Kuningate viimane argument. Esimese seaduse triloogia 3. raamat. Joe Abercrombie

tardus hetkeks paigale, siis nõksas peaga, nagu poleks see oluline, ja rüüpas klaasist veini. „Kas sa mõnda vihjet ei anna?”

      „Olgu, eks ma siis annan.” Glokta laskus toolile, võpatas ja sirutas valutava jala välja. „See on üks kuninga kaardiväe noor ohvitser, keda ootab kahtlemata ees särav tulevik.” Kuigi me kõik loodaksime hea meelega vastupidist.

      Ardee põrnitses teda üle klaasiserva. „Kuninga kaardiväes on nii palju ohvitsere, et ma ei suuda neil õieti vahetki teha.”

      „Tõesti? See ohvitser võitis läinudaastase Turniiri, kui ma ei eksi.”

      „Ma ei mäleta hästi, kes naalis olid. Kõik aastad on täpselt samasugused kui eelmised, kas sa ei leia?”

      „Tõsi. Minu võistlemisaegadest saadik on kõik ainult allamäge läinud. Aga ma arvasin, et seda selli sa vast ikkagi mäletad. Ta nägi välja, nagu oleks keegi talle pärast meie viimast kohtumist näkku löönud. Võiks arvata, et üsna kõvasti.” Kuigi kaugeltki mitte nii kõvasti, kui ma tahaksin.

      „Sa oled minu peale pahane,” ütles Ardee, kuid pealtnäha vähimagi mureta.

      „Ma ütleksin, et pigem olen ma pettunud. Aga mida sa siis ootasid? Ma arvasin, et sa oled targem.”

      „Tarkus ei kindlusta mõistlikku käitumist. Minu isa ütles alati nii.” Ardee tegi veiniklaasile kogenud peanõksuga põhja peale. „Ära muretse. Ma oskan enda eest seista.”

      „Ei oska. See sai meil ju enam kui selgeks. Kas sa mõistad, mis juhtub, kui teada saadakse? Sind hakatakse vältima.”

      „Mis vahet seal on?” heitis Ardee põlglikult. „Võib-olla on sulle üllatuseks, et ma saan niigi paleesse väga vähe kutseid. Ma ei sobi õieti isegi seltskonna häbiplekiks. Keegi ei räägi minuga.” Peale minu, muidugi, aga mina pole tõesti sedasorti kaaslane, keda naised endale loodavad. „Kellelgi pole sellest sittagi, mida ma teen. Kui nad teada saavad, on see täpselt selline asi, mida minusuguselt lehtsabalt oodataksegi. „Pagana lihtrahvas, nad ei suuda end rohkem talitseda kui loomad, tõepoolest!” Pealegi, sa ise ju ütlesid, et sinu poolest võin ma keppida, keda ise tahan?”

      „Ma ütlesin ka seda, et mida vähem keppimist, seda parem.”

      „Ja seda ütlesid sa kindlasti ka kõigile oma vallutustele?”

      Glokta krimpsutas nägu. Mitte päris. Ma keelitasin ja anusin, ähvardasin ja hirmutasin. Sinu ilu haavas mind, see tabas mind südamesse nagu nool! Ma olen kohutavalt õnnetu, ilma sinuta ma suren! Kas sul pole raasugi halastust? Kas sa ei armasta mind? Ma tegin kõike peale piinariistade väljavõtmise, ja kui ma olin saanud, mida tahtsin, heitsin ma selle naise kõrvale ja läksin rõõmsalt järgmise juurde, ilma et oleksin korrakski tagasi vaadanud.

      „Hah!” mühatas Ardee, justkui oleks tema mõtteid aimanud. „Sand dan Glokta kõneleb karskuse voorustest? No tõepoolest, palun! Kui palju naisi sa hävitasid, enne kui gurkullased hävitasid sinu? Sa olid kurikuulus!”

      Gloktal hakkas üks kaelalihas tukslema ja ta liigutas õlgu, kuni tundis, et see pehmeneb. Tema argumendid on mõistlikud. Võib-olla aitab paarist leebest sõnast kõnealusele härrasmehele. Paarist leebest sõnast või ühest karmist ööst inkvisiitoriabiline Frosti seltsis. „Nojah, sinu voodi on sinu asi, nagu Stüürias öeldakse. Kuidas suur kapten Luthar üldse tsiviilisikute hulka sattus? Kas ta ei pea mitte põhjalasi kimbutama? Kes Anglandi päästab, kui tema siin on?”

      „Ta ei olnud Anglandis.”

      „Ei olnudki?” Isa leidis talle kena ohutu kohakese, jah?

      „Ta oli Vanas Impeeriumis või mingis sellises kohas. Üle mere läänes ja kaugel eemal.” Ardee ohkas, nagu oleks sellest palju kuulma pidanud ja oleks nüüd kogu sellest teemast põhjalikult tüdinud.

      „Vanas Impeeriumis? Mida paganat ta sealt otsis?”

