Kuningate viimane argument. Esimese seaduse triloogia 3. raamat. Joe Abercrombie

kinnitatud nähtamatu nöör ja Jezal oleks seda sikutanud. „Te olete kapten… Jezal dan Luthar?”

      „Jah,” pomises Jezal midagi mõistmata. Kas on võimalik, et Ardee rääkis temast teenijatega?

      „Oh… oh, kui te ootaksite, palun…” Teenijatüdruk osutas ühele uksele ja kiirustas minema, silmad suured, nagu oleks Gurkhuli keiser sisse sadanud.

      Hämar elutuba jättis mulje, nagu oleks selle sisustanud keegi, kellel on liiga palju raha, liiga vähe head maitset ja selgelt liiga napilt ruumi oma plaanide täitmiseks. Seal oli mitu kohutavalt paksu polstriga tooli, ülemäära suur ja ülemäära kaunistatud puhvetkapp ning ühel seinal monumentaalne maal – kui see oleks veel suurem olnud, oleks selle äramahutamiseks tulnud sein maha lõhkuda ja osa naabermajast hõivata. Kardinate vahelt tuli kaks tolmust valguskiirt, mis panid kiiskama äärmiselt läikivaks häilitud, kuid pisut vankuva vanaaegse laua pinna. Omaette oleks iga mööblitükk veel vastuvõetav olnud, kuid üheskoos oli nende mõju üpris lämmatav. Kuid seda kõike kortsuskulmul vaatav Jezal ütles endale, et ta oli tulnud ikkagi Ardee, mitte tema mööbli pärast.

      See oli naeruväärne. Tema põlved olid nõrgad, suu oli kuiv, pea käis ringi, ja iga hetkega läks see kõik hullemaks. Tal polnud olnud sellist hirmu isegi Aulcuses, kus ümberringi oli karjuv šankademass. Ta tegi toas närviliselt tiiru, tõmbas sõrmi rusikasse ja ajas jälle sirgu. Ta vaatas välja, vaiksele tänavale. Ta kummardus üle ühe tooli, et tohutut maali vaadata. Maalil lebaskles toolil lihaseline kuningas, kellel oli peas hiiglaslik kroon, tema jalge ees kummardasid ja kaapisid kintsu karusnahkadega ääristatud rõivastes isandad. Jezal arvas, et kuningas maalil on Harod Suur, kuid see äratundmine ei pakkunud talle erilist rõõmu. Selle mehe saavutused olid olnud Bayazi lemmikteemaks, mis ühtlasi oli ka kõige tüütavam teema. Jezali poolest oleks Harod Suur võidud kas või purki panna ja ära marineerida. Harod Suur oleks võidud…

      „Kas sa näe…”

      Ardee seisis uksel, pea viltu ja vaevuaimatav naeratuseviirastus varje täis näol. Tema tagant koridorist langev ere valgus pani tema tumedad juuksed ja valge kleidi piirjooned hõõguma. Paistis, et ta pole peaaegu üldse muutunud. Elus tuleb nii sageli ette, et kauaoodatud hetked osutuvad sügavaks pettumuseks. Ardee nägemine pärast nii pikka lahusolekut oli selles osas täiesti selgelt erand. Kõik Jezali hoolega ettevalmistatud sõnad kadusid silmapilkselt auruna õhku ja tema pea oli sama tühi kui tookord, kui ta Ardeed esimest korda nägi.

      „Sa oled siis ikkagi elus,” lausus naine vaikselt.

      „Jah… ee… läbi häda.” Jezalil õnnestus kohmetu naeratus näole manada. „Kas sa arvasid, et ma olen surnud?”

      „Ma lootsin, et sa oled surnud.” See pühkis silmapilkselt naeratuse Jezali näolt. „Sa ei saatnud mulle mitte ainsatki kirja. Aga tegelikult arvasin ma, et sa oled mu lihtsalt unustanud.”

      Jezal võpatas. „Anna andeks, et ma ei kirjutanud. Mul on väga kahju. Ma tahtsin kirjutada…” Ardee lükkas ukse kinni, pani käed selja taha ja toetus vastu ust, põrnitsedes Jezalit kogu aeg. „Polnud ainsatki päeva, mil ma poleks tahtnud kirjutada. Aga mind kutsuti laevalt ära ja mul ei olnud võimalust kellelegi öelda, isegi mitte oma perele. Ma olin… ma olin kaugel, kaugel läänes.”

      „Ma tean. Terve linn sumiseb sellest ja kui juba mina olen sellest kuulnud, siis teavad seda ilmselt tõesti kõik.”

      „Sa oled siis kuulnud?”

      Ardee nõksas peaga koridori poole. „Ma kuulsin toatüdrukult.”

      „Toatüdrukult?” Kuidas pagana moodi võis keegi Aduas olla Jezali õnnetutest seiklustest kuulnud, eriti veel Ardee Westi toatüdruk? Korraga tulvasid Jezalile pähe ebameeldivad kujutluspildid. Teenijatüdrukute summ itsitab, mõeldes, kuidas ta oma lõhutud näo pärast nuttis. Kõik, kes teistega vähegi läbi käivad, peksavad keelt sellest, kuidas armiline jõhkardist põhjalane pidi teda lusikaga toitma nagu narri. Jezal tundis, et punastab kõrvalestadeni. „Mida ta siis rääkis?”

