Montmartre'i jalamil. Britta Röstlund

arvuti välja. See võiks reeta, kes ma olen. Kui ta saab teada ja paneb pahaks, et ma ei ole õige naine, on parem, kui ta ei saa teada, kes ma tegelikult olen. Mees vaatas ringi, nagu uurides, kas meid peetakse silmas. Siis istus ta minu vastu tugitooli ja kohendas veidi püksipõlvi, mina aga kasutasin juhust ja suskasin telefoni kotti. Järjekordne katse olla nii tuvastamatu kui võimalik.

      Äkitselt tõusis mees püsti ja küsis, kas ma soovin midagi. Raputasin pead, kartes häält teha. Võib-olla olime kunagi telefonitsi rääkinud? Mees läks kassa juurde. Roheline tugitool, milles istusin, kasvas justkui suuremaks, kui mees lauast lahkus. Muidu oli tool olnud nii turvaline ja mõnus, kuid nüüd tundus mulle liiga avar.

      Mees kallas kohvi sisse suhkrut ja liigutas seda väikese puupulgaga. Mina vaikisin üha. Püüdsin leida head lahendust, kuidas olukorrast välja tulla. Kuid uudishimu, kes mees on ja kes võis härra Bellivier’d oodata, sai võitu. Võib-olla arvab ta, et olen eskorttüdruk? Need asjad vist nii käivadki? Et määratakse kohting mõnes avalikus kohas ja seejärel minnakse mõnda peenesse hotelli?

      „Kas ootasite kaua?”

      Iga küsimus sobis sellesse mudelisse. See võis olla viisakusfraas, aga ka nipiga küsimus. Võib-olla jäi mees tund aega hiljaks või jõudis tund aega varem.

      „Tahtsin tulla õigel ajal,” vastasin ma ja tundsin, et hääl on tagasi.

      Paistis, nagu tahaks mees naeratada, kuid hoidis end tagasi ja ta ilme jäi neutraalseks.

      „Mind saatis niisiis härra Bellivier. Kahjuks ei saanud ta ise tulla, aga kindlasti kohtute temaga kunagi.”

      Seega ei ole mees minu vastas härra Bellivier. Aga sellest teabest polnud palju abi. Ta võis olla ükskõik kes, see aga tähendas, et mina olin ikka määratlematu.

      „Mul on hea meel, et te tahtsite aidata, ja loodan, et jääte rahule.”

      „„Et te tahtsite aidata.”” Minult oodati teenet. Pähe tuli taas eskordiliin.

      „Väsinud?”

      Raputasin pead ja naeratasin.

      „Ma arvan, et ma praegu rohkem ei räägigi, vaid läheme ja vaatame kohapeal, siis saan seletada täpsemalt. Ja teie saate ennast sisse seada.”

      Mees hoidis viisakalt ust lahti ja me astusime välja leitsaku kätte. Oli tunne, nagu astuks palava seina sisse. Olin valinud töötegemiseks just selle Pariisi ärikeskuse kohviku, kuna seal on väga tõhus konditsioneer. Kui seal tööd tegin, tekkis isegi tunne, et ma olen sattunud reaalsusesse, ja see pani mind end tundma normaalsena.

      Kõõritasin mehe poole, kui me eskalaatoriga alla vestibüüli sõitsime, ja pidasin endamisi aru, kuidas kõige lihtsamal moel sellest loost kaduda. Võinuksin teeselda, et sain SMS-i sellelt, keda ma tegelikult olin oodanud, ja vabandada: see kõik on lihtsalt arusaamatus. Võinuksin ehk teeselda, et mind tabas haigushoog …

      „Sinna ei ole pikk maa,” ütles mees ja naeratas.

      Äkki seisime Areva ees, mis asub ärikeskuse kõige kõrgemas pilvelõhkujas. Eskordimõtte võisin unustada. Areva on üks Prantsusmaa juhtivaid energiaettevõtteid ja see siin on tema peakorter. Viimastel nädalatel oli see pärast kahtlaseid tehinguid maailmaturul tähelepanu keskmesse tõusnud. Mul oli nende nimi sageli ette tulnud, kui töötasin HSBC Aafrika-äridega.

      Ka härra Bellivier töötabki siin? Kas nüüd pääsen ligi saladokumentidele? Kas sattusin kasulikule tehingule? Mind hakkas siiralt huvitama, mis firma see tegelikult on, ja seepärast võtsin hoogu mõnevõrra maha. Uudishimu kasvas. Mees läks pendeluksest sisse tohutu vastuvõtuleti juurde ja vahetas administraatoriga paar sõna. Veidi kiiremini, kui olin oodanud, oli ta minu juures tagasi ja ulatas läbipääsukaardi.

      „Ärge seda ära kaotage.”

      Keerasin kaarti tasahilju, et vaadata, kes ma olen. Kartsin leida oma päris nime. Aga sinisel kaardil polnud nime, oli vaid ametinimetus „müügijuht”. Mees uuris mu näoilmet ja lausus seejärel oma seni kõige raskemini tõlgendatavad sõnad:

      „Mehel on naljasoont.”

