Saladuslik saar. Jules Verne

lainetuse eest kaitses.

      Samas suunas edasi minna tähendas aga liikuda lõunasse ja minna kaugemale kohast, kus Cyrus Smith võis kaldale jõuda. Poolteise miili pikkuse teekonna jooksul ei teinud rannajoon ühtki käänakut, mis oleks viinud põhja poole. Neem, mille tipul nad olid ära käinud, pidi siiski olema maismaaga ühenduses. Vaatamata sellele, et nende jõud oli otsakorral, sammusid merehädalised vapralt edasi, lootes lähemal ajal jõuda mõne järsu käänakuni, mis pöörduks uuesti põhja.

      Milline oli aga nende pettumus, kui nad, olles käinud umbes kaks miili, seisid jälle libedal kaljuse pinnaga kõrgendikul ja nende ees laius uuesti meri.

      “Me oleme laiul,” ütles Pencroff, “ja kõndisime just ühest otsast teise.”

      Meremehe arvamus oli õige. Merehädalised ei olnud paisatud mandrile ja isegi mitte saarele, vaid laiule, mille pikkus ei ületanud kaht miili ja mis ei olnud nähtavasti ka kuigi lai.

      Kas kuulus see viljatu, kividega ülekülvatud, taimestikuta laid, merelindude metsik varjupaik, mõnesse suuremasse saarestikku?

      Keegi ei osanud seda öelda. Õhupallikorvist ei olnud reisijad udu tõttu saanud maa suurust kindlaks määrata. Kuid Pencroff, kelle teravad meremehesilmad pimeduses hästi nägid, arvas eraldavat läänes mingeid ähmaseid piirjooni ja talle näis, et see on kõrge rannik.

      Valitsevas pimeduses ei saadud otsustada, kas laid oli üksik või kuulus ta mõnda saarestikku. Ka ei olnud siit võimalik lahkuda, sest laidu ümbritses meri. Alles järgmisel hommikul võis hakata uuesti otsima inseneri, kes õnnetuseks polnud andnud endast mingit elumärki.

      “Cyruse vaikimine ei ütle veel midagi,” lausus reporter. “Ta võib olla meelemärkuseta, haavatud, võimetu praegu vastama. Ei maksa meelt heita.”

      Reporter tegi ettepaneku laiul tuld teha, et sellega insenerile märku anda. Kuid asjatult otsiti puid või kuiva oksaraagu. Siin polnud muud kui liiv ja kivid.

      Võib arvata, kuidas kurvastasid neeger ja ta seltsimehed, kes olid vaprasse Cyrus Smithisse väga kiindunud. Oli enam kui selge, et momendil nad teda aidata ei saanud. Tuli oodata hommikut. Insener oli kas suutnud end ise päästa ja juba leidnud rannal varjupaiga või igaveseks kadunud.

      Tunnid möödusid aeglaselt ja piinarikkalt. Oli väga külm. Merehädalised kannatasid hirmsasti, kuid nad vaevalt märkasid seda. Neil ei tulnud isegi mõttesse hetkeks puhata. Juhi otsingul oma hädasid hoopis unustades ja lootust kaotamata kõndisid nad edasi-tagasi mööda tühja ja viljatut laidu ning tulid ikka ja jälle tagasi põhjapoolsele kaldale, kus arvasid end õnnetuskohale kõige lähemal olevat. Nad kuulatasid, hüüdsid, püüdsid tabada vähimatki häälitsust. Nende hääled olid kahtlemata kaugele kuulda, sest ilm muutus vaiksemaks ning tormi raugedes hakkas vaibuma ka mere mühin.

      Nabi ühele hüüdele oleks nagu järgnenud kaja. Harbert juhtis sellele Pencroffi tähelepanu ning lausus:

      “Kaja peaks tähendama, et läänes on kallas võrdlemisi lähedal.”

      Madrus noogutas jaatavalt. Tema silmad ei võinud teda petta. Kui ta oli kord juba näinud maad, olgugi ähmaselt, siis tähendas see, et maa oli tõepoolest olemas.

      See kauge kaja jäi ainsaks vastuseks Nabi hüüetele. Laiu idaosas valitses endiselt vaikus.

      Taevas selgines vähehaaval. Kesköö paiku süttisid mõned tähed ja kui insener oleks viibinud oma kaaslaste juures, siis oleks ta märganud, et need tähed pole enam põhjapoolkera omad. Tõepoolest, Põhjanaela ei olnud taevalaotusel näha ja seniidi tähtkujud polnud need, mida ta oli harjunud vaatlema Põhja-Ameerika taevas, ning lõunapoolsel taevavõlvil säras Lõunarist.

      Öö möödus. Kella viie paiku hommikul helenes taevakaar pisut, kuid horisont jäi veel pimedaks, ja kui ilmusid esimesed valguskiired, tõusis merelt nii tihe udu, et polnud näha kahekümne sammu kauguselegi. Aeglaselt ja raskelt voogasid paksud udumassid. See pani merehädalised täbarasse olukorda, sest nüüd ei näinud nad enam midagi eneste ümber. Nab ja reporter suunasid pilgu ookeanile ning meremees ja Harbert otsisid kallast lääne poolt, kuid ühtki maalapikest polnud näha.

