Kuningate viimane argument. Esimese seaduse triloogia 3. raamat. Joe Abercrombie

mööda, vaatamata tema poolegi, ja kadus avatud uksest rõdule. Pagana maag… Ferro marssis talle järele ja kissitas lõikava valguse käes silmi. Rõdu oli kõrgel, terve Agriont laius nende ees nagu tookord ammu, kui Ferro koos Üheksasõrmega mööda katuseharju ronis. All kiiskava rohu peal logelesid roosade salgad, täpselt nagu enne seda, kui Ferro Vana Impeeriumi poole teele asus. Kuid kõik ei olnud siiski samamoodi.

      Nüüd oli juba kõikjal linnas tunda mingit hirmu. See paistis Ferrole kõigilt pehmetelt kahvatutelt nägudelt. Igast sõnast ja liigutusest. See oli hinge kinni hoidev ootus, mida on õhus tunda enne äikese tulekut. See meenutas kuivanud rohuvälja, mis on valmis vähimagi sädeme peale leekidesse lahvatama. Ferro ei teadnud, mida linnaelanikud ootavad, ja see ei huvitanud teda.

      Aga ta oli kuulnud palju juttu mingist hääletamisest.

      Kui Ferro välja rõdule astus, vaatas Esimene Maag teda, ere päike kiilalt pealaelt vastu säramas. „Teed, Ferro?”

      Ferro vihkas teed ja Bayaz teadis seda. Teed jõid gurkullased, kui nad haudusid reetmisplaane. Ferro mäletas, et seda jõid sõdurid, sel ajal kui tema tolmus köidikutes vähkres. Ta mäletas, et seda jõid orjastajad, kui rääkisid orjade hindadest. Ta mäletas, et seda jõi Uthman, itsitades tema raevu ja abituse üle. Ja nüüd jõi seda Bayaz, hoidis väikest tassi peenutsevalt pöidla ja nimetissõrme vahel ning naeratas.

      Ferro kiristas hambaid. „Ma olen siin lõpetanud, roosa. Sa lubasid kättemaksu, kuid ei andnud midagi. Ma lähen tagasi Lõunasse.”

      „Kas tõesti? Meil on kahju sinust ilma jääda. Kuid Gurkhuli ja Uniooni vahel käib sõda. Praegu ei lähe Kantasse ühtegi laeva. Võib-olla ei lähe neid veel tükk aega.”

      „Kuidas ma siis sinna saan?”

      „Sa tegid enam kui selgeks, et sa pole minu vastutusel. Ma andsin sulle peavarju, aga sina ei ole just ülearu tänulikkust ilmutanud. Kui sa soovid lahkuda, võid selle ise korraldada. Varsti peaks minu vend Yulwei meie juurde tagasi jõudma. Võib-olla on ta nõus su oma tiiva alla võtma.”

      „Sellest ei piisa.” Bayaz tunnistas teda vihaselt. Võib-olla oli tema pilk tõesti hirmuäratav, kuid Ferro polnud Pikk-koib ega Luthar ega Quai. Tal polnud isandat ja ta ei kavatsenud seda enam mitte kunagi võtta. „Ma ütlesin, et sellest ei piisa!”

      „Miks sa järjekindlalt minu kannatust proovile paned? See pole ju lõputu.”

      „Minu kannatus pole samuti.”

      Bayaz turtsatas. „Sinu kannatusel pole õieti algustki, nagu isand Üheksasõrm võiks kahtlemata kinnitada. Tõepoolest, Ferro, sa oled sama võluv ja viisakas kui sikk ja pealegi veel pahur sikk.” Maag ajas alahuule ette, kallutas tassi ja rüüpas peenelt üle selle serva. Ferro suutis end ainult meeletu pingutusega tagasi hoida, et sel kiilakal närukaelal tassi käest mitte maha lüüa ja talle pealekauba veel peaga näkku virutada. „Aga kui sul on endiselt soov gurkullaste vastu võidelda…”

      „Alati.”

      „Siis leian ma sinu annetele siiski kindlasti rakendust. Midagi sellist, mille juures pole vaja huumorimeelt. Minu plaanid gurkullastega ei ole muutunud. Võitlus peab jätkuma, kuigi teiste relvadega.” Maagi pilk libises võimsa torni poole, mis kõrgus kindluse kohal.

      Ferro teadis ilust vähe ja hoolis veel vähem, aga see hoone oli tema meelest ilus. Selles paljast kivist mäes ei olnud mingit pehmust, mingit järeleandlikkust. Selle kujus oli jõhker ausus. Selle teravates mustades nurkades oli halastamatu täpsus. Miski selle juures lummas Ferrot.

      „Mis torn see on?” küsis ta.

      Bayaz vaatas teda, silmad vidukil. „Looja Maja.”

      „Mis seal sees on?”

      „Pole sinu asi.”

      Ferro oleks vihast peaaegu sülitanud. „Sa elasid seal. Sa teenisid Kanediast. Sa aitasid Loojat tema tööde juures. Sa ise ütlesid kõike seda, kui me tasandikul olime. Ütle, mis seal sees on.”

