Saladuslik saar. Jules Verne

lõigata. Muidugi võisid nad surma saada, aga teisest küljest võis asi ka õnnestuda, ja kui seda tormi poleks olnud… Kui seda tormi poleks olnud, oleks õhupall juba läinud ja kauaoodatud juhus polekski saabunud.

      “Ma ei ole üksi!” sõnas Cyrus Smith lõpuks.

      “Mitu inimest te siis tahate kaasa võtta?”

      “Kaks: oma sõbra Spiletti ja teener Nabi.”

      “See teeb kokku kolm,” vastas Pencroff, “ning koos Harberti ja minuga viis. Noh, aerostaat oli ju määratud kuuele.”

      “Hästi! Me sõidame!” sõnas Cyrus Smith.

      “Meie” käis ka Spiletti kohta. Reporter ei kuulunud kõhklejate kilda ja kui plaan talle teatavaks tehti, kiitis ta selle igati heaks. Teda üllatas ainult, et tema ise polnud sellele lihtsale mõttele tulnud. Mis puutub Nabisse, siis järgnes ta peremehele kõikjale, kuhu see minna tahtis.

      “Õhtuni siis!” ütles Pencroff. “Uitame kõik viiekesi palli ligiduses nagu uudishimulikud kunagi!”

      “Näeme kell kümme!” vastas Cyrus Smith. “Peaks ainult tuul enne meie ärasõitu mitte vaibuma!”

      Pencroff jättis inseneriga hüvasti ja läks tagasi oma korterisse, kuhu oli jäänud noor Harbert Brown. Julge poiss oli teadlik meremehe plaanist ja ootas rahutusega läbirääkimiste tulemusi. Nagu näha, need viis, kes kavatsesid söösta täie jõuga võimutsevasse orkaani, olid julged mehed!

      Ei, orkaan ei lakanud ja Jonathan Forster ega tema kaaslased ei võinud mõeldagi selles hapras õhupallikorvis tormiga võitlusse astumisele. Ilm oli päev läbi äärmiselt halb. Insener kartis, et köitega maa külge kinnitatud aerostaat, mis peksles tuule käes, puruneb tuhandeks tükiks. Ta hulkus mitu tundi peaaegu tühjal väljakul, valvates õhupalli. Pencroff omakorda tegi sedasama, käed püksitaskus, ja haigutas vajaduse korral nagu mees, kes ei tea, kuidas oma aega surnuks lüüa. Ka tema kartis, et õhupall puruneb või et köied katkevad ja aerostaat kaob taevalaotusse.

      Saabus õhtu. Järgnes väga pime öö. Maapinna kohal hõljus pilvetaoline tihe udu. Sadas lumesegust vihma. Ilm oli väga külm. Kogu Richmond oli mattunud udusse. Näis, nagu oleks torm teinud piirajate ja piiratute vahel vaherahu ja nagu oleksid kahurid orkaani kohutava mürina ees aupaklikult vaikinud. Linna tänavad olid tühjad. Selle hirmsa ilmaga ei peetud isegi vajalikuks valvata väljakut, mille keskel kõikus aerostaat. Kõik näis vangide põgenemist soodustavat. Kuid reis keset taltsutamatut raju…

      “Vilets ilm!” lausus Pencroff endamisi, vajutades rusikahoobiga pähe kaabu, mida tuul püüdis minema viia. “Kuid pole viga, me jõuame siiski eesmärgile!”

      Kell pool kümme hiilisid Cyrus Smith ja ta kaaslased mitmest eri suunast väljakule. Tuul oli kustutanud gaasilaternad ja valitses pilkane pimedus. Isegi tohutut aerostaati polnud näha. Ta peaaegu lebas maapinnal. Peale võrku kinni hoidvate ballastikottide hoidis palli veel jäme tänava külge raudrõngasse kinnitatud köis, mille teine ots oli seotud korvi külge.

      Vangid kohtusid õhupallikorvi juures. Neid ei märgatud, ja pimedus oli selline, et isegi nemad üksteist ei näinud.

      Sõnagi lausumata istusid Cyrus Smith, Gideon Spilett, Nab ja Harbert pallikorvi, kuna Pencroff hakkas inseneri käsul ballastikotte ükshaaval lahti päästma. See oli mõne minuti töö ning meremees ronis varsti oma kaaslastele järele.

      Nüüd hoidis aerostaati kinni veel ainult jäme köis ning Cyrus Smithil jäi vaid anda käsk õhkutõusmiseks.

      Sel hetkel kargas ühe hüppega õhupallikorvi koer. See oli Top, inseneri koer, kes oli oma keti puruks rebinud ja peremehele järgnenud. Cyrus Smith kartis palli üle koormata ning tahtis vaese looma tagasi ajada.

      “Ah, üks reisija rohkem või vähem!” ütles Pencroff ja kergendas õhupalli veel kahe liivakoti võrra.

