Saladuslik saar. Jules Verne

võetud otsingust. Ta oli Nabiga piki rannikut läbi käinud üle kaheksa miili, järelikult olid nad läinud veel tublisti kaugemale kohast, kus õhupall viimast korda langes ning insener ja Top kaduma läksid. Rand oli tühi. Ei ühtki jälge, ei ühtki märki. Kogu alal polnud näha ainsatki hiljuti ümberpööratud kivi, mitte ühtki inimese jalajälge. Ilmselt ei külastanud seda rannaosa ükski elanik. Meri oli niisama tühi kui kallaski ja seal, mõnisada jalga kaldast eemal, oligi insener leidnud oma külma haua.

      Seda kuuldes kargas Nab püsti ja hüüdis:

      “Ei, ei! Ta ei ole surnud! Ei ole! Seda ei ole! Tema! Mis te räägite! Võimalik, et mina või ükskõik kes, aga tema ei kunagi! See on mees, kes igalt poolt tagasi tuleb!”

      Nabi jõud lõppes ja ta pomises:

      “Ma ei suuda enam!”

      Harbert jooksis tema juurde ja lausus:

      “Nab, me leiame ta! Praegu on sul aga kindlasti kõht tühi. Söö, palun sind, söö veidi!”

      Ta ulatas neegrile mõne peotäie merikarpe – lahjat ja kasinat toitu! Nab keeldus, kuigi ta polnud tükk aega söönud. Ilma peremeheta ei jõudnud või ei tahtnud ta enam elada.

      Mis puutub Gideon Spilettisse, siis neelas ta aplalt molluskid alla ja heitis seejärel kaljujalamil liivale pikali. Ta oli roidunud, kuid rahulik.

      Harbert astus tema juurde, võttis ta käe ja sõnas:

      “Härra Spilett, avastasime peavarju, kus teil on parem olla kui siin. Öö on saabumas. Tulge puhkama! Homme vaatame, mis edasi saab!”

      Reporter tõusis ja hakkas koos noorukiga Kaminate juurde minema.

      Sel hetkel astus Pencroff tema juurde ja küsis kõige tavalisemal häälel, ega tal juhuslikult tikke pole.

      Reporter seisatas, otsis taskutes, ei leidnud sealt midagi ja ütles:

      “Tikud mul olid, kuid viskasin nad arvatavasti minema.”

      „Üks tikk!” hõiskas Pencroff.

      Siis kutsus meremees Nabi, esitas talle sama küsimuse ja sai ka sama vastuse.

      “Neetud!” hüüatas meremees, suutmata ennast talitseda.

      Reporter kuulis teda sajatamas ja küsis:

      “Ei ainsatki tikku?”

      “Ei ainsatki, ja järelikult ka mitte tuld!”

      “Oh!” hüüatas Nab, “oleks mu peremees siin, küllap tema juba oskaks tuld teha!”

      Merehädalised seisid liikumatult ja vaatasid rahutusega üksteisele otsa. Harbert katkestas esimesena vaikuse, lausudes:

      “Härra Spilett, teie olete suitsetaja, teil on alati tikud kaasas. Võib-olla te ei otsinud põhjalikult? Otsige veel! Ühestainsast tikust piisaks meile.”

      Reporter otsis oma pükste, vesti ja mantli taskud uuesti läbi ja lõpuks – Pencroffi suureks rõõmuks ja oma piirituks üllatuseks – tundis ta, et vestivoodri vahele oli libisenud väike puutükike. Reporter hoidis tikku koos riidega sõrmede vahel, kuid ei saanud seda välja tõmmata. Kuna see oli kindlasti tikk ja pealegi üksainus, siis tuli olla ettevaatlik, et fosforit mitte maha kratsida.

      “Lubage, ma aitan,” ütles Harbert.

      Tegutsedes väga osavalt, õnnestus tal puutükike välja tõmmata ilma seda rikkumata. See vilets ja ühtlasi väärtuslik puukilluke oli neile vaestele inimestele määratu suure tähtsusega.

      “Üks tikk!” hõiskas Pencroff. “See on sama hea, nagu oleks meil neid terve laevatäis!”

      Ta võttis tiku oma kätte ja läks koos kaaslastega tagasi Kaminate juurde. Väikest puutükikest, millega tsiviliseeritud maades nii pillavalt ja ükskõikselt ümber käiakse ja millel seal pole mingit väärtust, tuli siin tarvitada äärmiselt ettevaatlikult. Veendunud, et tikk on täiesti kuiv, lausus Pencroif:

      “Oleks vaja paberit!”

      “Siit saab,” sõnas Gideon Spilett ja rebis pärast hetkelist kõhklust oma märkmikust ühe lehe.

