Kuningate viimane argument. Esimese seaduse triloogia 3. raamat. Joe Abercrombie

ole narr.”

      Jezal haaras tal käest ja Ardee vaatas talle silma. „Ma olen kogu oma elu narr olnud. Kuid praegu ma pole seda. Mõnikord seal tasandikul hoidis mind elus ainult mõte sellest, et… et võib-olla saan ma jälle sinuga olla. Iga päev tahtsin ma sind näha…” Ardee ainult vaatas teda, kulm kortsus, Jezali sõnad ei liigutanud teda põrmugi. Et Ardee tema embusse ei vajunud, oli Jezali jaoks pärast kõike seda, mida ta oli pidanud üle elama, ülim pettumus. „Ardee, palun. Ma ei tulnud siia tülitsema.”

      Ardee viskas järjekordse klaasitäie veini hinge alla ja põrnitses põrandale. „Ma ei tea, miks sa tulid.”

      „Sellepärast, et ma armastan sind, ja sellepärast, et ma ei taha enam kunagi sinust lahus olla! Palun, ütle, et sa saad minu naiseks!” Ta oleks seda peaaegu öelnud, kuid viimasel hetkel nägi ta naise põlglikku muiet ja sai end pidama. Ta oli täiesti unustanud, kui keeruline Ardeega vahel on. „Ma tulin vabandust paluma. Ma tean, et vedasin sind alt. Ma tulin kohe, kui sain, aga ma näen, et sul pole praegu tuju. Ma tulen hiljem tagasi.”

      Ta pühkis naisest mööda ja suundus juba ukse poole, kuid Ardee jõudis temast ette, pööras võtit lukuaugus ja tõmbas selle kiiresti välja. „Sa jätad mind siia, isegi ei kirjuta mulle, ja kui sa siis lõpuks tagasi tuled, tahad sa ära minna, ilma et mind isegi suudleksid?” Ta astus vankuva sammu Jezali poole ja Jezal taganes endalegi üllatuseks.

      „Ardee, sa oled purjus.”

      Naine nõksas pahaselt peaga. „Ma olen alati purjus. Sa ju ütlesid, et igatsesid minu järele.”

      „Aga,” pomises Jezal, kellel hakkas miskipärast natuke hirm. „Ma mõtlesin, et…”

      „Just selles ongi sinu häda. Mõtlemises. Sa ei oska mõelda.” Ardee ajas ta vastu lauaserva ja mõõk takerdus nii keeruliselt Jezali jalgade vahele, et ta pidi käe laua peale toetama, et mitte ümber kukkuda.

      „Kas mina siis ei oodanud?” sosistas Ardee ja Jezal tundis oma näol tema kuuma ja veinist hapukasmagusat hingeõhku. „Täpselt nii, nagu sa palusid.” Tema huuled puudutasid kergelt Jezali suud, tema keeleots libises välja ja noolis tema huuli, tema kõripõhjast kostis vaikne kurin ja ta surus end vastu Jezalit. Jezal tundis, kuidas Ardee käsi libises tema kubemele ja hõõrus teda õrnalt läbi pükste.

      Tunne oli muidugi meeldiv ja kutsus esile kohese jäigastumise. Tunne oli lausa ülimalt meeldiv, kuid ka omajagu kõhe. Jezal vaatas närviliselt ukse poole. „Aga teenijad?” kähistas ta.

      „Kui see neile ei meeldi, siis otsigu endale uus töö, kurat võtaks! Mina ei tahtnud neid siia võtta.”

      „Kes siis tahtis… aah!”

      Ardee haaras tal juustest ja pööras tema pea valusalt enda poole, nii et sai talle otse näkku vaadata. „Unusta need teenijad! Sa tulid ju minu pärast!”

      „Jah… jah, muidugi!”

      „Siis ütle seda!” Ardee käsi surus kõvasti vastu tema jalgevahet, peaaegu valusalt, kuid mitte päris.

      „Aah… ma tulin sinu pärast.”

      „No näed, ja siin ma olen.” Naise sõrmed kohmerdasid hetke Jezali vöö kallal ja tõmbasid selle lahti. „Nüüd pole mõtet enam häbeneda.”

      Jezal üritas tema randmest kinni saada. „Ardee, oota…” Ardee teine käsi virutas talle põletava kõrvakiilu, nii et tema pea nõksatas küljele ja kõrvus lõi kumisema.

      „Ma olen siin kuus kuud niisama passinud!” sisistas Ardee talle natuke pehme keelega näkku. „Kas sa kujutad ette, kui igav mul oli? Ja nüüd käsid sa mul oodata? Käi perse!” Ta surus käe jõhkralt Jezalile püksi ja tõmbas tema riista välja, hõõrus seda ühe käega ja surus teise käega tema nägu. Jezal sulges silmad ja hingas kiirelt läbi suu, tal olid mõttes ainult naise sõrmed.

      Ardee hambad näksasid tema huuli peaaegu valusalt ja siis veel kõvemini. „Aah,” mühatas Jezal. „Aah!” Ardee täiesti selgelt hammustas teda. Hammustas jõuga, nagu oleksid tema huuled krõmpsluu, mis tuleb läbi närida. Ta üritas eemale tõmbuda, kuid laud oli tema selja taga ja Ardee hoidis teda kõvasti kinni. Valu oli peaaegu sama tugev kui jahmatus, siis aga, kui hammustamine jätkus, juba tunduvalt tugevam.

