Kuningate viimane argument. Esimese seaduse triloogia 3. raamat. Joe Abercrombie

musti paljaid jalgu ja lootis, et ei pea teda tapma.

      Et asjaga kõige kiiremini ja lihtsamini ühele poole saada, pidi linnarahvale korralikult hirmu nahka ajama. Niisiis üritas Hagijas rääkida nagu mees, keda peab kartma, mitte nagu mees, kes on hirmu pärast ise peaaegu püksi tegemas. Ta üritas rääkida nii, nagu Logen oleks rääkinud. Aga võib-olla oleks siis hirmu rohkem kui hädapärast vaja. Siis pigem nagu Kolmpuu. Karm ja õiglane, ja tahab teha nii, et kõigile oleks parem.

      „Kas linnavanem on teie hulgas?” urises ta.

      „See olen mina,” kähistas mõõgaga vanamees, nägu jahmatusest lõtv – ta ju avastas, et keset tema linna platsi on mitukümmend hästi relvastatud võõrast meest. „Minu nimi on Brass. Kes kurat teie olete?”

      „Mina olen Hagijas ja see siin on Harding Morn ja see suur poiss on Tul Duru Kõuepilv.” Mõnel läksid silmad suureks, mõned sosistasid omavahel. Paistis, et neid nimesid on kuuldud. „Meil on siin viissada sõjameest ja me võtsime öösel teie linna ära.” Selle peale kostsid mõned ahhetused ja kiljatused. Tegelikult oli Hagijal mehi pigem kahesaja ligi, aga seda polnud linnaelanikele küll tarvis öelda. Niimoodi võiksid nad arvama hakata, et mõistlik oleks vastu hakata, ja Hagijal polnud mingit tahtmist mõnda naisterahvast läbi torgata ega ka ise mõne naisterahva poolt läbi torgatud saada. „Siinsamas lähedal on meil veel palju mehi ja teie valvurid on kõik nööriga kinni tõmmatud. Need, keda me ei pidanud maha lööma. Mõned minu poisid – ja te peaks teadma, et ma mõtlen Musta Dow’d…”

      „See olen mina.” Üle Dow’ näo vilksas inetu naeratus ja mõned linlased tõmbusid temast kartlikult eemale, nagu oleks neile öeldud, et seal istub kurat ise.

      „… nojah, nemad tahtsid teie majadele pikema jututa tule otsa panna ja teid tapma hakata. Teha niimoodi, nagu meil oli kombeks, kui Verine Üheksa meie pealik oli, saate aru, mida ma silmas pean?” Rahva seas hakkas üks laps nutma, märjalt nuuksuma. Lihakirvega poiss vahtis ringi, kirves käes võbisemas, tumedajuukseline tüdruk pilgutas silmi ja haaras hangu kõvemini pihku. Oli selge, et nad said jutu tuumast aru. „Aga mina arvasin, et annan teile võimaluse alla anda, kuna linn on täis naisterahvaid ja lapsi ja selliseid. Minul on arved klaarida Bethodiga, mitte teiega. Unioon tahab seda linna sadamaks kasutada, siitkaudu mehi ja moona ja muid sihukesi asju vedada. Vähem kui tunni pärast on nad oma laevadega siin. Ja neid on palju. Nad võtavad linna üle, ükskõik kas te olete sellega nõus või mitte. Ma tahan öelda seda, et me võime teha seda veriselt, kui te niimoodi tahate. Surnud teavad, et meil on selles osas kogemust. Aga te võite ka relvad ära anda, kui teil neid on, ja me võime kõik ilusti ja… mis sõna see oligi?”

      „Tsiviliseeritult,” ütles Morn.

      „Täpselt. Ilusti ja tsiviliseeritult läbi saada. Mis te ütlete?”

      Vanamees näperdas mõõka, paistis, et parema meelega ta toetuks sellele, kui vibutaks seda. Ta vaatas müüridele, kust mõned Hagija mehed vastu vaatasid, ja tema õlad vajusid longu. „Paistab, et meil pole enam midagi teha. Nii et sina oled Hagijas, jah? Ma arvasin alati, et sa oled üks nutikas sunnik. Siin pole niikuinii enam suurt kedagi, kes teie vastu võitleks. Bethod võttis kõik mehed, kes jõudsid korraga oda ja kilpi hoida.” Ta vaatas armetut rahvasumma enda ümber. „Kas te naised jätate rahule?”

      „Me jätame nad rahule.”

      „Need, kes tahavad, et nad rahule jäetaks,” ütles Dow ja vahtis hanguga tüdrukut himuralt.

      „Me jätame nad rahule,” urises Hagijas ja vaatas Dow’d karmilt. „Ma hoolitsen selle eest.”

      „Olgu siis pealegi,” kähistas vanamees, komberdas Hagija juurde, kummardus võpatades ja laskis roostes mõõga tema jalge ette kukkuda. „Minu meelest oled sa parem inimene kui Bethod. Ilmselt ma peaks sind armulikkuse eest tänama, kui te ikka oma sõna peate.”