      Pencroff võttis paberitüki, mille reporter talle ulatas, ja kükitas kolde ette. Ta pani mõned peotäied kuivanud rohtu, lehti ja sammalt hagude alla ja seadis need nii, et õhk vabalt juurde pääseks ja kuiv puu kiirelt põlema süttiks.

      Siis pani Pencroff paberilehe torbikukujuliselt kokku, nagu seda teevad piibumehed suure tuulega, ja lükkas selle sambla vahele. Siis võttis ta pisut konarliku ränikivi, pühkis selle hoolega puhtaks ja tõmbas südame põksudes ning hinge kinni hoides tikuga õrnalt üle kivi pinna.

      Esimesel tõmbel polnud mingit tagajärge. Pencroff ei vajutanud tikku küllalt kõvasti, sest ta kartis fosforit maha kraapida.

      “Ei, ma ei saa, mu käsi väriseb,” sõnas ta. “Võin vääratada… Ma ei suuda… ma ei taha!”

      Ta tõusis püsti ja tegi Harbertile ülesandeks tema asemele asuda.

      Harbert polnud kahtlemata veel kunagi elus nii erutatud olnud. Ta süda tagus kõvasti. Prometheus, minnes röövima taeva tuld, ei võinud olla rohkem ärevil. Kuid Harbert ei kõhelnud ja tõmbas tikuga kiirelt üle kivi. Kuuldus tasane ragin ja sähvatas sinakas leegike, millest levis teravalõhnalist suitsuvinet. Harbert pööras tiku ettevaatlikult teistpidi, et leeki toita, ja libistas selle siis paberitorbikusse. Mõne sekundi pärast võttis paber tuld ja sammal hakkas põlema.

      Hetk hiljem praksusid kuivad oksad ja tänu meremehe tugevale puhumisele kerkis pimeduses peagi lõbus leek.

      “Lõpuks ometi!” hüüdis Pencroff püsti tõustes. “Ma ei ole veel kunagi elus nii ärevil olnud.”

      Lamedatest kividest koldel põles tuli suurepäraselt. Kitsa toru kaudu väljus suits hõlpsasti, korsten tõmbas ja varsti valgus mõnus soojus mööda ruumi laiali.

      Tuld oli vaja edaspidi silmas pidada, et see enam ei kustuks, ja söed tuha all alati hõõgumas hoida. See oli ainult hoolsuse ja tähelepanelikkuse küsimus, sest puid oli külluses ja vajaduse korral võis tagavara alati uuendada.

      Pencroff kavatses kõigepealt kolde kasutusele võtta ja valmistada toitvam õhtusöök kui oherdkarpidest roog. Harbert tõi kaks tosinat mune. Reporter nõjatus nurgas vastu seina ja vaatas toiduvalmistamist vaikides pealt. Ta pingutas oma aju kolme küsimuse kallal. Kas Cyrus Smith elab veel? Kui ta elab, kus võib ta siis olla? Kui ta kukkudes ellu jäi, siis kuidas seletada seda, et ta polnud leidnud võimalust endast elumärki anda? Mis puutub Nabisse, siis hulkus ta mööda randa ja temas polnud enam õiget eluvaimu.

      Pencroff, kes tundis viitkümmend kahte munaroa valmistamise moodust, ei saanud oma teadmisi rakendada. Ta pidi leppima sellega, et asetas munad lihtsalt kuumale tuhale ja laskis neil pikkamööda kõvaks minna.

      Mõne minutiga olid munad küpsetatud ja meremees kutsus reporteri õhtusöögist osa võtma. Selliseks kujunes merehädaliste esimene söömaaeg tundmatul rannikul. Kõvaksküpsetatud munad maitsesid suurepäraselt ja kuna muna sisaldab kõiki inimese toiduks hädavajalikke põhiaineid, siis tundsid meie vaesed põgenikud endis jälle uut jõudu.

      Oh, kui ometi üks neist poleks puudunud! Oleksid kõik viis Richmondist põgenenud vangi olnud siin kaljumürakate varjus praksuva ja heleda tule ääres kuival liival! Kuid puudus neist kõigist kõige leidlikum ja targem, puudus nende juht Cyrus Smith ja teda ei saadud isegi matta.

      Nii möödus 25. märts. Öö oli saabunud. Väljas vingus tuul ja murdlained peksid vastu kallast. Lainetest uhutud kiviklibu veeres kõrvulukustava mürinaga edasi-tagasi.

      Reporter oli taandunud ühe pimeda koridori soppi, olles enne päevasündmused kokkuvõtlikult üles märkinud: tundmatu maa nähtavale ilmumine, inseneri kadumine, ranniku uurimine ja juhtum tuletikkudega. Väsimus sundis teda lõpuks unest puhkust otsima.

      Ka Harbert jäi varsti magama. Meremees aga veetis öö kolde kõrval pooleldi tukkudes ja pooleldi valvates, ja küttepuudega ta ei koonerdanud.