praegu on siis kolmas kord. Mancebo vahib äratuskella, 6.59, ta vannub korra, ja siis veel ühe korra.

      Fatima tõuseb üles, lükkab sussid jalga ja tatsab toas ringi, otsides tema pükse.

      „Kus sa, kulla mees, ometi riidest lahti võtsid?”

      Lõpuks leiab Mancebo oma püksid diivanilt, pöörab sääred ülespoole, et üles leida autovõtmed. Need ei ole kunagi varem kaotsi läinud, aga teisalt on see ju ka esimene kord, kus ta mängib eradetektiivi.

      „Ära nüüd pabista, kulla mees. Sul ei ole mingi sushi-restoran.”

      Mõne päeva eest oli Mancebo naisele seletanud, et Rungisis peavad just sushi-restorani omanikud kõige varem kohal olema. Peened kalad lähevad kõigepealt kaubaks. Eriti just rasvane tuunikala.

      Mancebo heidab paar korda pilgu üle tänava asuva korteri poole, aga seal on kõik aknad ikka veel pimedad. Amir möödub magamistoast ja vaatab tüdinud pilgul isa, kes toas ringi tatsub.

      Jõudnud oma valgesse kaubikusse, suskab Mancebo võtme süütelukku, kuid siis peatub. Kui ta nüüd Rungisi sõidab, siis ei jõua ta poodi enne kella kümmet avada, võib-olla isegi veel hiljem, kõik oleneb liiklusest. Ta ei tohi ometi oma uuele tööpostile juba esimesel päeval hiljaks jääda. Ta vaatab ennast peeglist, nagu tahaks meenutada, kuidas ta välja näeb, ja tõmbab käega üle habemetüüka. Ta peab kiiresti iseenesega aru. Tal on valida. Kas sõita Rungisi värske kauba järele ja avada pood seetõttu vähemalt tund aega hiljem kui normaalselt. Aga mida arvab siis temast proua Cat, kui ta juba esimesel tööpäeval endale niisuguse vabaduse võtab? Naine teab ju, mis kell pood avatakse. Kui ta Rungisi ei sõida, siis on see küll esimene kord, kui tal nädala keskel ei ole müügil värsket aed- ja puuvilja, küll aga alustab ta oma esimest tööpäeva õigel ajal. See, mis paneb ta lõpuks autost välja ronima, on mõte proua Cati rohelistele silmadele ja lootus sellest rääkida oma perekonnale, kui ta on oma ülesande lõpule viinud.

      Nagu tavaliselt, teeb ta poeukse lukust lahti. Nagu tavaliselt, tõmbab ta võre üles. Nagu tavaliselt, viib ta välja aed- ja puuvilja, ja nagu tavaliselt, ütleb ta tere proua Brunette’ile, kes möödub oma halvasti pügatud valge puudli seltsis. Kuid tegelikult ei tee Mancebo mitte midagi nagu tavaliselt. Ta ei tee ühtki asja niisama energiliselt, niisama tõhusalt, sellesama tunde ja mõttega nagu tavaliselt. Sest nüüd ei ole enam mitte midagi nii nagu tavaliselt. Kogu tema tähelepanu on suunatud nüüd vastasmajale.

      Linn tukub alles. Vihma lõhn viib Mancebo mõtted tagasi möödunud ööle ja ta naeratab omaette. Mis iganes tulevik toob, siis see, mis juhtus, on juba juhtunud. Ta kohtus naisega, kelle nimi on proua Cat ja kes palus ta oma eradetektiiviks, et ta jälitaks tema seaduslikku meest. Mitte keegi ei saa Mancebolt seda ära võtta. Isegi kui ta juba esimesel päeval oma uuelt töökohalt lahti lastaks, või isegi kui ühtki soniga kirjanikku välja ei ilmu, on Mancebol, mida