Montmartre'i jalamil. Britta Röstlund

Mancebo teeb käega liigutuse, et oodaku naine veidi, siis kaob ta korraks ja on kohe tagasi kahe taburetiga. Naine võtab istet ja nööbib vihmamantli lahti. Mancebo näeb selles märki usaldusest enda vastu ja tunneb ennast meelitatult. Tõsi on see, et ta ajab ennast päris puhevile nagu uhkust täis kukk, enne kui taburetil istet võtab.

      Proua Cati juuksed hakkavad juba kuivama ja Mancebo oletab, et päris kuivana võivad need olla šokolaadipruunid. Mancebol ei ole oma lahkest liigutusest hoolimata mingit kavatsust tööpakkumist vastu võtta, küll aga tahab ta sellest põnevast loost rohkem kuulda saada. Iga päev jõuab ta kõrvu kuulujutte ümbruskonna rahva kohta, kuid midagi niisugust ei ole ta veel kuulnud.

      „Kas teil siis muid tõendeid mehe truudusetuse kohta ei ole kui see, et ta päeval mõnikord väljas käib?”

      „On ikka. Ta on stressis.”

      Proua Cat jääb vait, nagu püüdes leida veel midagi, mis viimasel ajal teisiti on.

      „Ja ta toob koju raamatuid.”

      „Mis siis sellest? Te ju ütlesite, et ta on kirjanik, raamatutes ei ole siis ju midagi imelikku?”

      „Aga … aga ta on krimikirjanik ja talle meeldivadki ainult krimkad. Aga koju toob ta igasuguseid raamatuid. Ükskord leidsin raamatu selle kohta, kuidas viljapuid lõigata.”

      „Mis siis sellest?”

      Proua Cat vaatab Mancebole otsa.

      „Me elame ju korteris.”

      Mancebol on piinlik. Ta ei tunne ennast just vaheda mõistusega detektiivina, kuid see, et mees enam ei kirjuta, ei pea tingimata olema truudusetuse märk. On ju olemas ilming nimega kirjutuskramp, mõtleb Mancebo. Ja et süüdistada kedagi truudusetuses, peab olema kindlamaid tõendeid kui see, et teda on nähtud päeviti väljas liikumas.

      „Aga kuidas ma teie mehe ära tunnen?” küsib Mancebo, et pärast oma eelmist lolli küsimust siiski oma mõtlemisvõimet ilmutada.

      Proua Mancebo vaatab Mancebole küsiva pilguga otsa.

      „Vastasmajas elamegi ju ainult meie, ja tavaliselt on tal peas pruun soni. Mul oli mõte palgata professionaalne eradetektiiv ja juba helistasingi mõnele. Kas oleksite arvanud, et Pariisis on 2037 eradetektiivi?”

      Mancebo raputab pead ja võtab selle numbri teadmiseks. Talle meeldib lühike ja lööv info, millega Le Soleil’s hiilata.

      „Aga eelmise laupäeva lõuna paiku, kui mees läks suitsu ostma, kasutasin ma juhust ja uurisin ta arvutit, ja siis märkasingi ma teid istumas pingil siin poe ees. Tegelikult olen ma teid näinud tuhandeid kordi, aga just siis turgatas mulle pähe mõte. Mitte keegi ei saaks seda ülesannet täita paremini kui teie! Kellelgi ei tuleks pähe mõte midagi kahtlustada, sest te istute seal ju kogu aeg varahommikust hilise õhtuni. Ja teile ei tähendaks see mitte mingisuguseid märkimisväärseid muutusi.”

      Proua Cat alandab häält ja nihkub Mancebole lähemale.

      „Ma palun ainult seda, et esitaksite mulle kirjalikud teated selle kohta, mis päevasel või õhtusel ajal toimub. Millal ta välja läheb, millal tagasi tuleb, kes korteris käivad ja kõik muu, mis teie arvates võiks huvi pakkuda. Te saate õiglase tasu, see tähendab, et maksan sama palju, kui saab professionaalne eradetektiiv. Raha panen iga teisipäeva hommikul siia.”

      Ta tõstab oliivipurgi jälle üles. Mancebo sügab pead ja hakkab juba mütsi peast võtma, kuid mõtleb siis ümber.

      „Te panete raha oliivipurki?”

      Proua Cat noogutab.

      „Ma olen siin elanud küllalt pikka aega ja tean, et igal pühapäeva õhtul panete välja klaastaara, eks ole? Te panete siis ka nädala aruande tühja oliivipurki, mille ma lasen ära võtta järgmisel hommikul vara, juba enne kella seitset. Nädalane konservitarne saabub teile teisipäeva hommikul, enamasti juba enne seda, kui olete poe avanud. Sealt leiate edaspidi ka oma töötasu.”

      Mancebo sügab uuesti pead.

      „Ma tahaksin, et annaksite mulle kohe vastuse, härra Mancebo. Ma olen selle asjaga juba liiga kaua venitanud.”

      IMEKOMBEL EI OLNUDKI mingit erilist tunnet kohvikus tagasi olla. Kui siin viimati olin, tehti minuga intervjuu, mis puudutas paljastust, et HSBC pank oli klientidel aidanud paigutada oma varanduse Šveitsi, tänu millele õnnestus neil kodumaal vältida maksmast sadu miljoneid dollareid makse.