      „Aahh!” Ta haaras Ardee randmest ja väänas tema käe selja taha, lükkas seda ja surus ta lauale. Ta kuulis, kuidas Ardee ahhetas, kui tema nägu kõvasti vastu poleeritud lauaplaati laksatas.

      Jezal seisis Ardee kohal, jahmatusest tardunud, suus vere soolane maitse. Ardee sassis juuste vahelt paistis üks silm, mis vaatas teda tuimalt üle väänatud õla. Juuksed naise suu ees liikusid tema kiire hingamise rütmis. Jezal laskis tema käe lahti ja nägi, kuidas see liikus, nägi naise nahal tema sõrmedest jäänud erkroosasid jälgi. Ardee käsi libises alla, haaras seelikust ja kiskus seda ülespoole, haaras uuesti ja kiskus seda veel kõrgemale, kuni tema seelik ja alusseelikud olid kõik tema piha ümber kortsus ja paljas kahvatu tagumik oli Jezali ees püsti.

      Nojah. Jezal võis ju olla uus inimene, aga ta oli ikkagi mees.

      Iga tõukega kolksus Ardee pea vastu krohvitud seina, Jezali nahk laksatas vastu tema reisi, Jezali püksid vajusid aina allapoole ja allapoole, kuni mõõgapära hakkas vaipa kraapima. Iga tõukega kriiksatas laud vihaselt, iga korraga valjemini, justkui kepiksid nad mõne pahase vanamehe seljas. Iga tõukega Ardee mühatas ja Jezal ahhetas, mitte niivõrd mõnust ega valust, kui kehade ägedast liikumisest tulevast õhu liikumisest kõris. Kõik lõppes halastavalt kiiresti.

      Elus tuleb nii sageli ette, et kaua oodatud hetked osutuvad sügavaks pettumuseks. See oli kahtlemata üks sellistest puhkudest. Kõigil nendel lõpututel tundidel seal tasandikul, surmahirmus, liikmed ratsutamisest kanged, ei olnud Jezal Ardeest unistades mõelnud mitte kiirele ja metsikule paarumisele maitsetu elutoa laual. Kui nad valmis said, pistis Jezal oma lõtvuva riista tagasi püksi, süüdlaslikult, häbiga ja ülimalt õnnetult. Vööpandla klõksatuse peale tekkis tal tahtmine näoga vastu seina joosta.

      Ardee tõusis, laskis seelikud alla langeda ja sikutas need sirgu, pilk maas. Jezal sirutas käe tema õla poole. „Ardee…” Naine raputas tema käe vihaselt maha ja läks eemale. Ta viskas midagi selja taha, see kukkus vaibale. See oli ukse võti.

      „Sa võid minna.”

      „Mida-mida?”

      „Mine! Sa said ju, mida tahtsid!”

      Jezal noolis oma verist huult, uskumata oma kõrvu. „Kas sa arvad, et ma tahtsin seda?” Ainult vaikus. „Ma armastan sind.”

      Ardee justkui köhatas, nagu võiks oksele hakata, ja raputas siis aeglaselt pead. „Miks?”

      Jezal polnud kindel, kas ta teab seda. Ta ei teadnud enam, mida ta mõtleb või mida tunneb. Ta tahtis uuesti proovida, kuid ei teadnud, kuidas seda teha. See kõik oli nagu mingi seletamatu õudusunenägu, millest ta lootis kiiresti ärgata. „Mis mõttes „miks”?”

      Ardee kummardus tema poole, käed rusikas, ja karjus talle näkku: „Ma olen üks kuradi tühi koht! Kõik, kes mind tunnevad, vihkavad mind! Isegi minu enda isa vihkas mind! Isegi minu enda vend!” Tema hääl murdus, nägu tõmbus krimpsu, ta turtsus raevust ja kurbusest. „Ma hävitan kõik, mida puutun! Ma olen kõnts! Kuidas sa sellest aru ei saa?” Ta kattis näo kätega, pööras Jezalile selja ja tema õlad hakkasid vappuma.

      Jezal vaatas teda silmi pilgutades, huul värisemas. Endine Jezal dan Luthar oleks kõige tõenäolisemalt võtme haaranud, toast kibekiiresti jalga lasknud, mööda tänavat minema plaganud ja enam mitte kunagi tagasi tulnud, arvates, et tal vedas, et ta nii lihtsalt pääses. Uus Jezal aga mõtles järele. Ta mõtles hoolega. Kuid ta polnud nii vilets, et oleks jalga lasknud. Vähemalt ütles ta endale nii.

      „Ma armastan sind.” Need sõnad maitsesid tema verises suus nagu vale, kuid ta oli läinud liiga kaugele, et tagasi pöörata. „Ma armastan sind ikkagi.” Ta tuli läbi toa, ja kuigi Ardee üritas teda eemale lükata, võttis tal ümbert kinni. „Miski pole muutunud.” Ta lükkas sõrmed läbi Ardee