Saladuslik saar. Jules Verne

Harbert ja Pencroff jõekäänakuni jõudsid, oli kell üks. Vool hakkas juba vastupidisesse suunda pöörduma. Mõõn tuli ära kasutada parve jõesuudmesse viimiseks. Pencroff ei kavatsenud lasta parvel vabalt vooluga kaasa triivida ning ta ei mõelnud ka ise peale istuda ja seda juhtida. Meremees ei ole ju kunagi kitsikuses, kui asi puutub köitesse. Kuivadest liaanidest põimis Pencroff kähku mitme sülla pikkuse jämeda nööri. See looduslik köis kinnitati üht otsa pidi parve külge ja meremees hoidis teist otsa peos, kuna Harbert tõukas pika ridvaga parve edasi ja hoidis seda keset voolu.

      Kõik läks nii, nagu nad soovisid. Tohutu puukoorem, mida Pencroff kaldal sammudes kinni hoidis, libises voolust kantuna edasi. Kallas oli väga järsk ja polnud karta, et parv sinna kinni jookseks. Ei läinud paari tundigi, kui nad juba jõudsid jõesuudmesse, ainult mõne sammu kaugusele Kaminatest.

      V PEATÜKK

KAMINATE KORRASTAMINE. TULE TÄHTSUS. TIKUTOOS. OTSINGUD RANNAL. REPORTERI JA NABI TAGASITULEK. AINUS TIKK. PRAKSUV TULI KOLDES. ESIMENE ÕHTUSÖÖK. ESIMENE ÖÖ MAAL

      Pärast puukoorma mahalaadimist oli Pencroffi esimeseks mureks muuta Kaminad elamiskõlblikuks, sulgedes käigud, mille kaudu tõmbetuul sisse tungis. Liiv, kivid, läbipõimitud oksad ja niiske muld korkisid lõunatuultele avatud galeriid hermeetiliselt kinni ja sulgesid selle ülemise ava. Üksainus kitsas ja looklev käik avausega külgmisse ossa jäeti sulgemata, et saaks suitsu välja juhtida ja koldes õhutõmmet tekitada. Sel kombel jaotati Kaminad kolmeks või neljaks toaks, kui neid pimedaid urkaid, mis metslooma vaevalt oleksid rahuldanud, nii võib nimetada. Kuid vähemalt katus oli siin peakohal ning keskmises suuremas toas võis isegi püsti seista. Põrandat kattis peen liiv. Ühesõnaga, siin võis end esialgu sisse seada.

      Tööd tehes vestlesid Harbert ja Pencroff omavahel.

      “Võib-olla leidsid kaaslased meie omast parema elukoha,” lausus Harbert.

      “Väga võimalik,” vastas meremees, “kuid kahtlus ärgu meie tööd seisma pangu. Parem üks varblane peos kui tuvi katusel.”

      “Oh,” sõnas Harbert, “tooksid nad härra Smithi tagasi, leiaksid nad ta ometi üles!”

      “Jah,” pomises Pencroff,” see oli vast mees, tõeline mees!”

      “Oli? …” küsis Harbert. “Kas sa oled kaotanud lootuse teda veel kunagi näha?”

      “Taevas hoidku, ei!” vastas meremees.

      Sisemised tööd lõpetati kiiresti ja Pencroff jäi tulemustega väga rahule.

      “Nüüd võivad me sõbrad tagasi tulla,” lausus ta. “Nad leiavad eest rahuldava ulualuse.”

      Jäi veel üle ehitada kolle ja teha süüa. See oli lihtne ja kerge töö. Esimese vasakpoolse koopa sulgemata jäetud kitsaskäigu avause juurde asetati laiad lamedad kivid. Soojusest, mida suits endaga kaasa ei tõmba, pidi tõenäoliselt piisama sobiva temperatuuri säilitamiseks. Puude tagavara viidi ühte tuppa. Meremees pani mõne halu ja pilpaid koldekividele. Ta oli parajasti sellega ametis, kui Harbert temalt küsis, kas tal on ka tikke.

      “Aga muidugi,” vastas Pencroff, “ja ma lisaksin: õnneks, sest ilma tikkudeta või taelata oleksime täitsa kimpus.”

      “Meil on alati võimalik metsinimeste kombel tuld teha,” lausus Harbert, “hõõrudes vastamisi kaht kuiva puutükki.”

      “Hästi, proovi, mu poiss, ja saame näha, kas saavutad ka midagi, kui kas või nõrkemiseni hõõrud.”

      “Kuid see on ometi väga lihtne ja Vaikse ookeani saartel laialt kasutusel.”

      “Ma ei vaidle vastu,” lausus Pencroff, “kuid arvatavasti teavad metslased, kuidas seda teha, või kasutavad selleks otstarbeks mõnd erilist puud. Rohkem kui üks kord olen ma tahtnud sel viisil tuld hankida, kuid kunagi pole see mul õnnestunud. Pean siiski tunnistama, et eelistan tikke. Kus mu tikud on?”

