Montmartre'i jalamil. Britta Röstlund

tema on see, kes peab midagi ette võtma. Mancebo haarab leiva kätte ja läheb ilmetu näoga kindlameelselt trepi poole, mida ta oli lootnud sel päeval enam mitte näha. Poolel teel alla märkab ta, et on unustanud oma musta mütsi. Talle ei tuleks iial mõttesse minna võõra inimese ette katmata peaga, niisiis pöördub ta tagasi üles ja kuuleb, et seal käib elav vestlus. Korteris jagub vaikust harva pikemaks ajaks. Adèle heidab Mancebole kiire pilgu, kuid teised ei märkagi teda.

      Mancebo paneb kassa kohal oleva lambi põlema ja vaatab kissitades ukse poole, aga näha pole kedagi, ja ta hakkab juba kahtlema, kas keegi ikka tõesti seekord tema poe uksele koputas. Ta trummeldab sõrmedega mõne hetke uksepiidal, et võtta paar sekundit otsustamiseks. Siis lõpetab ta trummeldamise ja kuulatab, kas kostab mõni ebatavaline heli. Kõik on vaikne, kuulda on vaid tasast vihmapladinat. Mancebo haigutab ja kustutab lambi. Nüüd on ta oodanud küllalt kaua ja tal on peaaegu meelest läinud, mida ta siin poes üldse teeb. Niipea kui ta selja pöörab, kostab uus koputus, nüüd juba tugevam, nagu kasutaks too isik mingit löögiriista. Mida põrgut, mõtleb Mancebo ja paneb lambi taas põlema, ja suundub siis otsustavalt, kuid siiski ettevaatlikult ukse poole, mõeldes Tariqi juttudele kõigist selle linna lollpeadest. Vihm võtab hoogu, nagu ka tema sammud. Nüüd näeb ta, et seal seisab seesama naine, kes mõni minut tagasi oliive ostis. Naise naeratus annab mõista, et kuigi ta saab aru olukorra piinlikkusest, pole tal valikut.

      Kui Mancebo ukse avab, langeb ta sõrmedele vihmapiisku. Ta hoiab kindluse mõttes võret siiski all ja vaatab naist, kes seisab, seljas pikk must mantel ja jalas mustad madalad kingad. Juuksed, mis on nüüd vihmast märjad, paistavad peaaegu musta värvi ja moodustavad suure kontrasti naise kahvatu näoga. Naine hoiab oliivipurki üleval, nagu peaks ainuüksi see vaatepilt sundima Mancebot võret kergitama. Vihma sajab nüüd poodi sisse ja Mancebo ei taha muud, kui et see imelik kohtumine oleks olemata.

      „Mida proua nüüd soovib? Kas ma saan kuidagi aidata?”

      Mancebo imestab isegi, kui kannatlik ta on. Naine noogutab hüsteeriliselt.

      „Saate küll, härra …”

      Ta peatub, nagu ootaks, et Mancebo täidab pausi oma nimega, aga selleks puudub tollel vähimgi soov.

      „Saate aidata küll, härra, aga siis peate mind sisse laskma.”

      „Pood on suletud, proua. Kas selle asjaga homseni ei võiks oodata?”

      Naine raputab pead.

      „Ei või.”

      Naise hääles kõlab meeleheide. Mancebo vaatab ühele ja teisele poole, et näha, kas naisel on keegi kaasas, kuid näeb ainult üksikuid inimesi, kes vihmast üllatatuna pooljoostes mööduvad. Naine hoiab oliivipurki kramplikult käes ja Mancebo mõistab, et teist korda koputades kasutas ta just seda. Naine vaatab Mancebole ainiti otsa.

      „Ausõna, härra, ma ei jää kauaks.”

      Lõpuks tõstab Mancebo võre üles ja naine poeb kiiresti ja graatsiliselt sisse, ise märg nagu kass. Ta lükkab kapuutsi peast ja raputab juukseid. Ja naeratab, seekord meeldivalt, ja vaatab poekeses ringi. Paistab, et nüüd, poes olles, on ta unustanud oma pakilise asjaõienduse.

      Mancebo hakkab õhus tundma mingit põnevust. Varem ei ole niisugust asja kunagi ette tulnud. See erineb nii väga tema üksluisest elust, ja võib-olla saab sellest lugu, millest edaspidi teistele rääkida. Tavaliselt on see alati Tariq, kes igasugu lõbusaid ja põnevaid jutte räägib. Enamiku neist on ta muidugi internetist lugenud, aga siiski. Et õigustada oma vaikimist, ütleb Mancebo ikka, et kui kellelgi on kingsepatöökoda, siis on aega igasuguseid asju lugeda, aga kui sul on toidukauplus, siis on lood teisiti.