      „Mhmh.” Hagijal ei olnud tunnet, et ta oleks väga armulik olnud. Ta ei arvanud, et kai peal tapetud vanamees oleks talle eriti tänulik, või ühe käega mees, kes selja tagant läbi torgati, või läbilõigatud kõriga poiss, kellel oleks veel terve elu ees olnud ja kellelt see rööviti.

      Ükshaaval astusid ka teised ette ning ükshaaval kukkusid relvad hunnikusse – kui neid saab ikka relvadeks nimetada. Hunnikus olid peamiselt ainult vanad roostes tööriistad ja koli. Poiss tuli viimasena ja laskis lihakirvel tärinal teiste asjade hulka kukkuda, vaatas korra hirmunult Musta Dow’ poole, siis läks kähku tagasi teiste juurde ja klammerdus tumedapäise tüdruku käe külge.

      Seal nad siis seisid kobaras, silmad pärani, ja Hagijas tundis peaaegu nende hirmu lõhna. Nad ootasid, et Dow ja tema mehed hakkaksid neid sealsamas raiuma. Nad ootasid, et nad aetakse mõnda majja, pannakse sellel uksed-aknad kinni ja siis sellele tuli otsa. Hagijas oli näinud, kuidas seda kõike tehakse. Niisiis ei saanud ta neile sugugi süüks panna, et nad tõmbusid üksteise ligi nagu lambad keset lagedat välja külmal talvel. Ta ise oleks sama teinud.

      „No nii!” käratas ta. „Lugu on läbi! Minge tagasi koju, või kuhu iganes. Enne keskpäeva tulevad Uniooni omad ja selleks ajaks peavad tänavad tühjad olema.”

      Linnaelanikud vaatasid silmi pilgutades Hagijat ja Tuli ja Musta Dow’d ning siis üksteisele otsa. Nad neelatasid ja värisesid ja pomisesid vaimudele tänu. Seejärel läksid nad aeglaselt laiali, kes kuhu. Nad olid elus, kõigi suureks kergenduseks.

      „Kenasti tehtud, pealik,” sosistas Tul Hagijale kõrva. „Kolmpuu ise poleks ka paremini hakkama saanud.”

      Teiselt poolt nihkus Hagijale lähemale Dow. „Aga naiste osas, kui minu arvamust küsida, siis…”

      „Ma ei küsi,” ütles Hagijas.

      „Kas te olete minu poega näinud?” Üks naine ei läinud koju. Ta käis ühe mehe juurest teise juurde, silmad pisaratest märjad ja nägu murest meeletu. Hagijas langetas pea ja vaatas mujale. „Minu poeg, ta oli valves, mere ääres! Kas te nägite teda?” Ta sikutas Hagija mantlit ning küsis murduva ja nutuse häälega: „Palun, kus mu poeg on?”

      „Kas sa arvad, et ma tean igaühe kohta, kus ta parajasti on?” nähvas Hagijas naise märga näkku. Ta sammus minema, nagu oleks tal ilmatu hulk tähtsaid asju ajada, aga mõtles ise kogu aeg – sa oled argpüks, Hagijas, sa oled üks kuradi närune argpüks. Oled alles kangelane, said naistest ja lastest ja vanameestest pettusega jagu.

      Jah, pealik olla pole lihtne.

      See õilis sõda

      Võimas vallikraav oli üsna piiramise alguses tühjaks lastud, nii et alles jäi lai, musta pori täis säng. Teisel pool vallikraavi, silla otsas, olid sõdurid ametis ühe vankri juures, nad vedasid laipu kraavi kaldale ja lasksid neil lõdvalt alla veereda. Need olid kindluse viimaste kaitsjate laibad, lõhkiraiutud ja põlenud, vere- ja poriplekke täis. Need olid metsmehed, kaugelt idast Crinna jõe tagant, sassis juuste ja habemega. Pärast kolme kuu pikkust konutamist Dunbreci müüride taga paistsid nende kehad haletsusväärselt kokku kuivanud, haletsusväärselt nälginud. Nad peaaegu polnudki enam inimeste moodi. Westil oli raske nii armetute olendite alistamise üle rõõmustada.

      „Kuidagi kahju,” pomises Jalenhorm, „nad ju võitlesid nii vapralt. Ja nüüd säärane lõpp.”

      West vaatas, kuidas järjekordne närudes kogu libises kraavikaldast alla poriste jäsemete puntrasse. „Enamik piiramisi lõpeb nii. Eriti vaprate jaoks. Nad maetakse sinna sopa sisse ja siis lastakse vesi jälle kraavi. Vahujõe vesi voolab neist üle ja nende vaprusel või vaprusetusel pole enam mingit tähtsust.”

      Dunbreci kindlus kõrgus ähvardavalt kahe ohvitseri kohal, kui nad üle silla sammusid, müüride ja tornide mustad siluetid olid raske valge taeva taustal nagu tohutud heidutavad augud. Pea kohal tiirutasid mõned hatused linnud. Veel paar lindu kraaksus armilistel müüriharjadel.

      Kindral Kroy meestel oli läinud terve kuu, et üle sellesama silla pääseda, nad löödi ikka ja jälle veriselt tagasi, kuid lõpuks murdsid nad pideva noolte, kivide ja keeva vee saju all rasketest väravatest läbi. Järgnes veel nädal klaustrofoobseid tapatalguid, et nad saaksid tungida