      Mina ei olnud ainuke, kes pidi HSBC panka uurima. Meid oli sada nelikümmend ajakirjanikku neljakümne viiest riigist, aga tööd tegime igaüks omaette. Lõpuks töötasin päevad ja ööd läbi, sest ajaleht Le Monde oli avalikustamise kuupäeva juba ammu paika pannud. Töö käigus leidsime, et pank oli teinud äri ka relvakaubitsejatega, kes varustasid Aafrika lapssõdureid. Äri muudkui kasvas ja koos sellega suurenes surve ka meile, ajakirjanikele.

      Olingi nüüd jälle tagasi alguses, kohvikus, et jahtida uusi tööülesandeid. Tabletid käekotis. Juhuks kui. Tegelikult polnud ma neid võtnud piisavalt kaua, et need oleksid jõudnud mulle lubatud vabanemise anda. Kuudepikkuse HSBC-töö ajal olin lootnud, et tulemusi ja võimalikke paljastusi märgatakse. Ja kui see siis juhtus, tundus kõik mõttetu. Ja koos sellega tuli kokkuvarisemine.

      Loomulikult olin tajunud hoiatussignaale, nagu unehäired ja imelikud füüsilised vaevused. Diagnoos oli läbipõlemissündroom, kuigi ma ei tundnud mingit masendust, ainult ükskõiksust. Ja ravim, mis arst mulle kirjutas, oli ärevuse vastu. Selle keerulise võrrandi tõttu olin ma aga tablettide võtmisega oodanud. Siis tuligi ärevus, pelgast ootamisest, mis tegi ravikuuri alustamise otsuse kergemaks.

      Mees sisenes kohvikusse nagu iga teine, aga sättis end otsekui väljavalitu keset ruumi. Ta pilk rändas inimeselt inimesele. Ma vaatasin talle otsa. Tema silmis oli ebaharilik, väga võluv segu ebakindlusest, lootusest ja otsustavusest. Alustuseks libistas ta pilgu üle kohvikukülastajate, kes istusid kassa kõrval, siis üle nende, kes olid talle lähemal. Järgmiseks vaatas ta mulle otsa, ja ma hoidsin tema pilku kinni, kuigi ma sellele kuidagimoodi otseselt ei vastanud. Seejärel vaatas mees jälle uurivalt ringi ja mul tekkis tunne, et ta otsib üht naist. Pöörasin pilgu taas arvutiekraanile ja jätkasin tööd.

      „Kas te ootate härra Bellivier’d, proua?”

      Küsimus kõlas formaalselt, nagu polekski vaja anda vastust kui sellist. See oli rohkem nagu tervitus, teadaanne, kood. Selles ei olnud lootust, mitte midagi isiklikku, mitte vähimaidki tundeilminguid. Ma raputasin kiiresti, peaaegu tahtmatult pead. Mees vaatas mind, nagu annaks mulle aega ümber mõtelda. Ta astus paar sammu tagasi, läks uuesti keset kohvikut ja hakkas jälle inimesi vahtima.

      Ma uurisin teda ja veendusin üha rohkem selles, et see on naine, kes ootab härra Bellivier’d. Jäi mulje, nagu sõeluks ta oma pilguga välja kõik mehed.

      Ta pöördus ühe teise naise poole, ja kuigi ma ei kuulnud tema sõnu, olin kindel, et ta esitas temale sama küsimuse. Naine raputas pead. Panin lause lõppu punkti ja jäin naist vaatama. Tal olid pruunid paažisoengus juuksed nagu minulgi. Mees oli taas kohviku keskele läinud, nagu oleks tal põrandal märgistus, millest ta pidi lähtuma, tegemaks oma etteasteid. Tema pilk muutus natuke lootusetuks. Kas tema ongi härra Bellivier? Või tolle esindaja?

      Mees seisis edasi, nagu oleks ta otsustanud välja selgitada, kes ootab härra Bellivier’d. Siis tuli mulle mõte. Üsna banaalne mõte, kuid see nii hirmutas kui ahvatles mind. Mees vaatas kohvikukülalised veel kord üle. Naine peab kindlasti siin olema. Ma viipasin mehe enda juurde. Esimene käik. Lihtsalt käeviibe. Ta ei paistnud imestavat, pigem tundis ebamugavust selle üle, et ma ei olnud teda varem enda juurde kutsunud. Ma sosistasin:

      „Jah, mina ootangi härra Bellivier’d.”

      Ta sirutas käe ja me tervitasime kättpidi, aga nimesid nimetamata. Hetkeks mõtlesin, et on imelik, et ta ei tutvusta ennast, aga tõlgendasin seda nii, et tema ongi härra Bellivier. Ja minul polnud ju vaja ennast tutvustada, kuna tema arvatavasti teadis, kes teda ootab. Mistõttu sobiski sõnadeta käepigistus kõige paremini. Ja just käepigistus andis teada, et meil puudub eraviisiline kontakt. Muidu oleks ta mind põsele suudelnud. Niisiis pidi kohtumine