      „Oh, tead küll.” Ardee kõndis toas äraolevalt ringi. „Et sa ronisid Darmiumi piiramisel linnamüürile. Avasid keisri meestele väravad ja nii edasi.”

      „Mida?” Jezal oli veel rohkem segaduses kui enne. „Darmiumi? See tähendab… kes talle seda rääkis…”

      Ardee tuli talle aina lähemale ja lähemale ning Jezal hakkas aina rohkem ebalema ja kogelema, kuni jäi hoopis vait. Ardee tuli veel lähemale ja vaatas talle natuke madalamalt otsa, huuled paokil. Ardee oli nii lähedal, et Jezal oli kindel, et naine võtab ta embusse ja suudleb teda. Nii lähedal, et ta kummardus talle äraootavalt pisut lähemale, tema silmad tõmbusid pilukile, huuled kirvendasid… Siis läks naine temast mööda, nii et tema juuksed puudutasid peaaegu Jezali nägu, suundus puhvetkapi juurde, tegi selle lahti ja võttis sealt karahvini, jättes Jezali ihuüksinda vaibale seisma.

      Juhmis vaikuses vaatas Jezal, kuidas Ardee täitis kaks klaasi ja sirutas ühe neist tema poole, nii et vein loksus ja kleepudes mööda klaasi külge alla voolas. „Sa oled muutunud.” Jezali kehast käis läbi piinlikkusesööst, tema käsi nõksatas vaistlikult üles, et armilist lõuga varjata. „Ma ei pidanud seda silmas. Igatahes mitte ainult seda. Ma pidasin silmas seda kõike. Sa oled kuidagi teistsugune.”

      „Ma…” Kui üldse midagi muutunud oli, siis oli Ardee mõju talle nüüd tugevam kui varem. Siis polnud veel olnud kogu seda ootuse raskust, kogu seda pikka unistamist ja ootamist keset metsikut loodust. „Ma igatsesin sinu järele.” Jezal ütles seda midagi mõtlemata, siis avastas, et punastab, ja pidi üritama jututeemat vahetada. „Kas sa oma vennast oled kuulnud?”

      „Ta kirjutab iga nädal.” Ardee viskas pea kuklasse, jõi klaasi tühjaks ja hakkas seda uuesti täis valama. „Vähemalt sellest ajast saadik, kui ma sain teada, et ta on elus.”

      „Mida?”

      „Kuu aega või natuke kauem arvasin ma, et ta on surnud. Ta pääses lahingust üle noatera eluga.”

      „Kas kuskil oli mingi lahing?” piiksatas Jezal hetk enne seda, kui talle meenus, et käib ju sõda. Muidugi käisid lahingud. Ta sai oma hääle jälle kontrolli alla. „Mis lahingust?”

      „Sellest, kus prints Ladisla surma sai.”

      „Ladisla on surnud?” kiljatas Jezal – tema hääl tõusis jälle plikalikku registrisse. Nendel vähestel kordadel, kui ta oli kroonprintsi näinud, oli see paistnud nii enesekeskne, et võiks arvata, et ta on hävimatu. Raske oli uskuda, et keegi võis teda lihtsalt mõõgaga torgata või noolega lasta ja ta tappa, aga nii see oli.

      „Ja siis tapeti tema vend…”

      „Raynault? Tapeti?”

      „Palees tema enda voodis. Kui kuningas sureb, valib Avatud Nõukogu hääletamisega uue.”

      „Hääletamisega?” Jezali hääl tõusis nii kõrgeks, et ta tundis kurgupõhjas peaaegu okset.

      Ardee valas oma klaasi juba kolmandat korda täis. „Uthmani saadik poodi mõrva eest üles, kuigi tõenäoliselt oli ta süütu, ja nii venib sõda gurkullastega aina edasi…”

      „Kas me oleme gurkullastega ka sõjas?”

      „Dagoska langes aasta alguses.”

      „Dagoska… langes?” Jezal tühjendas oma klaasi üheainsa sõõmuga ning vahtis vaipa, üritades seda kõike pähe mahutada. Muidugi poleks teda tohtinud üllatada, et elu on edasi läinud, sellal kui ta ära oli, aga ta ei osanud tõesti oodata, et terve maailm on pea peale pöördunud. Sõda gurkullastega, lahingud Põhjas, hääletus uue kuninga valimiseks…

      „Kas tahad ühte veel?” küsis Ardee ja kallutas karahvini.

      „Parem vist võtan tõesti.” Muidugi olid need suured sündmused, täpselt nagu Bayaz oli öelnud. Ta vaatas, kuidas Ardee valab veini, vaadates keskendunult, peaaegu vihaselt, kuidas vein kulinal voolab. Ta märkas naise ülahuulel väikest armi, mida ta polnud varem tähele pannud, ja tundis äkilist sundust seda puudutada, sõrmed naise juustesse lükata ja teda