      „Sul on hea mälu, Ferro, aga sa unustad ühe asja. Me ei leidnud Seemet. Mul pole sind enam vaja. Eriti pole mul enam aga mingit vajadust vastata sinu lõpututele küsimustele. Kujuta ette minu kurvastust.” Ta rüüpas jälle peenutsevalt teed, kergitas kulme ja silmitses laisklevaid roosasid all pargis.

      Ferro sundis oma näole naeratuse. Vähemalt midagi naeratusetaolist, niivõrd kui suutis. Igatahes paljastas ta hambad. Ta mäletas väga hästi, mida see vana kibestunud naine, Cawneil, oli öelnud, ja kuidas see oli Bayazi ärritanud. Nüüd ütleb tema sedasama. „Looja… Sa üritasid tema saladusi varastada. Sa üritasid varastada tema tütart. Tema nimi oli Tolomei. Tema isa heitis ta katuselt alla. Tasuks reetmise eest, selle eest, et ta avas sulle väravad. Kas ma eksin?”

      Bayaz viskas viimased teetilgad vihaselt üle rõduserva. Ferro vaatas, kuidas alla langevad tilgad eredas päikesevalguses sätendasid. „Jah, Ferro, Looja viskas oma tütre katuselt alla. Paistab, et meil kummalgi ei vea armastusega. Meil ei vea. Meie armastatutel veab veel vähem. Kes oleks osanud arvata, et meil on nii palju ühist?” Ferro mõtles, kas lükata see roosa närukael rõdult alla, tema teepärale järele. Aga Bayaz oli talle võlgu ja Ferro kavatses oma võla kätte saada. Niisiis ta ainult põrnitses ja lipsas uksest tagasi sisse.

      Toas oli uustulnuk. Krussis juuste ja laia naeratusega mees. Tal oli käes pikk sau ja õlal luitunud nahast kott. Tema silmade juures oli midagi imelikku – üks silm oli hele, teine tume. Tema valvsas pilgus oli aga midagi, mis tegi Ferro umbusklikuks. Veel umbusklikumaks kui tavaliselt.

      „Aa, kuulus Ferro Maljinn. Andestage mulle mu uudishimu, aga nii… tähelepanuväärsete esivanematega isikut ei kohta mitte iga päev.”

      Ferrole ei meeldinud, et võõras teadis tema nime, tema esivanemaid ja üldse midagi tema kohta. „Kes sa oled?”

      „Tõesti, kus mu kombed on? Mina olen Yoru Sulfur maagide ordust,” ja mees pakkus Ferrole kätt. Ferro ei võtnud seda vastu, kuid mees ainult naeratas. „Mina ei kuulu muidugi kaheteistkümne algse maagi hulka, mina mitte. Mina olen kõigest järelmõte. Hilisem lisandus. Kunagi olin ma suure Bayazi õpilane.”

      Ferro mühatas. See ei äratanud tema silmis küll erilist usaldust. „Miks siis enam ei ole?”

      „Ma jõudsin õpingutega lõpule.”

      Bayaz viskas teetassi kilinal lauale akna juures. „Yoru,” lausus ta, ja uustulnuk kallutas alandlikult pead. „Aitäh sulle senise töö eest. Sa oled täpne ja asjalik nagu alati.”

      Sulfuri naeratus venis laiemaks. „Ma olen väike rattake suures masinavärgis, isand Bayaz, kuid ma püüan olla kindel rattake.”

      „Sa ei ole mind kunagi alt vedanud. Ma ei unusta seda. Kuidas meie väike mäng edeneb?”

      „See on valmis algama, kui käsu annate.”

      „Alustame siis kohe. Viivitamine ei anna midagi.”

      „Ma valmistan kõik ette. Ma tõin ka selle, nagu te palusite.” Ta heitis koti õlalt ja pistis käe ettevaatlikult selle sisse. Ta tõmbas aeglaselt välja raamatu. Raamat oli suur ja must, selle paksud kaaned olid täkitud, armilised ja tulest kõrbenud. „Glustrodi raamat,” sõnas maag vaikselt, nagu kardaks neid sõnu öelda.

      Bayaz kortsutas kulmu. „Hoia seda esialgu enda käes. Meil tekkis ootamatu komplikatsioon.”

      „Komplikatsioon?” Sulfur libistas raamatu üsna suure kergendusega tagasi kotti.

      „Seda, mida me otsisime… polnud seal.”

      „Aga…”

      „Meie teiste plaanide osas pole midagi muutunud.”

      „Loomulikult.” Sulfur kummardus jälle kergelt. „Lord Isher on kindlasti juba siiapoole teel.”

      „Väga hea.” Bayaz vaatas Ferro poole, nagu oleks talle alles nüüd meenunud, et Ferro on seal. „Kas sa oleksid nii hea ja loovutaksid selle toa praegu meile? Ma pean külalise vastu võtma.”

      Ferrol oli hea meel lahkuda, kuid ta ei kiirustanud,