      Siis päästis ta köie lahti ja õhupall kadus kõrgusse. Poolviltu ülespoole sööstes purustas ta kaks korstnat, mida korv oli riivanud.

      Orkaan möllas kohutava ägedusega. Öösel ei võinud insener laskumisele mõeldagi ja kui saabus päev, varjas maad udu. Alles viis päeva hiljem udu hõrenes ja selgemas kohas nägid õhusõitjad kohutava kiirusega tormava aerostaadi all mõõtmatut veevälja.

      Lugejale on juba teada, et neli neist viiest, kes 20. kuupäeval teele asusid, heideti 24ndal tühjale rannikule üle kuue tuhande miili nende kodumaast eemal.

      Ja see, kes puudus, see, kellele neli ellujäänut kõigepealt appi tõttasid, oli nende juht insener Cyrus Smith.

      III PEATÜKK

KELL VIIS ÕHTUPOOLIKUL. SEE, KES PUUDUB. NABI MEELEHEIDE. OTSINGUD PÕHJAS. LAID. ÖÖ TÄIS AHASTUST. HOMMIKUNE UDU. NAB UJUMAS. MAA SILMAPIIRIL. MEREKITSUSE ÜLETAMINE

      Hiigellaine oli paisanud inseneri läbi laiaksveninud võrguaugu merre. Tema koer kadus samuti. Truu loom oli vabatahtlikult oma peremeest päästma sööstnud.

      “Edasi!” hüüdis reporter.

      Ja kõik neli – Gideon Spilett, Harbert, Pencroff ja Nab – alustasid otsinguid, unustades rammestuse ja väsimuse.

      Vaene Nab nuttis vihast ja meeleheitest mõtte juures, et oli kaotanud kõige kallima inimese.

      Cyrus Smithi kadumise ja tema kaaslaste maabumise vahel polnud möödunud kahte minutitki. Seepärast võisid nad loota, et jõuavad inseneri veel päästa.

      “Otsime, otsime!” hüüdis Nab.

      “Jah, Nab,” vastas Gideon Spilett, “ja me leiame ta!”

      “Elusana?”

      “Elusana!”

      “Kas ta ujuda oskab?” küsis Pencroff.

      “Oskab küll,” vastas Nab. “Ja pealegi on seal Top.”

      Meremees kuulatas meremühinat ja raputas pead.

      Insener kadus ranniku põhjaosas, umbes pool miili eemal kohast, kus ta kaaslased äsja randusid. Kui tal õnnestus jõuda lähimas kohas kaldale, siis ei tulnud teda otsida kaugemalt kui poole miili ulatuses.

      Kell oli varsti kuus. Udu oli äsja tõusnud ja öö muutus kottpimedaks. Merehädalised kõndisid põhja poole mööda selle maa idarannikut, kuhu juhus oli nad paisanud ja mille geograafilist asendit nad ei teadnud. Nad sammusid liivasel, kohati kivisel pinnasel, mis näis olevat täiesti taimkatteta. Väga konarlik ja ebatasane maapind oli täis väikesi lohke, mistõttu teekond kujunes üsna vaevaliseks. Iga hetk tõusis neist aukudest raskete tiivalöökidega lendu suuri linde, keda pimeduses polnud võimalik näha ja kes igas suunas laiali põgenesid. Teised – nobedamad – tõusid õhku hulgakaupa ja vuhisesid pilvena üle merehädaliste peade. Meremees arvas neis ära tundvat röövkajakad; nende terav häälitsus kõlas võidu meremühinaga.

      Merehädalised peatusid aeg-ajalt, hõikasid kõigest jõust ja kuulatasid, kas ookeani poolt ei kosta vastuhüüdu. Nad lootsid, et kui nad jõuavad inseneri maabumiskoha lähedusse, kostab nendeni vähemalt Topi haukumine, kui Cyrus Smith ei ole võimeline endast ise elumärki andma. Kuid merekohinast ja murdlainete laksumisest ei eraldunud ükski hääl. Väike rühm liikus jälle edasi ja otsis läbi iga vähimagi rannasopi.

      Paarikümneminutilise käigu järel sundisid vahutavad lained neid äkki peatuma. Maismaa lõppes. Nad seisid terava neeme tipus, kus raevutses vihane meri.

      “See siin on neem,” lausus meremees. “Peame pöörduma tagasi ja hoiduma paremale.”

      “Aga kui ta on seal!” hüüdis Nab, osutades ookeanile, mille tohutud lained pimeduses helendasid.

      “Hästi, hüüame veel kord!”

      Nad hüüdsid kooris ja kõvasti, kuid keegi ei vastanud. Nad ootasid, kuni tuul hetkeks vaikis, ja hüüdsid uuesti – jälle asjatult.

      Siis pöördusid nad mööda neeme läänekallast tagasi. Seal oli maapind samuti liivane ja kivine. Pencroff pani siiski tähele, et kallas on järsem kui enne, et maapind tõuseb, ja ta oletas, et neem on pikliku