      Niipea kui naine poodi sisse sai, jäi vihm järele. Nagu oleksid ilmahaldjad tahtnud teda aidata. Selle kerge põnevuse tõttu, mida Mancebo oli hakanud tundma, ei viska ta naist kohe välja, vaid uurib teda, kuigi eemalt. Naine turtsatab ja asetab juba makstud oliivipurgi letile.

      „Et te ei arvaks, et ma selle varastasin.”

      Paistab, nagu tahaks naine aega võita, nagu ei tahaks ta uuesti tänavale minna. Aga kui väljas on midagi, mis talle hirmu nahka ajab, miks ta siis just siit kaitset otsib, mõtleb Mancebo. Läheduses on ju küllalt baare ja restorane, isegi McDonald’s on lahti. Mancebo pood on kinni, pealegi ei võinud naine ju üldse olla kindel, kas ta kuuleb koputust ja tuleb alla avama. Naine tõmbab oma pikkade valgete sõrmedega üle konservipurkide, justkui kontrolliks, kas neilt on tolm pühitud.

      „Mis ma nüüd proua heaks teha saaksin?”

      Naine näib veidi pettunud, nagu tuleks küsimus liiga vara. Nagu tahtnuks ta midagi korda ajada või teha, enne kui see küsimus esitatakse.

      „Öelge mulle Cat,” sosistab ta ja sirutab käe.

      Mancebo surub automaatselt naise kätt ja mõtleb, mida too õige ütles.

      „Proua Cat?”

      „Lihtsalt Cat sobib samuti.”

      „Nagu kass?”

      Naine noogutab. Mancebo noogutab samuti ja tunneb, et lugu läheb iga hetkega üha paremaks. Ta on juba unustanud koogid ja tee ülemisel korrusel.

      „Millega ma saan teid aidata … proua Cat?”

      Naine näib korraga ebakindel.

      „Kuidas ma saan teid aidata?” kordab Mancebo.

      „Teie olete ainus, kes mind aidata saab, härra …”

      „Mancebo.”

      „Kas me saame siin segamatult tääkida?”

      Mancebo noogutab ja ajab selja sirgu. Talle meeldib ennast tähtsana tunda. Mitte kunagi varem ei ole ta olnud ainus, kes saab kellelegi abiks olla. Paar korda on ta ehk olnud see, kes on päästnud peo, kui kõik teised toidupoed on olnud juba suletud, või siis see, kes on saanud abistada poolelioleva koogitaigna või spontaanse pikniku puhul. Kuid mitte keegi ei ole talle varem öelnud, et tema ongi ainus, kes saab aidata. Proua Cat heidab kiire pilgu välja kõnniteele.

      „Ma palun teilt teenet. Õigemini öeldes pakun ma teile tööd.”

      „Töö on mul olemas.”

      „Just sellepärast, et teil on töö olemas, pakungi teile teist tööd.”

      Mancebo vaatab naist skeptiliselt.

      „Mitte keegi ei saaks seda tööd teha paremini kui teie, härra Mancebo.”

      Vihma hakkab jälle sadama ja paar teismelist kiirustavad käsikäes üle tänava. Nende naer paneb proua Cati võpatama.

      „Ma tahan, et te luuraksite minu mehe järele.”

      Esimest korda selle vestluse ajal tuleb Mancebole mõte, et see kõik võib olla lihtsalt nali. Ent kui ta proua Catile silma vaatab, mõistab ta, et naine ei tee nalja. Ta on nii tõsine kui üldse võimalik.

      „Et ma luuraksin mingi mehe järele? Miks ometi? Ja heldene aeg, miks just mina? Mul ei ole aega päevad läbi mingi tundmatu inimese järel joosta. Kas te ei mõista, mida kõike ma pean tegema? Ma pean tõusma hommikul kell viis ja sõitma kauba järele ja voodisse jõuan alles keskööl.”

      „Just nimelt,” vastab naine. „Te olete kõigile oma küsimustele ise vastanud. Kas näete seda maja seal?”

      Naine osutab oma pika ja ikka veel märja sõrmega otse teisel pool tänavat asuva maja poole. Mancebo vaatab hoonet, mille alumisel korrusel asub Tariqi kingsepatöökoda. Hoone on täpipealt samasugune nagu see, milles nad praegu viibivad. Mis tähendab, et alumisel korrusel on äri ja selle kohal kaks korrust, kummalgi üks korter. Ainus erinevus on, et vastasmaja seisab eraldi ja et selle ühel külgseinal on tuletõrjeredel.

      „Mina ja mu mees elame kõige ülemisel korrusel. Alumine korter on tühi. Ja juba mõni aeg tagasi hakkasin ma kahtlustama, et mees petab mind. Ma olen sageli ära ja reisin palju, ma olen stjuardess, mees aga on kirjanik ja töötab kodus. Õigemini varem töötas ta kodus, aga nüüd on ta muutnud oma harjumusi. Ta ei kirjutagi enam eriti … ja mu sõbranna on näinud teda päevasel ajal väljas.”

      „Aga