      Pencroff kobas kuuetaskutes, otsides toosi, millest tema kui kirglik suitsetaja kunagi ei lahkunud. Ja ei leidnud. Ta pööras püksitaskud pahupidi, kuid ta suurimaks hämmastuseks toosi ei olnud.

      “Küll on täbar lugu, otse hullem kui hull!” ütles ta Harbertile otsa vaadates. “Toos on vist taskust välja kukkunud ja kadunud. Kuid kas sul, Harbert, pole midagi, millega saaks tuld teha, kas tulerauda või ükskõik mida?”

      “Ei, Pencroff.”

      Meremees väljus pead kratsides. Harbert järgnes talle.

      Nad otsisid väga hoolikalt liiva seest, kaljude vahelt, jõekalda lähedusest, kuid tulemusteta. Toos oli vasest ja nad oleksid seda kahtlemata märganud.

      “Pencroff,” küsis Harbert, “ega sa toosi gondlist välja ei visanud?”

      “Oh ei!” vastas meremees. “Kuid me rappusime nii kõvasti, et see pisike ese võis vabalt kaduma minna. Isegi mu piip on mu maha jätnud. Neetud toos! Kus ta küll võiks olla?”

      “Meri taganeb,” ütles Harbert. “Jookseme sinna, kus maabusime!”

      Väljavaated toosi leidmiseks olid väikesed. Võis arvata, et tõusu ajal olid lained selle lamedate kivikeste vahele veeretanud. Harbert ja Pencroff sammusid kiiresti koha suunas, kus nad eelmisel päeval olid maabunud. Neil ei tulnud astuda üle kahesaja sammu.

      Seal kivikeste keskel ja kaljuõõnsustes otsiti äärmiselt põhjalikult. Ei mingit tulemust. Meremees otsis läbi vähimadki praod kaljudes, millelt vesi vähehaaval taganes, kuid ei leidnud midagi. Nende olukorras oli see raske ja antud hetkel parandamatu kaotus.

      Pencroff ei varjanud sugugi oma sügavat pettumust. Ta otsaesisele ilmusid sügavad kortsud ja ta ei lausunud ainsatki sõna. Harbert tahtis teda lohutada, tähendades, et tikud oleksid tõenäoliselt olnud mereveest märjad ja neid poleks niikuinii kasutada saanud.

      “Ei, mu poiss,” vastas meremees, “nad olid tihedasti suletud vaskkarbis. Ja mis siis nüüd teha?”

      “Kahtlemata leiame mõne vahendi, millega tuld hankida,” ütles Harbert. “Härra Smith ja härra Spilett siin juba hätta ei jääks.”

      “Seda küll,” vastas Pencroff, “kuid kuni me neid ootame, oleme ilma tuleta, ja tagasi tulles leiavad nad eest kehva lõunasöögi.”

      “Neil on kindlasti kas tael või tikud,” lausus Harbert elavalt.

      “Ma kahtlen selles,” vastas meremees pead raputades. “Esiteks, Nab ja härra Smith ei suitseta ja teiseks kardan ma, et Spilett hoidis alal pigem oma märkmiku kui tikutoosi.”

      Harbert ei vastanud. Toosi kadumine oli ilmselgelt kahetsusväärne fakt. Nooruk lootis siiski, et neil nii või teisiti õnnestub tuld hankida. Pencroff kui suuremate kogemustega inimene nõnda ei arvanud, ehkki ta polnud mees, kes kergesti kimpu jääb. Igatahes ei jäänud muud üle kui oodata Nabi ja reporteri tagasitulekut. Tuli loobuda kõvakskeedetud munadest, mida Pencroff neile valmistada tahtis. Pidev toore liha dieet tundus viimasele nii tema enda kui ka ta seltsimeeste seisukohalt üsna ebameeldiva väljavaatena. Arvestades asjaolu, et tuletegemine oli täiesti võimatu, kogusid meremees ja Harbert enne Kaminatesse tagasi minekut veel karpe ja asusid siis vaikides koduteele. Pencroff kõndis, pilk maas, ja otsis ikka veel oma kadunud toosi. Ta läks isegi jõesuudme juurest uuesti mööda vasakut kallast üles kuni käänakuni, kuhu nad olid kinnitanud parve, ronis taas üles platoole ja käis selle risti-põiki läbi, otsis metsaserval kõrges rohus – kõik asjata.

      Kell oli viis õhtupoolikul, kui nad Harbertiga Kaminate juurde tagasi jõudsid. Mõistagi tuhnisid nad käigud kuni kõige pimedamate nurkadeni põhjalikult läbi, enne kui nad otsimisest lõplikult loobusid.

      Kella kuue paiku, parajasti kui päike läänes kerkivate kinkude taha vajus, signaliseeris Harbert kaldalt, kus ta edasi-tagasi kõndis, Pencroffile, et Nab ja Gideon Spilett tulevad.

      Nad tulid üksinda!.. Harbert tundis, kuidas ta süda kirjeldamatus ängistuses kokku tõmbus. Eelaimused polnud meremeest petnud. Insener Cyrus Smithi ei leitud!

      Kohale jõudes istus reporter sõnatult