Kuningate viimane argument. Esimese seaduse triloogia 3. raamat. Joe Abercrombie

müüri harjal olijatel oli kõikjal parem positsioon. Kuuest koletislikust tornist heidetud kivide eest ei olnud mingit kaitset.

      Teise müüri vallutamiseks olid Kroy mehed katsetanud kõiki meetodeid piiramise käsiraamatust. Nad proovisid kirkade ja kangidega, kuid müür oli jalamil viie sammu paksune. Nad üritasid müüri alt tunnelit läbi kaevata, aga maapind kindluse ümber oli veest läbi imbunud ja selle all oli kõva Anglandi kalju. Nad pommitasid kindlust kiviheitemasinatega, kuid ei suutnud võimsaid bastione õieti kriimustadagi. Nad jooksid ikka ja uuesti peale piiramisredelitega, tervete lainete ja üksikute salkadena, üllatusena öösel või jultunult päeva ajal, kuid nii pimeduses kui päevavalguses liipasid läbikukkunud uniooni sõdurite hõredad read tagasi, vedades langenuid kurvalt järel. Viimaks proovisid nad kindluse metsikute kaitsjatega ühe põhjalasest tõlgi abil läbi rääkida, kuid vaest meest hakati väljaheidetega pilduma.

      Lõpuks õnnestus neil kindlus vallutada puhtalt tänu vedamisele. Üks ettevõtlik seersant, kes oli mõnda aega valvurite liikumist uurinud, proovis müüri öö varjus köie ja haardekonksuga vallutada. Ta ronis üles ja tosinkond vaprat meest järgnes talle. Nad ründasid kaitsjaid ootamatult, tapsid mitu nende meest ja vallutasid väravahoone. Kogu operatsioon võttis kümme minutit ja läks maksma ühe Uniooni sõduri elu. Westi meelest oli irooniline, et pärast seda, kui Uniooni väed olid proovinud iga kaudset meetodit ja kõrvalteed ning veriselt tagasi löödud, marssisid nad lõpuks sisemisse kindlusse avatud peavärava kaudu.

      Nüüd oli üks sõdur sissepääsu võlvkaare lähedal kummargil ja oksendas häälekalt mustadele kiviplaatidele. West möödus temast halva eelaimusega, saapakontsade klõpsumine pikas võlvkäigus kajamas, ning jõudis avarale õuele kindluse südames. Õu oli korrapärase kuusnurga kujuline, see kordas sümmeetrilise põhiplaaniga kindluse sisemiste ja välimiste müüride kuju. Kuid West uskus, et kindluse arhitektidele poleks meeldinud, millisesse seisukorda see põhjalastest oli jäänud.

      Õue servas asunud pikk puithoone, võib-olla tall, oli rünnaku käigus süttinud, sellest oli nüüd järel ainult söestunud talade rägastik, mis alles hõõgus. Nendel, kes lahingutest jäänud segadust koristasid, oli liiga palju tööd väljaspool müüre, nii et siin vedelesid igal pool ikka veel mahakukkunud relvad ja kägardunud laibad. Hoovi ühe nurga lähedale olid ridadena paigutatud väljasirutatud Uniooni surnud, kes olid kaetud tekkidega. Põhjalased lebasid kõikvõimalikes asendites, kõhuli või selili, kössis või väljasirutatult sealsamas, kuhu olid kukkunud. Surnute all kiviplaatides olid sügavad krammid, ja mitte ainult kolme kuu pikkuse piiramise kaootiliste kahjustuste pärast. Kivisse oli raiutud suur ring ja selle sees olid väiksemad ringid, keeruliselt paigutatud kummalised märgid ja sümbolid. Westile ei meeldinud selle kõige väljanägemine sugugi. Mis veel hullem, tema ninna jõudis eemaletõukav hais, mis oli veel teravam kui põlenud puidu lehk.

      „Mis siin ometi niimoodi haiseb?” pomises Jalenhorm ja kattis suu käega.

      Üks lähedalolev seersant kuulis teda. „Paistab, et meie põhjalastest sõbrad arvasid heaks kindlust väheke kaunistada.” Ta osutas ülespoole ja West vaatas, kuhu tema soomuskindas käsi näitas.

      Need olid nii lagunenud, et Westil läks hetk aega, taipamaks, et need on inimjäänused. Need olid naelutatud, käed-jalad laiali, kõigi tornide sisekülgedele, kõrgele müüride äärde ehitatud hoonete kohale. Nende kõhust rippusid välja mädanevad soolikad, mis kubisesid kärbestest. Neile oli verine rist kõhule lõigatud, nagu põhjalased selle kohta ütlesid. Oli veel aimata erksavärviliste Uniooni mundrite räbalaid, mis lipendasid tuules roiskuva liha keskel.

      Oli selge, et surnukehad on seal rippunud juba pikemat aega. Kindlasti pandi need sinna juba enne piiramise algust. Võib-olla juba siis, kui kindlus põhjalaste kätte langes. Algsete kaitsjate laibad olid müürile naelutatud ja seal kõik need kuud mädanenud. Paistis, et kolmel surnukehal pole pead. Võib-olla olid marssal Burrile kõik need kuud tagasi saadetud kingitused kuulunud just nende surnukehade juurde. West avastas, et mõistatab täiesti mõttetult, kas mõni meestest oli veel elus olnud, kui ta müürile naelutati. Tema suhu tõusis sülge, kärbeste sumin tundus korraga vastikult vali.