      „Küsi õige temalt endalt. See oli seiklusrikas rännak. Ta rääkis palju mingist põhjalasest. Selle nimi oli Üheksasõrm või midagi sellist.”

      Glokta pea kerkis nõksuga. „Üheksasõrm?”

      „Mhmh. Temast ja mingist kiilakast vanamehest.”

      Üle Glokta näo jooksis terve tõmbluste rida. „Bayazist.” Ardee kehitas õlgu ja võttis jälle veiniklaasist sõõmu. Tema liigutused hakkasid juba purjusolekust pisut kohmakaks muutuma. Bayaz. Nüüd, kui valimised lähenevad, on meil veel täpselt puudus, et see vana valevorst oma kiila pea siia vahele pistaks. „Kas ta on praegu siin, linnas?”

      „Kust mina peaksin teadma?” porises Ardee. „Mulle ei räägi keegi midagi.”

      Nii palju ühist

      Ferro sammus toas ringi, kulm kortsus. Ta valas oma põlguse välja magusalõhnalise õhu, kahisevate seinavaipade, suurte akende ja kõrge rõdu peale akende taga. Ta muigas, vaadates tumedaid maale paksudest kahvatutest kuningatest, vaadates suurde ruumi laiali pillutatud kiiskavat mööblit. Ta vihkas seda linna kõigi selle pehmete voodite ja pehmete inimestega. Kanta tolmune ja janune Kuri Maa meeldis talle lõputult enam. Seal oli elu karm ja kuum ja üürike.

      Kuid vähemalt oli see aus.

      See Unioon ja eriti Adua linn, iseäranis aga see Agrionti kindlus olid valesid pakatamiseni täis. Ta tundis neid oma nahal, need olid nagu õliplekid, mida polnud võimalik maha nühkida. Ja Bayaz oli selle kõige südames. Ta oli Ferro pettusega maailma teise otsa meelitanud, täiesti ilmaasjata. Nad ei leidnud mingit iidset relva, mida gurkullaste vastu kasutada. Nüüd Bayaz naeratas ja naeris ja sosistas vanade meestega mingeid saladusi. Meestega, kes tulid higistades väljast palavuse käest ja higistasid lahkudes veelgi enam.

      Ferro poleks tunnistanud seda kellelegi peale iseenda. Ta ei tahtnud seda kuidagi ka iseendale tunnistada. Ta tundis Üheksasõrmest puudust. Kuigi ta polnud suutnud seda välja näidata, oli mõjunud kindlustandvalt, kui tal oli keegi, keda võis natukenegi usaldada.

      Nüüd pidi ta enda eest ainult ise hoolitsema.

      Seltsiks oli tal ainult maagiõpilane ja see oli hullem kui mitte midagi.

      Ta istus ja vahtis Ferrot vaikides, raamat lebas hüljatult laual tema kõrval. Ta vahtis ja naeratas rõõmutult, nagu teaks ta midagi ja Ferro peaks aimama, mis see on. Nagu peaks ta Ferrot narriks, et see seda ei märka. See tegi Ferro ainult vihasemaks. Niisiis luusiski ta toas ringi ja põrnitses kõike kurjalt, käed rusikas ja lõuad kokku surutud.

      „Sa peaksid minema tagasi lõunasse, Ferro.”

      Ferro peatus järsult ja vaatas Quai poole, kulm kortsus. Muidugi oli maagiõpilasel õigus. Ferro oleks suurima heameelega need jumalakartmatud roosad igaveseks selja taha jätnud ja võidelnud gurkullastega relvadega, millest ta vähemalt aru saab. Oma kättemaksu kas või hammastega rebides kätte saanud, kui vaja. Quail oli õigus, kuid see ei muutnud midagi. Ferro polnud kunagi eriti kellegi nõu kuulanud. „Mida sina sellest ka tead, mida mina tegema peaksin, kõrendist roosa narr?”

      „Rohkem, kui sa arvad.” Quai ei pööranud oma laiska pilku hetkekski Ferrolt kõrvale. „Meie oleme väga sarnased, sina ja mina. Võib-olla sa ei mõista seda, aga nii see on. Meil on nii palju ühist.” Ferro kortsutas kulmu. Ta ei teadnud, mida see haiglane lollpea silmas pidas, aga see ei meeldinud talle. „Bayaz ei anna sulle midagi sellist, mida sa tahad. Teda ei saa usaldada. Mina sain seda teada liiga hilja, aga sinul on veel aega. Sa peaksid endale uue isanda leidma.”

      „Mul pole isandat,” nähvas Ferro. „Mina olen vaba.”

      Quai suunurk kerkis tuksatades. „Kumbki meist ei saa kunagi vabaks. Siin pole sinu jaoks midagi.”

      „Miks sina siis ära ei lähe?”

      „Ma tahan kätte maksta.”

      Ferro kulm läks veel rohkem kortsu. „Mille eest kätte maksta?”

      Maagiõpilane kummardus talle lähemale, tema hiilgavad silmad vaatasid Ferrot ainiti. Siis avanes kriiksatusega uks ja Quai pani suu