      Ma sain aru, et jutt käib härra Bellivier’st. Mis tähendas, et ma ei ole müügijuht. Minu mõte, et mul õnnestub dokumentidega tutvuda, sai kinnitust.

      Ka mehel endal oli kaart ja ma püüdsin piiluda, mis sellel kirjas on, aga see ei õnnestunud. Ta libistas oma kaardi üle kaardilugeja, kostis piiksatus ja juba oligi ta teisel pool. Pidin tegema sama. Olin jätnud kasutamata võimaluse taganeda sellest loost loomulikul viisil, või siis nii loomulikul viisil, kui sellises olukorras olnuks võimalik.

      Jäime lifti ootama. Paar inimest olid juba järjekorras, mis tähendas, et ma ei pea üksi selle mehega lifti minema. Just seal ja siis, lifti ees, tuli mulle tööisu tagasi. Seda tunnet ei olnud mul ammu olnud.

      Läksime lifti ja ühes meiega veel mõned ülikondades mehed ja üks punases kostüümis naine. Tema kaunid jalad paistsid erepunase riietuse taustal sürrealistlikud. Minu ehmatuseks vajutas mees kõige kõrgema korruse nuppu. Kuid tegelikult tugevdas see ainult saladokumentide teooriat. Võib arvata, et neid hoitaksegi suhteliselt eraldatud kohas. Ülikondades mehed soovisid meile head päeva ja astusid välja. Sõitsime edasi. Ka kaunilt vormitud sääred läksid maha. Hoidsin oma kaarti kõvasti pihus.

      Esimest korda olime kinnises ruumis ainult meie kahekesi, ja mulle tundus, et mees on närvis. Võib-olla oli ka tema sunnitud mängima kedagi, kes ta ei ole. Ehk võiksime midagi koos mängida. Liftisõit tundus pikk. Aga ükskord jääb iga lift seisma, nii ka see. Uksed avanesid. Mees tegi teatraalse viipe, et väljuksin esimesena. Oli vaikne. Mitte ühtki inimest polnud näha.

      Ühel uksel oli varuväljapääsusilt. Lifti lähedal. Aga mida ma siis teen, kui see uks on lukus, mõtlesin ma. Mind haaras paanika ja ma jooksin varuväljapääsu juurde ja rebisin linki. Uks avanes ja kuulsin jutuvada. Pöördusin. Mees ei olnud teinud vähimatki katset mind takistada. Ta seisis ikka veel liftis ja vaatas mulle ehmunud pilgul järele. Hingasin raskelt ja vaatasin maha, tegin paar sammu trepil ja nägin vilksamisi ülikonnas meesterahvast, kes kiirustas minust mööda, käes tass kohvi.

      Läksin tagasi üles. Minust allpool oli mitusada inimest. Uks viis otse nende juurde. Treppi kasutasid kindlasti ainult stressis teenindajad, kes ei jõudnud lifti ära oodata. Pääsesin lihtsasti nendeni, nagu nemad ka minuni. Kui jälle üleval olin, pöördusin mehe poole.

      „Vabandust. Vahel tuleb ette. Mul on klaustrofoobia. See liftisõit oli katsumus. Andke andeks.”

      „Pole viga. Te oleksite võinud mulle öelda. Nagu te näete, on majas ka trepp.”

      Järgnesin mehele. Koridoris oli mitu aknaga ust, mille ribakardinate vahelt vilksatasid suured konverentsiruumid.

      „Siin see ongi,” ütles mees ja näitas käega.

      Jäin seisma. Mees võttis välja kaks ühtmoodi võtit ja keeras ühega ukse lahti. Seekord ta ei viibanud, et astuksin ees sisse, vaid sisenes otsustavalt ise. Jäin ukseavasse seisma. See oli suur konverentsiruum, keskel klassikaline ümmargune laud. Akna juures oli madal kirjutuslaud ja sellel arvuti. Nurgas seisis vana kulunud pöördtool. Vähene mööbel rääkis hüljatusest, nagu oleks see moodsama disaini nimel maha jäetud. Isegi arvuti oli vana.

      Mees vaatas aknast välja.

      „Ruum on spartalik, kuid puhas. Koristaja käib iga päev. Kuigi siin töötate ainult teie, on ometi vaja paberikorvi tühjendada ja aeg-ajalt põrandalt tolmu imeda,” lausus mees.

      Kas peaksin nüüd oma seikluse lõpetama? Ma ei öelnud midagi. Mees võttis võtmerõngast ühe võtme ja tuli minu juurde, et see mulle ulatada. Ma võtsin võtme, ja mees paistis ühtäkki kergendust tundvat. Nagu oleksin ma osa tema koormast enda kanda võtnud.

      „Noh, nüüd võin ma siis seletada.”

      Ta ajas käed laiali.

      „Jaa, vaate üle ei pea te kurtma.”

      Isegi ukse kõrvalt, kus seisin, oli näha terve Pariis.

      „Siit