Saladuslik saar. Jules Verne

vastas meremees. “Muide, võib-olla kandis voolus nad kuskil kaugemal kaldale.”

      “Niisiis, teie arvates on meie kaaslane voogudes hukkunud?” küsis reporter veelkord.

      “See on minu arvamus.”

      “Kuigi hindan kõigiti teie kogemusi, usun siiski, et mõlema, Cyruse ja Topi täielikus kadumises, olgu nad siis elus või surnud, peitub midagi seletamatut ja ebatõenäolist.”

      “Tahaksin mõelda nagu teie, härra Spilett,” vastas Pencroff. “Kahjuks aga olen nende surmas kindlalt veendunud.”

      Nende sõnadega pöördus meremees Kaminate juurde tagasi. Koldes praksus hubane tuli. Harbert oli sinna äsja visanud sületäie kuivi puid ja leek heitis heledat kuma koopa pimedatesse nurkadesse.

      Pencroff asus viibimata lõunasööki valmistama. Ta pidas kohaseks täiendada menüüd paari toeka lihatükiga, sest kõigil oli tarvis uuesti jõudu koguda. Kepi otsa lükitud kurukuud hoiti järgmiseks päevaks, kuid Pencroff puhastas kaks metsist sulgedest ja varsti küpsesid linnud vardasse aetuna leegitseval tulel.

      Kell seitse õhtul polnud Nab veel tagasi. Tema pikaleveninud äraolek tegi Pencroffi tahtmatult rahutuks. Ta kartis, et Nabiga võis siin tundmatul maal õnnetus juhtuda või et neeger meeleheites ise endale lõpu tegi. Kuid Harbert järeldas Nabi äraolekust sootuks muud. Temale tähendas Nabi kauane eemalviibimine, et oli juhtunud midagi ettenägematut, midagi, mis sundis Nabi otsinguid pikendama. Iga uus asjaolu võis aga Cyrus Srnithi suhtes ainult kasulik olla. Kui Nab poleks enam lootust hellitanud, oleks ta juba ammu tagasi pöördunud. Võib-olla oli ta leidnud mõne märgi, jalajälje, kaldaleuhutud riisme, mis juhtis ta õigele teele. Võib-olla käis ta praegu mingeid kindlaid jälgi mööda. Võib-olla oli ta juba oma peremehe juures.

      Nii arutles Harbert ja nii ta ka ütles. Teda kuulati vaikides. Ainult reporter noogutas nõusoleku märgiks, Pencroff aga arvas, et Nab oli oma otsingutel läinud kaugemale kui eelmine kord ja et ta seepärast ei võinud veel tagasi olla.

      Ebamäärased eelaimused tegid Harberti äärmiselt rahutuks ja ta avaldas mitu korda soovi Nabile vastu minna. Pencroff tegi talle aga selgeks, et käik oleks asjatu, et sellises pimeduses ja sellise võimatult halva ilmaga ei suudaks ta leida Nabi jälgi ja et parem on oodata. Pencroff tõotas ise Harbertiga Nabi otsima minna, kui see järgmisel päeval tagasi ei tule.

      Spilett kiitis heaks meremehe mõtte, et ei tohi lahku minna, ja Harbertil tuli oma kavatsusest loobuda. Kaks suurt pisarat valgus ta silmist.

      Reporter ei suutnud vastu panna ja kaisutas suuremeelset noorukit.

      Torm oli täielikult valla pääsenud. Kagust kihutas rannikule ennenägematult äge tuulesööst. Meri taganes ja oli kuulda, kuidas lained paiskusid mühinal vastu kaugele merre ulatuvaid kaljusid. Rajus pihustunud vihm muutus tihedaks uduks ja näis, nagu ripuksid ranniku kohal aururibad. Kiviklibu rannal kõlises, nagu tühjendataks vankrite kaupa kivikoormaid. Tuul keerutas üles liiva ja see segunes vihmavalinguga, muutes raju väljakannatamatuks; õhus oli niisama palju mineraaltolmu kui udupiisku. Jõesuudme ja müüri vahel tekkis tuulekeeris ja õhuvool, mis sellest välja paiskus, ei leidnud muud väljapääsu kui tormas vastupandamatu jõuga kitsasse orgu, mille põhjas voolas jõgi. Ka kitsasse korstnasse tagasi surutud koldesuits kaldus oma teest tihti kõrvale ja täitis koopad, muutes need elamiskõlbmatuks.

      Seepärast laskis Pencroff tulel kustuda, niipea kui metsised olid küpsetatud, ja hoidis alal ainult tuha alla maetud hõõguvad söed.

      Kell kaheksa ei olnud Nab veel tagasi, kuid nüüd võis oletada, et halb ilm oli teda takistanud ja et ta oli pidanud mõnes koopas varju otsima ning ootama maru möödumist või vähemalt päeva saabumist. Mis puutub talle vastu minekusse, katsetesse teda praegustes tingimustes leida, siis oli see täiesti võimatu.