      Jalenhorm oli läinud näost valgeks nagu viirastus. Ta ei lausunud ainsatki sõna. Ja seda polnud vajagi. „Mis siin juhtus?” küsis West kokkusurutud hammaste vahelt vaikselt, sama palju iseendalt kui kelleltki teiselt.

      „Noh, härra kolonel, meie arvame, et nad lootsid abi kutsuda.” Seersant muigas laialt, ilmselgelt oli ta väga külma kõhuga. „Ilmselt lootsid nad abi mõnelt ebasõbralikult jumalalt. Paistab, et seal all ei kuulanud parajasti keegi, või kuidas?”

      West silmitses rohmakaid märke kividel. „Koristage need ära! Kiskuge kas või plaadid üles ja vahetage välja, kui vaja.” Tema pilk eksis jälle mädanevatele laipadele tornidel ja tema kõht jõnksatas valusalt. „Ja pakkuge kümnemargast vaevatasu mehele, kellel on niipalju julgust, et üles ronida ja need surnukehad alla tuua.”

      „Kümme marka, härra kolonel? Teie seal, tooge see redel siiapoole!”

      West pöördus ja sammus Dunbreci kindluse avatud väravatest välja, hoides hinge kinni ja lootes kõigest südamest, et tal ei tule enam kunagi juhust seda külastada. Kuid ta teadis, et tuleb siia tagasi. Kas või ainult unenägudes.

      Kohtumised Kroy ja Poulderiga oleksid võinud ka kõige tervema inimese väga kergesti haigeks teha, kuid lordmarssal Burr ei kuulunud kindlasti kõige tervemate inimeste hulka. Tema Majesteedi vägede juht Anglandis oli sama armetult kokku kuivanud kui Dunbreci kaitsjad, tema lihtne munder lotendas keha ümber, kuid tema nahk tundus luude peal liiga pingule tõmmatud olevat. Tosina lühikese nädalaga oli ta jäänud tosin aastat vanemaks. Tema käed värisesid, huuled võbisesid, ta ei suutnud kaua püsti seista ja ratsutada ei suutnud ta üldse. Aeg-ajalt krimpsutas ta nägu ja vabises, nagu piinaksid teda ennenägematud valuhood. West ei saanud aru, kuidas ta vastu peab, kuid ta pidas vastu ja töötas neliteist tundi päevas või enamgi. Ta täitis oma kohustusi täpselt sama hoolsalt kui enne. Kuid nüüd tundus, et need kohustused õgivad teda tükkhaaval.

      Burr põrnitses süngelt, käed kõhu peal, suurt kaarti, mis kujutas piirialasid. Vahujõgi oli püstine looklev sinine joon kaardi keskel, Dunbrec must kuusnurk, mille juures oli keerdudega kiri. Dunbrecist vasakul oli Unioon. Paremal oli Põhi. „Niisiis,” kähistas Burr, hakkas köhima ja üritas häält puhtaks saada. „Kindlus on jälle meie käes.”

      Kindral Kroy noogutas jäigalt. „Nii see on.”

      „Lõpuks ometi,” märkis Poulder vaikselt. Paistis, et kindralid pidasid Bethodit ja tema põhjalasi endiselt ainult väikeseks häirivaks teguriks tõelise vaenlase, teineteise kõrval.

      Kroy läks turri, tema staabiohvitserid hakkasid pomisema nagu parv vihaseid ronki. „Dunbreci kavandasid Uniooni parimad sõjaväearhitektid ja selle ehitamisel ei hoitud kulusid kokku! Selle vallutamine ei olnud tühine ülesanne!”

      „Muidugi, muidugi,” urises Burr, pingutades kõigest väest, et kindralite mõtted omavaheliselt lahingult kõrvale juhtida. „Seda oli pagana raske vallutada. Kas meil on aimu, kuidas see põhjalastel õnnestus?”

      „Pole elus kedagi, kes ütleks, millist nõksu nad kasutasid, härra marssal. Kaitsjad võitlesid surmani, ühegi erandita. Viimased nende seast barrikadeerisid end talli ja panid selle põlema.”

      Burr vaatas Westi poole ja vangutas pead. „Kuidas sellist vaenlast mõista? Mis seisukorras kindlus praegu on?”

      „Vallikraav on tühjaks lastud, välimine väravahoone osaliselt hävitatud, sisemine müür märkimisväärselt kahjustatud. Kaitsjad lõhkusid mõned hooned maha, et saada põletamiseks puitu ja meie pihta loopimiseks kive, ülejäänud hooned on aga…” Kroy maigutas suud, nagu ei suudaks õigeid sõnu leida. „Väga halvas seisukorras. Parandustööd võtavad mitu nädalat.”

      „Mhh.” Burr masseeris pahaselt kõhtu. „Kinnine Nõukogu tahab väga, et me läheksime üle Vahujõe põhja poole nii kiiresti kui võimalik ning vaenlast tema enda maal ründaksime. See oleks kärsitule elanikkonnale positiivne uudis ja nii edasi.”

      „Uffrithi