Montmartre'i jalamil. Britta Röstlund

oma pisikest musta mütsi, mida ta kannab aasta ringi. Talle tundub, et on ilma mütsita alasti. Nii tunneb ennast ka Adèle ilma loorita.

      Mancebole meenub õhtusöök, kui nad arutasid tema mütsi ja Adèle’i loori sarnasusi. Nende peakatetest on saanud osake neist endist.

      Fatima ei arva, et Mancebo mütsil või Adèle’i looril oleks mingi ülesanne täita. Ta ise ei kannaks iialgi loori, see ainult segaks tema igapäevategemisi. Kui Fatima on Adèle’i peale pahane, et too ei aita teha majapidamistöid, siis salvab ta, et loor on nendele, kes istuvad ja kuulavad päev läbi raadiot. Peale raamatulugemise Adèle ju midagi muud ei teegi. Ta lihtsalt ei saagi muud teha, sest tal on seljas kaasasündinud vigastus, väidab ta. Fatima arvab, et just see seljavigastus ei lase Tariqil ja Adèle’il lapsi saada. Mitte vigastus kui selline, aga nad ei saa võtta õiget „lapseasendit”, nagu Fatima seda nimetab.

      Mancebo veeretab puu- ja aedviljaletid sisse. Tariqil läheb kingsepatöökoja sulgemine kiiremini kui Mancebol poe kinnipanek. Nõol on tegelikult vaja ainult uks lukku keerata. Mõnikord paneb ta töökoja kinni juba mõni tund pärast pastis’i Le Soleil’s ja veedab ülejäänud päeva töökoja taga asuvas kontoris. Aga töökojast ei lahku ta siiski mitte kunagi enne, kui on söögiaeg. „Mida ma seal naiste seas teen?” küsib ta ikka. Aga mida ta teeb kontoris neil kordadel, kui ta töökoja varakult kinni paneb, seda Mancebo ei tea, Tariq ise ütleb, et tal on palju raamatupidamisvärki. Aga mõnikord loeb ta lihtsalt lehte või suitsetab. Seda näeb Mancebo oma poest.

      Siseneb üks keskealine daam ja Mancebo tervitab teda viisakalt. Ta tunneb naist. Too käib õhtuti sageli midagi väikest ostmas. Arvatavasti teeb ta oma suured ostud mujal ja tuleb Mancebo poodi ainult siis, kui on midagi unustanud. Seekord ostab ta soolaküpsiseid ja pudeli Coca-Colat. Ta maksab, Mancebo soovib talle toredat õhtut ja saadab ta ukseni. Naine väljub samal hetkel, kui siseneb Tariq, patsutab oma nõbu õlale, teeb trepikojaukse lahti ja läheb trepist üles. Toidulõhn voolab poekese pärani suust sisse.

      Oli täiesti tavaline päev. See algas nagu kõik teised, möödus nagu kõik teised ja Mancebo usub, täiesti põhjendatult, et see ka lõpeb nagu kõik teised päevad. Aga tegelikult ei usu ta midagi. Alles siis, kui päev keerab ebatavaliseks, muutub kogu sellele eelnenud aeg tavaliseks. Praegu ei mõtle Mancebo mitte millelegi muule kui toidule.

      Ja ehk ongi nii, nagu ütleb Fatima, et mida kaugemale päev edeneb, seda rohkem võtab Mancebo reptiiliaju võimust. Hommikul on vaja, et mees oleks erk ja heas vormis, kui ta sõidab Rungisi ja peab välja rehkendama, kui palju mingit kaupa osta, ja päeva jooksul peab ta kohtuma igasuguste inimestega ja neid teenindama. Aga mida kaugemale õhtusse, seda passiivsemaks mees muutub.

      Tempo aeglustumine algab pastis’iga Le Soleil’s. Kui päev hakkab lõpule jõudma, ei suuda mees mõelda muust kui söögist ja oma sigaretist.

      Võre vajub raginal alla ja Mancebo paneb selle korralikult lukku, enne kui tule kustutab ja trepist üles läheb.

      „Ahoi!” hüüab ta trepil, nagu hoiatades oma saabumise eest.

      Fatima keerutab jõuliste liigutustega oranžikat pajarooga ja Tariq süütab selle päeva kuueteistkümnenda sigareti, ise kurtes, et päeva jooksul pole olnud aega suitsetada.

      „Kas kuuled!” karjub Fatima. „Tariqil ei olnud aega isegi suitsetada!”

      Ta naerab ja maitseb rooga.

      „Tere, sa igavene laiskvorst!” tervitab Mancebo Tariqi, kui ta üles jõuab, raputab natuke jõhkralt poeg Amiri pead ja suudleb seejärel Fatimat põsele. Kõigis kolmes tervituses on palju armastust.

      Toas on talumatult palav. Adèle paistab kõige vähem kannatavat, kuigi loor katab nii ta juuksed kui osa näost. Toit kantakse kiiresti madalale lauale, nad istuvad mattidel, kõik peale Fatima, kes ikka veel ringi askeldab. Tariq näitab käega, nagu kamandaks koera „kohale”, et Fatima istet võtaks. Fatima istub otsekohe, otsekui olekski märguannet oodanud. Kõik asuvad isukalt sööma. Tariq kustutab sigareti ja Adèle laseb looril näo eest langeda.

