Saladuslik saar. Jules Verne

pärast väljus ta, käes põlev oks, ja viskas selle pimedusse, ise läbilõikavalt vilistades.

      Just nagu vastusena signaalile kostis uuesti haukumine, nüüd juba ligemal, ja varsti tormas koopasse koer. Pencroff, Harbert ja Gideon Spilett läksid talle järele.

      Nad viskasid sütele sületäie kuivi puid. Hele leek muutis koopa valgeks. “See on Top!” hüüdis Harbert.

      See oli tõepoolest Top, suurepärane anglo-normandia tõugu koer. Tema jalgade väledus ja peen haistmismeel – jahikoera iseloomulikud omadused, pärinesid mõlema tõu ristamisest.

      See oli insener Cyrus Smithi koer. Kuid ta oli üksi, temaga polnud kaasas ei ta peremeest ega Nabi.

      Kuidas oli vaist teda Kaminate juurde juhtinud, kus ta kunagi varem polnud käinud? See tundus arusaamatuna, eriti kuna valitses selline pilkane pimedus ja möllas selline torm. Veelgi arusaamatum oli, et Top polnud ei väsinud ega kurnatud ja isegi mitte porine ega liivane.

      Harbert tõmbas ta enda juurde ja surus ta pea oma käte vahele. Koer laskis sel sündida ja nühkis oma kaela vastu poisi käsi.

      “Kui koer on leitud, siis leiame ka peremehe,” ütles reporter. “Asume teele, Top juhib meid!” vastas Harbert.

      Pencroff ei vaielnud vastu. Ta mõistis väga hästi, et Topi ilmumine võis ta oletused ümber lükata.

      “Edasi, teele!” sõnas ka tema.

      Pencroff kattis söed koldes uuesti hoolega kinni. Ta pani mõned puuhalud tuha alla, et tagasi tulles oleks tuli veel alles. See tehtud, võttis ta kaasa õhtusöögi ülejäägi ja tormas Topi järel välja, kes väikeste haugatustega näis teda kutsuvat. Reporter ja Harbert järgnesid talle.

      Torm möllas täie hooga ja oli tõenäoliselt saavutanud oma võimsuse haripunkti. Kuu oli alles loomata ja kuna ta siis järelikult asus maakera ja päikesega ühel joonel, ei saatnud ta nõrgimatki valguskiirt läbi pilvede. Otsejoones minna oli raske, kõige õigem oli usaldada Topi vaistu ja nii ka tehti. Reporter ja Harbert sammusid koera järel, kuna meremees kõndis kõige viimasena. Rääkida polnud üldse võimalik. Vihm ei olnud kuigi tihe, sest ta pihustus tormi-iilides. Tuul oli aga kohutav.

      Üks asjaolu tuli siiski meremehele ja tema kaaslastele tublisti kasuks. Tuul puhus kagust ja tõukas neid tagant. Liiv, mida ta tugeva jõuga õhku paiskas ja mis oleks olnud väljakannatamatu, langes neile nüüd selja tagant ja niikaua kui nad ümber ei pöördunud, ei seganud see nende edasiliikumist. Sageli astusid nad isegi palju kiiremini, kui tahtsid, ning lisasid sammu, et tuul neid ümber ei paiskaks. Võimas lootus kahekordistas nende jõu ja seekord ei marssinud nad enam hea õnne peale piki kallast. Nad ei kahelnud, et Nab oli leidnud oma peremehe ja saatnud truu koera neile järele. Kuid kas oli insener veel elus või laskis Nab neil tulla ainult selleks, et õnnetu Smithi kehale viimast austust avaldada?

      Olles ületanud järsaku, mille servast nad ettevaatlikult eemale hoidusid, peatusid Harbert, reporter ja Pencroff, et hinge tõmmata. Etteulatuv kaljurahn kaitses neid tuule eest ja lõpuks ometi võisid nad end koguda pärast veerandtunnilist käiku, mis oli küll pigem olnud jooks.

      Ka kuulsid nad siin üksteist ja said omavahel rääkida. Niipea kui Harbert nimetas Cyrus Smithi nime, haugatas Top, nagu tahtes öelda, et ta peremees on päästetud.

      “Ta on päästetud, eks ole, Top, päästetud?” kordas Harbert.

      Ja koer haukus otsekui vastuseks.

      Asuti uuesti teele. Kell oli umbes pool kolm hommikul. Meri hakkas tõusma. Tõus ähvardas kujuneda üsna tugevaks nagu tavaliselt ikka, kui kuu on veel loomata. Suured lained lõid raksudes vastu kaljuserva, rünnates seda kohutava jõuga, ja oli vägagi tõenäoline, et nad ujutavad üle laiu, mis praegu oli mähitud täielikku pimedusse. Pikk muul ei kaitsnud nähtavasti enam rannikut ja kallas jäi täielikult ulgumere hiigellainete valdusse.