      “Ükskõik,” ütles Pencroff, “kui ma ka maad ei näe, siis vähemalt ma tunnen, et ta on olemas… Ta on seal… seal… nii tõesti kui meie ei ole enam Richmondis.”

      Peagi hakkas tõusma udu. See ennustas head ilma. Hele päike soojendas uduloori ülemisi kihte ning sellest tekkiv soojus tungis laiule.

      Umbes poole seitsme ajal, kolmveerand tundi pärast päikesetõusu, muutuski udu palju hõredamaks. Üleval see tihenes, kuid all hajus. Peagi tuli nähtavale kogu laid, nagu oleks see pilvedest laskunud, ja siis kaarena laiuv meri, ääretu idas, kuid läänes piiratud kõrge ja järsu rannikuga.

      Jah, seal oli maa! Seal oli vähemalt esialgne pääsemine! Laidu eraldas rannikust umbes poole miili laiune kiire ja tugeva vooluga merekitsus.

      Üks merehädalistest hüppas silmapilkselt voogudesse, toimides vastavalt oma südame häälele, sõpradega nõu pidamata ja kellelegi sõnakestki lausumata. See oli Nab. Ta tahtis võimalikult kiiresti randa jõuda ja põhja poole rutata. Keegi poleks suutnud teda kinni hoida. Pencroff hüüdis teda küll tagasi, kuid asjata. Reporter valmistus Nabile järgnema.

      Pencroff astus reporteri juurde ja küsis:

      “Te tahate ujuda üle selle merekitsuse?”

      “Jah,” vastas Gideon Spilett.

      “Uskuge mind, parem on oodata. Nab suudab üksindagi oma peremeest abistada. Kui me talle järele ujume, võib tugev vool meid ulgumerele kanda. Kui ma ei eksi, on see vool tingitud mõõnast. Vaadake, vesi alaneb. Kannatame veidi, mõõna ajal võime leida koha, kust pääseb jalgsi üle.”

      “Teil on õigus,” vastas reporter. “Püüame võimalikult vähe üksteisest lahku minna.”

      Nab võitles sel ajal vapralt vooluga. Ta ujus poolpõiki üle merekitsuse. Iga kätelöögi juures tulid ta pruunid õlad veepinnal nähtavale. Kiire vool kandis teda teest kõrvale, kuid ta lähenes siiski kaldale. Poole miili läbimiseks, mis laidu rannast lahutas, kulus tal üle poole tunni ja ta jõudis kaldale mitu tuhat jalga allpool kohast, kus ta vette hüppas.

      Nab astus maale kõrge graniitseina jalamil, raputas ennast tugevasti, hakkas jooksma ja kadus varsti merreulatuva kaljurahnu taha, mis oli peaaegu ühekõrgune laiu põhjatipuga. Mure ja hirmuga jälgisid kaaslased Nabi hulljulget üritust ja kui noormees silmist kadus, pöörasid nad oma pilgu maa suunas, kust mõtlesid varjupaika otsida. Maad vaadeldes sõid nad merikarpe, liiv oli nendega tihedasti kaetud. See oli küll üsna kasin söömaaeg, kuid ikkagi midagi.

      Nab võitles vapralt vooluga.

      Vastaskallas moodustas avara merekääru, mis lõppes lõunas väga terava, taimestikuta ning metsikuna näiva tipuga. Seda tippu ühendas mandriga võrdlemisi sakiline rannajoon ning see toetus kõrgetele graniitkaljudele. Põhja suunas aga laienes merekäär ja moodustas ümarama edelast kirdesse suunduva ranniku, mis lõppes pika kitsa neemega. Vahemaa nende kahe äärmise tipu vahel, millele abaja käär toetus, võis olla umbes kaheksa miili. Rannast poole miili kaugusel asuv laid oli ainult kitsas, hiigelvaala tohutu skeletiga sarnanev riba. Laiuselt ei ületanud see neljandikku miili.

      Laiu vastas oli kallas liivane ning üle külvatud tumedate kaljudega, mis sel hetkel mõõna tõttu aegamööda nähtavale ilmusid. Taamal kerkis järsk graniitsein, mida vähemalt kolmesaja jala kõrgusel kroonis sakiline hari. See vall oli umbes kolm miili pikk ning lõppes parempoolses osas järsu seinaga, mis näis nagu inimkäte raiutud. Vasakul neeme kohal seevastu alanes kaljukuhelikest ja kiviveereist moodustunud ebaühtlaste piirjoontega kaljurand, mis läks üle prismataolisteks rahnudeks ning ühines pikliku nõlvana lõunapoolse maanina kaljudega.

      Ranniku kohal kõrguval platool ei kasvanud ainsatki puud. See oli lame pind, samasugune nagu Kaplinna juures Hea Lootuse neemel, kuid väiksem. Vähemalt näis ta laiult vaadates sellisena. Kuid paremal, järsu mäeseina taga, ei puudunud siiski rohelus. Seal võis selgesti eraldada