      „Siin võid ju lausa surra passiivse suitsetamise kätte,” ütleb Mancebo ja röhatab, peamiselt selleks, et mahendada Fatima meelt.

      Kõik kiidavad Fatima kokakunsti nagu ikka, peale Adèle’i, kes on seekord ebatavaliselt vaikne. Tariqi paistab see häirivat.

      Äkki Adèle võpatab, nagu oleks miski teda ehmatanud, ja ta vaatab laua ääres ringi.

      „Kas kuulete?”

      Fatima raputab pead, nii et lõualott võbiseb, ja noolib nimetissõrmega salatikastme kausi puhtaks. Amiri mobiil heliseb ja Fatima näitab laia liigutusega, et poiss peab lauast lahkuma, kui kavatseb sellega rääkida.

      „Pole midagi, kallis, see oligi ainult mobiil, mida sa kuulsid,” püüab Tariq oma naist rahustada.

      „Ei, see oli enne telefoni. Keegi oleks nagu koputanud… kopsinud.”

      Ta jõuab vaevalt lause lõpetada, kui kõik kuulevad seda.

      Muidugi on keegi all ja koputab võre vahelt poeuksele. Tariq tõuseb, kasutab juhust ja süütab uue sigareti, vaatab aknast välja. On hakanud tibutama ja bulvar on päris tühi.

      „Ma ei näe mitte midagi, aga seal all on vist tõesti keegi.”

      Jälle koputatakse ja sõnagi lausumata paneb Mancebo oma musta mütsi pähe ja kiirustab alla. Tegelikult ei mõtle ta üldse sellele, kes see võib olla, ta ei hakka isegi mõistatama. Ta on liiga väsinud, et mõelda. Ta läheb alla peamiselt selleks, et saaks pärast rahulikult edasi süüa, ühe suitsu teha ja siis magama heita.

      Poe ees seisab keegi naine. Kui Mancebo on ukse lahti keeranud ja võre üles tõstnud, tormab naine sisse. Mancebo jõuab mõelda ainult, et kui ta üles tagasi läheb, on leib otsas. Samal ajal teab ta, et tema toimetulek sõltub ainult jumalast ja tema isiklikust panusest selles poekeses, mis tähendab ühtlasi paindlikke lahtiolekuaegu. Muidu hakkavad kunded tegema oma oste Monoprixis või läheduses asuvas Franprixis. Nii mõnigi tema kaup müüakse seal maha poole hinnaga. See kõik aga ei muuda tõsiasja, et leib on otsas, kui ta üles tagasi jõuab. Naine vahib ringi, nagu imestades, et on sattunud toidupoodi. Ta naeratab. Mancebo ei vasta naeratusega. Naine naeratab uuesti ja nüüd teeb seda ka Mancebo.

      „Millega saan aidata, proua?”

      Naine vaatab jälle ümberringi, nagu ei saaks ta õieti aru, kuhu ta on sattunud. Nagu oleks keegi teda siia toonud, side silme ees. Siis naeratab naine taas, kuid Mancebo ei tee seda märkama. Teda hakkab asi tüütama ja mõtted lähevad hoopis sellele, et ta jääb ilma nii teest kui ka magusatest kookidest.

      Äkitselt hakkab naine kauba vastu huvi üles näitama, nagu mõistaks ta alles nüüd, et Mancebol ei ole kannatust igavesti oodata. Ta tuhiseb ringi, paremat sõna Mancebo naise liikumisele oma poes ei leia. Mancebo sügab mütsi all pead ja haigutab. Siis jääb naine seisma, seekord ta ei naerata, vaid vaatab tõsisel pilgul Mancebole otsa, võtab riiulilt oliivipurgi ja läheb kassa poole. Ta asetab purgi letile viisil, mis ütleb, et ta tahab näidata, mis ta sellest poest leidis, ja nagu peaks Mancebo üllatunult hüüdma: „Ma ei teadnudki, et mu poes niisugust kaupa leidub!” Kui Mancebo seda ei tee, tõstab naine purgi veidi kõrgemale ja põrutab selle uuesti letile.

      „Kas veel midagi?” küsib nüüd väsinud ja vihane Mancebo.

      Ta ei saa tegelikult aru, mida naine päriselt tahab. Too võtab purgi juba kolmandat korda kätte ja paneb selle letile, nagu peaks Mancebo midagi mõistma, samal ajal kui naine saladuslikult pead raputab, pilk suunatud tänavale. Naine maksab, tänab ja lahkub, ühes käes oliivipurk otsekui teatepulk. Mancebo suleb taas poe ja raputab pead.

      „All oli üks tõeline pirts,” puhib ta, kui sel õhtul juba teab mitmendat korda trepist üles jõuab.

      „Kas ma pole rääkinud,” ütleb Tariq. „Peaks kõik pariislased puuri panema ja laskma välja ainult need, kes on terved, siis ei oleks Pariis enam miljonilinn.”

      Fatima naerab ja näitab hellusega, kuigi omal viisil, et ta on mehele natuke leiba alles hoidnud. Mancebo haukab sooja pitaleiba,