      Niipea kui meremees ja ta kaaslased järsaku varjust välja jõudsid, rabas tuul neid jälle metsiku jõuga. Kõveras ja selg vastu tuult, sammusid nad õige kiiresti Topi järel, kes suunas põrmugi ei kahelnud. Nad läksid põhja poole. Neist paremal viskusid arvutud laineharjad kõrvulukustaval mürinal kaldale ja vasakul oli tundmatu maakoht, mille piirjooni silm pimedas ei seletanud. Maapind näis olevat suhteliselt tasane, sest orkaan mühises nüüd vabalt üle nende peade neid oma keerisesse haaramata, mis oleks tingimata juhtunud, kui ta oleks põrganud vastu mõnd kaljuseina.

      Kell neli hommikul võis arvata, et oli maha käidud viis miili. Pilved olid veidi kõrgemale tõusnud ja ei libisenud enam maad mööda. Ka ei olnud tuul enam nii niiske ja puhus nüüd väga kiirete, palju kuivemate ja külmemate iilidena. Kergelt riides, külmetasid Pencroff, Harbert ja Gideon Spilett kohutavalt, kuid ükski kaeve ei libisenud üle nende huulte. Nad olid otsustanud järgneda Topile, ükskõik kuhu tark loom neid ka viiks.

      Kella viie paiku hakkas valgenema. Seniidis, kus udu oli kõige hõredam, tungisid algul mõningad hallikad valgusevarjundid pilvede vahelt läbi ja varsti ilmus tiheda uduloori alt särav valgusvihk ning joonistas selgelt mere kohale horisondi. Laineharjad sädelesid õrnalt kollakaspunases kumas ja vaht helendas uuesti valgena. Samal ajal hakkasid kalda künklikud osad ähmaselt nähtavale ilmuma, kuid esialgu ainult hallide kontuuridena mustal taustal.

      Kell kuus hommikul oli juba täiesti valge. Pilved liikusid väga kiiresti ja nüüd juba küllalt kõrgel. Meremees ja ta kaaslased olid jõudnud umbes kuue miili kaugusele Kaminatest. Kallas, mida mööda nad sammusid, oli väga tasane ja palistatud ulgumere poolt kaljudega, mis vaevu veest välja ulatusid, sest oli tõus. Vasakul asus võrdlemisi metsik lai liivane ala, mille muutsid künklikuks üksikud ohakatega kaetud luited. Kallas oli käärudeta ja ta ainsaks kaitseks ookeani vastu oli ebakorrapärane küngaste ahel. Siin-seal paistis mõni puu, oksad sirutatud lääne poole. Taamal edelas ümardus metsaserv.

      Äkki muutus Top ilmselt rahutuks. Ta jooksis kord kaugemale, kord tuli tagasi meremehe juurde, otsekui paludes teda sammu kiirendada. Ta lippas kaldast eemale, ja juhituna oma imelisest vaistust, kadus hetkegi kõhklemata luidete vahele.

      Mindi koerale järele. Paik näis olevat täiesti tühi. Polnud näha ühtki elavat olendit.

      Esimene luidete ahelik oli üsna lai ja koosnes küngastest ning tujukalt laiali pillatud mäekinkudest. See oli nagu väike liivane Šveits, ja et siin mitte ära eksida, pidi omama erakordset vaistu.

      Viis minutit pärast kaldalt lahkumist jõudsid reporter ja ta kaaslased augu juurde, mis oli õõnestatud kõrge luite tagakülge. Siin Top peatus ja haugatas kilavalt. Spilett, Harbert ja Pencroff sisenesid koopasse.

      Nab oli siin põlvili maas ja tema kõrval rohust asemel lamas inimkeha…

      See oli insener Cyrus Smith.

      VIII PEATÜKK

KAS CYRUS SMITH ON VEEL ELUS? NABI JUTUSTUS. JALAJÄLJED. LAHENDAMATU KÜSIMUS. CYRUS SMITHI ESIMESED SÕNAD. JALAJÄLGEDE KINDLAKSTEGEMINE. TAGASITULEK KAMINATESSE. PENCROFF ON LÖÖDUD

      Nab ei liigutanud end. Meremees küsis ainult:

      “Elus?”

      Nab ei vastanud. Gideon Spilett ja Pencroff kahvatasid. Harbert jäi liikumatuks. Polnud kahtlust, et vaene neeger oli niivõrd vallatud murest, et ta ei näinud oma kaaslasi ega kuulnud meremehe sõnu.

      Reporter langes elutu keha ette põlvili, tegi inseneri riided eest lahti ja asetas oma kõrva ta rinnale. Möödus minut – terve sajand, mille jooksul ta püüdis tabada mõnda südamelööki.

      Nab oli end veidi sirutanud ja vaatas tardunud pilgul enda ette. Suurimgi meeleheide poleks võinud inimese nägu rohkem moonutada. Nabi oli võimatu ära tunda, niivõrd kurnatud oli ta väsimusest ja murtud valust. Nab arvas, et peremees on surnud.

      Pärast pikka ja tähelepanelikku vaatlust tõusis Spilett püsti ja lausus:

      “Ta elab!”

      Pencroff põlvitas omakorda Cyrus Smithi kõrvale ja tema kõrv püüdis samuti kinni nõrga südamelöögi. Oma huuli inseneri omadele asetades tundis ta, et viimane hingab.

      Reporteri