      Jahisaak moodustas õhtusöögi ainukese roa. Söödi hea isuga, sest liha oli suurepärane. Pencroff ja Harbert sõid eriti aplalt, sest pikk retk oli teinud nad näljaseks.

      Pärast sööki heitis igaüks oma asemele, kus oli puhatud juba eelmisel ööl. Harbert uinus kohe meremehe kõrval, kes oli enese kolde ette pikali sirutanud.

      Öö jooksul paisus torm üha kohutavamaks. Seda võis võrrelda orkaaniga, mis oli vangid Richmondist siia Vaikse ookeani saarele kandnud. Sellised tormid on pööripäeva paiku sagedased ja õnnetusterohked, eriti õudsed olid nad aga sel avaral veeväljal, kus nad said vabalt raevutseda. On arusaadav, et rannikul, mille idaosa oli tormihoogudele täiesti kättesaadav, võis maru võimutseda kirjeldamatu jõuga.

      Õnneks olid Kaminaid moodustavad kaljukuhilad tugevad. Nad koosnesid suurtest graniidilahmakatest. Mõned neist ei seisnud siiski küllalt kindlal alusel ja näisid kõikuvat. Pencroff märkas seda ja kätt vastu seina toetades tundis ta kerget võbisemist. Kuid ta kordas endale õigustatult, et karta pole midagi ja et nende ajutist puhkepaika ei saa tabada kokkuvarisemine. Siiski kuulis ta, kuidas tuulekeeris kiskus kaljuservalt kaasa lahtisi kive, mis kolinal kaldale kukkusid. Mõned neist veeresid isegi Kaminateni ja purunesid tükkideks, põrgates täisnurgi nende vastu. Kahel korral tõusis meremees üles ja roomas koopa avause juurde, et välja vaadata, kuid allavarisenud kivihunnikud polnud kuigi suured ja ei tähendanud veel hädaohtu. Ta asus uuesti oma kohale kolde ees, kus söed tasa tuha all pragisesid.

      Vaatamata orkaani möllamisele, tormi mühinale ja isegi maru möirgamisele magas Harbert sügavalt. Uni vallutas lõpuks isegi Pencroffi, kes meremehena oli sellise loodusjõudude märatsemisega harjunud. Ainult Gideon Spilett, rahutuse võimuses, ei saanud magada; reporter tegi endale etteheiteid, et ta polnud Nabiga kaasa läinud. Nagu me juba teame, polnud ta veel täiesti lootust kaotanud. Teda erutasid needsamad aimused mis Harbertitki. Ta mõtted olid koondunud Nabi ümber. Miks Nab tagasi ei tulnud? Ta viskles oma liivast asemel, loodusjõudude möllule vaevalt tähelepanu pöörates. Vahetevahel sulgusid ta väsimusest roidunud silmad hetkeks, kuid mõni järsk mõte sundis nad peaaegu otsekohe jälle avanema.

      Kell võis olla umbes kaks, kui sügavasse unne vaibunud Pencroff tundis, et teda tugevasti raputatakse.

      “Mis on?” hüüdis ta silmi avades ja meremehele omase kiirusega mõtteid kogudes.

      Reporter kummardus tema kohale ja sõnas:

      “Kuulake, Pencroff, kuulake!”

      Meremees kuulatas teraselt, kuid ei eraldanud midagi peale tormi kohina.

      “See on tuul,” sõnas ta.

      “Ei,” vastas Gideon Spilett uuesti kuulatades, “arvasin kuulvat…”

      “Mida?”

      “Koera haukumist!”

      “Koera haukumist!” hüüatas Pencroff, karates ühe hüppega püsti.

      “Jah, ma kuulsin haukumist.”

      “See pole võimalik,” vaidles meremees. “Ja pealegi, kuidas te võite sellises tormis…”

      “Oodake… kuulake…” ütles reporter.

      Pencroff kuulatas veelgi terasemalt ja ühel vaiksemal hetkel arvas ta tõepoolest kuulvat kauget haukumist.

      “Näete nüüd,” lausus reporter, surudes kõvasti meremehe kätt.

      “Jah… jah,” vastas meremees.

      “See on Top, see on Top!” karjatas Harbert, kes oli äsja ärganud.

      Kõik kolm tormasid Kaminate avause juurde. Väljumine osutus äärmiselt raskeks, sest tuul surus neid tagasi. Lõpuks õnnestus siiski välja pääseda, kuid püsti said nad seista ainult kaljudele toetudes. Vaikides vaatasid nad endi ümber, rääkida nad ei saanud.

      Öö oli pilkaselt pime. Ühesugune pimedus kattis merd, taevast ja maad. Tundus, nagu poleks atmosfääri tunginud kübetki valgust.

      Mõni minut seisid Pencroff ja ta mõlemad kaaslased, nagu oleks tuuleiil nad paigale naelutanud, läbimärjad ja silma tungivast liivast pimestatud. Kui maru hetkeks nõrgenes, kuulsid nad kaugusest uuesti koera haukumist.

      See ei võinud olla keegi muu kui Top. Kuid kas oli ta üksi või oli keegi